Alustuseks natuke statistikat. Aprilli alguse seisuga suudan 3:30 jooksutempot hoida umbes 3 km järjest. Selle jooksul lööb mu süda umbes 175 lööki minutis. Ühe minutiga teen 176 sammu ning ühe sammu pikkuseks on 1.6 meetrit.
Sel hooajal lähenen võistlemisele nii, et proovin teha tsüklite kaupa: umbes kaks-kolm nädalat tugevat treenimist ja siis üks nädal kahe-kolme võistlusega koos minimaalse trenniga. Tundub kuidagi mõistlikum võrreldes sellega, kui võistelda igal nädalal või üle nädala. Saab pikematel perioodidel korralikult treenida ja vaimu uuesti teravaks.
Kuskil kümnenda aprilli kanti väsisin ära. Lihtsalt kuidagi ei jõudnud rohkem. Jooksin siis vähem ja eriti just intensiivseid jookse. Tegin ka üle pika aja mõne puhkepäeva.
Vaela Rogain
On küll natuke tagurpidi seekord see kalender. Alustan pika võistlusega ja siis lühikesed otsa. Mis teha, mina neid kuupäevi kalendrisse panna ei saa.
Vaela rogaini puhul on tegemist orienteerumisvõistlusega mille kestuseks kolm tundi. Selle jooksul on vaja leida erinevaid punkte nii suure skoori eest kui võimalik ja siis neid oma kiibiga läbi piiksutada. Mida kaugemal ja keerulisemas asukohas on leitav punkt, seda suurem on tema väärtus. Mõtlesin, et panen ennast seekord üksinda väljaspool arvestust proovile (muidu oli võistlus mõeldud kahestele meeskondadele). Saan ühe pika jooksu tehtud ja kui hästi läheb, siis oma traumast üle. Viimati külmusin ju täitsa läbi ja ütlesin, et ei tee seda asja enam kunagi kaasa.
Anti kaart, aga kompassi mul ei olnud ja lisaks ka teadmist mõõtkavast, mille oleks võinud endale selgeks teha, et mitu meetrit umbes 1 cm kaardil tähendab. Ehk siis kõik oli tore, kuni majad ja ja teed otsa said.
Mida ma õppisin?
1. Üllatavalt hästi oskan kaardi ja märkide järgi orienteeruda. Vaid kolme märgi puhul justkui juhuse tahtel hüppasin kaasvõistlejatele sleppi.
2. Isegi kui kuskil kauges otsas on joogipunkt, siis ma ei pruugi seda märgata või mäletada. Õnneks oli mul liiter vedelikku kaasas, nii et kuuma ilmaga ma päris koomas ei olnud. Aga vaja oleks ehk läinud topeltkogust.
3. Sain aru, miks kogenud orienteerujatel on alati pikad püksid ja säärised. Minu jalad olid lõpuks korralikult katki.
4. Kohalikud metsad on väga raskesti läbitavad ning okastega või muhklikke võserikke täis. See läheb hästi kolmanda punktiga kokku.
5. Isegi kui korraldaja väidab, et rada on kuiva jalaga läbitav võid arvestada, et enamus rajast tuleb joosta lirtsuvates tossudes. Kui ees on ikka lai kraav ja silm ei seleta, kuidas ma tast üle saan, tuleb minna läbi.
6. Tegelikult on kõik see seiklus ikka vaatamata valule väga lõbus ja ilmselt teen tulevikus seda uuesti.
7. Kui korraldaja väidab, et linnulennult on punktide vahe 22 km, siis ma ei saanud 23 kilomeetriga vähemalt nelja punkti kätte.
8. Kui ma asfaldiosadel liikusin 4:30-40 tempos km kohta, siis reaalne keskmine tuli GPS järgi 6:46. Lihtsalt ma olin kas võsas kinni, tiirutasin ühes kohas punkti otsides või proovisin kaardist aru saada, et kuhu kurat ma nüüd välja jõudnud olen.
Kokkuvõttes oli mu tulemus teise rogaini kohta täitsa okei: kaheksas neljakümne kahe hulgast. Natuke targema rajaplaneerimisega (kuus minutit jäi aega üle ju) oleksin võinud olla vabalt ka teine või kolmas, aga las see jääb tulevikku ootama.
veel puhas ja värske
mudaralli käib asja juurde
väike finišitervitus
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar