Märtsi viimasel nädalavahetusel tegime klubiga sisehooaja lõpetuseks ühe tugeva testjooksu (1000m). Kuna õues oli fantastiliselt ilus kevadilm olid meie read väga hõredad. Samas ka kuuekesi oli piisavalt innustav tempot suruda. Kuigi tahtsin kolme minuti piiri alistada, oli eelnevate trennide intervallide põhjal selge, et päris kolme minutit jalas pole. Imedesse võib ja tasub uskuda. Oma unelma täitmiseks oleksin pidanud suutma keskmistel lõikudel (400-600m) hoida 2:50-2:55 tempot, kuid hädavaevu sain 3:00-ga hakkama. Siiski lootsin veidi imet, mida jooksurajal eriti kogenud inimeste puhul ei juhtu vist kunagi. See rõõm on rohkem algajatele reserveeritud.
Kuigi isu oli joosta tossudes, siis mõeldes suvisele võistlusplaanile otsustasin jalgu naelikutega edasi harjutada. Mul on nüüd juba jaanuarist kaks paari: Adizero Ambition ja Nike Victory 2 (mille ostsin siis, kui vahepeal Adid ära kaotasin ja siis jälle uuesti üles leidsin). Kuna Victory sobib väga hästi ka veidi pikemaks maaks, siis otsustasin nende kasuks. Tegime ühisstardi. Krisil, kes nii jooksis, kui ka starti andis läks vist midagi kellaga, või peas sassi, sest ta tuiskas stardist sellise purakaga minema, et mu mitu korda peas tehtud visualisatsioon sellest, kuidas ma esimestest meetritest kõige ees tarka, kuid korralikku tempot teen, lendas vastu taevast. Kuigi plaan oli alustada kiiresti, siis 33 sekundit esimese ringi kohta oli ikkagi olukorras, kus iga üksik sekund loeb meie minek liiga äkiline. Selleks hetkeks polnud ma isegi tema tuules (vahe kuni 15 meetrit). Järgmised kaks ringi oli plaan lasta tempot natuke alla ja siis viimasel neljasajal suruda. Viiesaja meetri peal näitas kell 1:29, ehk kõik oli veel saavutatav. Edasi juhtus paar prognoositud asja, ehk Kris vajus ära ja mina hakkasin kuuesaja peal suruma. Nii 150 meetrit jõudsingi viimasest neljasajast vajutada ning siis olid all makaronid, mis ei liikunud edasi ka suurima tahtmise korral. Õnneks taipasin 800 pealt kella vaadata (aeg 2:26 tähistas uut isiklikku). Noh ja nii ta oli, jaks sai paarsada meetrit liiga vara otsa. Tahtejõust mul puudu ei tule, aga jalad lihtsalt ei liigu. Viimane ring võttis aega 41 sekundit ning kogu ajaks 3:07:51. Vähemalt on 45 aastaselt üks rekord sündinud. 1000m jooksu sees 800m rekordiparandus alates detsembrist 6 sekundit. Nüüd tuleks suve jooksul veel kuus sekundit ajast maha saada. Vähemalt näitaks see, et mul on 800 meetri peal natukenegi andekust. Nüüd tean, et järgmise 800 plaan võiks olla selline: esimesed 200 meetrit 33 sekundiga, edasi tempo veits alla ja ehk kannataks viimased 300 meetrit vajutadagi. Muide vanusegrupi kalkulaator annab mu kilomeetri ajaks 2:54, mis polegi nii paha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar