Blogi juubeliaasta puhul muutsin tema välimust. Uus kujundus on ehk silmasõbralikum ja seetõttu kergem lugeda. Blogi pealkirja tahaks ka ajakohastada, aga pole hetkel head mõtet. Kui kellelgi on, siis andke mulle teada.
Mõned nipukad
Olümpiavõitjat David Rudishat treeninud Colm O'Connell on öelnud: "meie jooksjate edu saladus on see, et mingit saladust ei olegi." Või siis olümpiameest Stephen Scullioni tsiterides: "loeb see, mida väljaspool jooksurada tehakse."
Mis minu puhul töötab? Ikka need samad lihtsad asjad. Puhkuse ja treeningu tasakaalust olen kirjutanud. Viimasel ajal on olnud vajalike unetundide täissaamisega raskusi. Kui suve algul oli see seotud rohkem eluviisiga (sündmused), siis nüüd viimasel nädalal ilmselt vanuseliste eripäradega (uni ei tule alati kohe peale või läheb liiga vara). Toitumisest olen samuti korduvalt kirjutanud. Libastun üsna tihti, ehk oleks võimalik paremini. Samas teen ka kohe kiirelt korrektuure ning rämpstoitumise spiraali ei lange. Toidulisanditest - neid tarbin vähe, pigem ainult seda, mis on oma efektiivsust aja jooksul tõestanud. Teadmiste hulk aitab turunduslõkse vältida. Pimedal ajal on omal kohal D-vitamiin, Omega 3 ja 6 rasvhapped on aastaringselt. Praegu katsetan magneesiumiga - kas aitab midagi une osas? Talvisel ajal, kui kehakaal pole nii oluline ja on rohkem rõhku jõutreeningul, siis kreatiin (kiirem areng ning ilmselt aitab ka vastupidavustreeningu koormusest taastuda). Vajalikud vitamiinid ja mineraalid proovin saada toidust. Valgupulbrit tarbin kuna lihtsalt maitseb, ei usu, et mulle aminohappeid eraldi juurde vaja oleks.
Treening väljaspool jooksurada. Ka nende radadega on nii, et ca 40% proovin teha maastikul: luudele ja liigestele lihtsam. Eks ta mul jaotubki umbes nii, et 10% staadionil, 40% metsas ja 50% asfaldil. Muu treeningu ja ettevalmistuse osas ca 9 korda kuus klubiga jooksuharjutused, plüomeetria, kerelihased jne ning sama palju kordi kuus olen proovinud (tihti ei õnnestu) käia jõusaalis suuremaid raskusi liigutamas. Eelistan liitharjutusi nagu kükk, jõutõmme, power clean, lõuatõmbed lisaraskusega jne. Erandiks on võistlused - proovin teha nii, et 3-4 päeva enne võistlusi suuri raskusi ei tõsta. Teiperit pole sel aastal ühelegi võistlusele teinud. Ilmselt teen paari võistluse jaoks enne hooaja lõppu, kuid ei ole veel otsustanud, et kus ja mida ma sihin.
Plaan on hea, aga mina olen rumal ja mõnikord tuleb elu vahele
Praegustest tegemistest ka natuke. Peale KFC Südasuve Chellenget ei saanud ma päris hästi aru, kui väsinud ma pingutusest tegelikult olin. Kuigi võistlusjärgsel päeval andsin endale jooksupuhkust, ehk tegin korraliku jõutreeningu. Käisin esimest korda Tuule jõusaalis, mis avanes mulle aknad uute harjutuste tegemiseks. Näiteks tegin kelguga sprinte. Pole vist väga hea idee peale rasket võistluspingutust? Teisel päeval otsustasin, et olen nüüd puhanud küll ning jooksin 10 + 10 kilomeetrit (hommik ja õhtu). Järgmisel ööl ärkasin vist oma 20 korda ning kolmapäeval olin täiesti lukus. Tegelikult oli hea meel, et nii palju inimesi tookord mulle trenni tuli. Sain rahulikult staadioni serval lõikude ajal oma jooksjatega tegelemisele keskenduda. Endale ülipositiivsest küljest avastasin, et iga jooksja (ca 10 tk), kes on minu juures treeninud enam kui aasta jookseb tehniliselt väga ilusa sammuga. Isegi siis, kui ta on natuke ülekaalus või pole nii kiire. Liigutuste kohapealt pole mitte midagi, mis silma riivaks. Järelikult olen need aastad midagi õigesti teinud.
Kuna olen nüüd põhimõtteliselt ära otsustanud, et sel aastal maratoni ei jookse, siis on see natuke kilometraaži ja pikkade jooksude pealt pinget maha võtnud. Miks nii? Hetkeseisu ja oma kehalisi/füsioloogilisi eripärast arvesse võttes (olen kiiruslikku, mitte vastupidavuslikku tüüpi jooksja) tean, et kolme tunni piir jääks ka sel aastal suure töenäosusega alistamata. Seetõttu ei taha oma keha ei enne, ega ka maratonijooksuga liiga palju koormata. Tean, et pikas perspektiivis ja arengule mõjub see palju paremini kui maratonile hetkel ei mõtle. Loomulikult on kolm tundi silme ees, aga teen selle, kuion õige hetk ja olen selleks 99% valmis. Mida see kiiruslikku tüüpi kõige lihtsamalt öeldes tähendab? Seda, et paljud jooksjad, kes mulle napilt kaotavad 10 või 5 km distantsil võidavad mind maratonis ca 10 minutiga. Neid mulle kaotanuid, kes samal hooajal 3 tunnist kiiremini maratoni jooksnud on juba päris mitu.
21. juulist alates oli meil kolm päeva meeste laagrit. 10 meest tulevad vaikses Eesti nurgas kokku ning elavad seal koos mitu päeva nagu Jürgensonid. Loomulikult ei puudu sealt peale spordi grillimised, burksiputkad, saunad, mängud ja alkohol. Esimesel ööl läks käest ära, teistel hoidsin veel natukenegi kontrolli. Kui kolm päeva hiljem koju jõudsin olin täiesti sodi. Väga väsinud ning jalad tuksis. Jooksin 10 kilomeetrit ning paaril korral lõi vasakust põlvest terav valu läbi. Kui peale muruniitmist olin tunnikese istunud, siis ei saanud enam normaalselt kõndima. Mõlemad Ahillese kõõlused valutasid nii, et pidin lonkama. Ilmselt ei mõjunud ca 6-7 tundi intensiivset võrkpallimängu liivas mu juba piiri peale treenitud jalgadele eriti hästi. Ahillese esmane ravi on lihtne - külmutamine ja trepil negatiivsed laskumised raskusega ühel jalal.
Timo, Timo, mida sa teed!? - ehk meeskondlik triatlon Otepääl
Soojendusörki tehes rajaga tutvudes selgus, et see maastikurattasingel, mis mäest alla tuli ning mille kohta ma kommenteerisin "päris hästi tähistatud singel, see kindlasti raja hulka ei kuulu" - see oli tegelikult jooksuringi osa. Kahe ja poole-kilomeetriseid ringe oli retsepti järgi jooksjale kokku välja kirjutatud neli tükki. Üks ring nägi välja umbes nii, et ilge ralliga mäest alla, siis natuke üles-alla õõtsutamist koos kitsa tagasipöördega. Sealt edasi plääžile, üle rannaliiva, veel üks pööre tagasi ja mööda järsku maastikusinglit ca 20 meetrit vertikaali, mille otsa veel ca 5 meetrit üles, sedakorda asfaldil. Sealt mõnisada meetrit ronimisest koomas näoga vahetusala juures fännidest ja pealtvaatajatest mööda ning siis see kõik uuesti ja uuesti.
Soojendus tehtud jalutasin vahetusala juurde, kus toimetas kohtunikuna mu endine klassiõde Kerli. Lobisesime oma 10 minutit ning selle ajaga jõudis taevas pilve minna ja hakkas veidigi vihma tibama - jess! Aga ei, enne kui meie ratturid kohale jõudsid tuli päike uuesti välja. Kuskil 15 sekki enne mind sai tiimidest liidrina rajale triatloniklubi 21CC segavõistkonna ankrumees, kelleks oli vanameister Marko Albert. Olgu, sihime siis üldarvestuse teist kohta. Päike lõõskas, pulssi ja tempot polnud mõtet jälgida, kuna need kõikusid väga palju tulenevalt sellest, missuguses raja sektoris ma parajasti viibisin. Mäe otsa jõudes oli see näiteks 184, muul ajal kukkus 170 lähedale. Suurem osa jooksust oli slaalom, ning iga uue ringiga oli rajal üha rohkem takistusi, mis kippusid pärisuunas üha aeglasemalt liikuma (rohkem individuaalvõistlejaid jõudis ringile tiirutama). Kas minust mööda ka joosti? Jah, paraku päeva kiireim noormees tõesti tegi seda. Põhimõtteliselt käis minu peas võistlus tõusust - tõusuni, sest kõik muu oli normaalselt joostav ja seal tuli lihtsalt ellu jääda. Kolmandal korral tippu jõudes oli selline tunne, et kohe-kohe saan haamri ja kukun kokku. Samas lohutas mõte, et tegelikult möödusin sellel singlil igal korral mitmetest teistest jooksjatest.
Kuskil - kuskil, ei tea mitmes ring juba
Päeva tipphetk? Kui Marko Albert tuleb mulle pärast võistlust õnne soovima hea jooksu puhul. Tõesti, sain ta teisel kilomeetril kätte. Kuna ma teda igas tagasipöördes nägin, siis teadsin, et enamuse jooksust hoidsin ebaturvalist paarikümnemeetrist vahet. Vaid alles viimases pöördes, 1.5 km enne lõppu mõtlesin, et nüüd vist tuleb ära. Mäe tegin nii, et oleks raske, aga samas jääksid kindlasti jalad veel alla. Viimasel paarisajal meetril suudsin veel kerge sammuga lennata ja nii ta tuligi - esimese võistkonnana finišisse. Jooksu aeg? Njah, tingimusi arvesse võttes oli 40:02 täitsa okei aeg. Arvan, et enamus jooksid palju rohkem, kui vaid kaks minutit tavapärasest 10 km võistlusest aeglasemalt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar