Osalesin esimesel aprillil Sinilillejooksul. Distantsiks 3.2 km, ehk selline paras esimene vormi test käesoleval kevadel. Ilm oli superhea. Kuigi jooks oli ranna äärsetel kergliiklusteedel oli tuul kas nõrk või mõõdukas ning ka soojapügalaid oli 8 kraadi kanti. Kuna mu keha toodab joostes palju sooja, siis otsustasin joosta lühikeste pükste ja maikaga.
Soojenduseks sörkisin 3 kilomeetrit, tegin 15 minutit võimlemist ja hüppeid ning kolm kiirendust. Vana keha, eriti jahedamas temperatuuris, tahab pikka soojendust saada.
Kuna olin oma võimete osas väga ebakindel, siis ei julgenud ette startima trügida. Tegelikult oleks võinud vabalt esireast minna. Esimesel mõnesajal meetril oli natuke slaalomit ja inimeste otsa koperdamist. Eks ma aimasin juba ette vaadates prouasi, kes ennast stardikoris vaikselt minu ja eesolijate vahele sudisid. Proovisin järske liigutusi vältida ning sujuvalt ennast käima tõmmata. Jooks läks tõusvas joones selles mõttes, et ega ma väga kellegagi koos jooksma ei jäänud. Lihtsalt eespool püütud seljad olid kiiremad ja nendega oli tempo sarnasem. Esimene kilomeeter kindlalt alla 3:40 nagu plaanitud ja väga ei hingeldanudki.
Ainsad kellega natuke koos jooksin olid peale tagasipööret kätte saadud Hektor Uustalo ja Lauri Tanner. Kui kilomeeter minna, siis hakkasin vaikselt otsima kohta, kus lõpuspurti alustada. Millegipärast juhtus, et kolmel korral, kui minna tahtsin astus Lauri mulle alati ette ning koperdasin talle otsa. Olen kindel, et see ei olnud tahtlik, sest ega ta seljataha ei vaadanud, lihtsalt juhtus nii. Kui lõpuks ca 700m enne lõppu 3min / km tempoga uhama hakkasin tuli Lauri millegipärast kaasa. Einohh respekt, pikalt kiirelt joosta ja siis nii pika spurdiga kaasa tulla. Proovisin küll otsa vaadata ja naeratada, et umbes ära ürita, aga mingil hetkel hakkasid jalad all nii kõvasti karjuma, et pidin ise alla andma. Hõikasin ainult hea töö, võtsin tempot veidi alla ja tulin 211 finišeerija hulgas üheksandana finišisse.
Ametlik aeg 11:21. Kella järgi oli keskmine tempo 3:35 / km, protokolli järgi 3:33. Arvestuslikult jooksin võistluse sees 3 km isikliku rekordi ajaga ca 10:35 (lõpp oli kiirem, kui algus). Netoaeg oli samuti veidi kiirem, kuna ma ei saanud kohe peale stardipauku üle joone. Ühesõnaga väga rahul ja tegin ära selle, mida ma maksimaalselt lootsin. Mis poodiumile saamist puudutab, siis M40 klassi konkurents oli meeletu. Ükskõik, mis muus klassis oleksin olnud kindlalt poodiumil (isegi M klassis), kuid reaalselt olin oma vanuseklassis alles viies! Veteranid on tänapäeval peast segi läinud.
Jälle uus isiklik rekord 45 aastaselt. Mis ma siist järeldada võiks? Talvel peab tegema keskmaa ja sprinditrenni.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar