Käes on Juuli, ehk südasuvi. Tavaliselt üsna raske treeningperiood. Kui on soov sügisepoole tulemust teha, siis peaks väga suur osa treeninguraskusest langema juulisse. Õnneks on ilm jooksjaid hoidnud. Pole olnud meeletuid leitsakuid, mis jooksurajal viimsegi vedeliku kehast rööviks või õiset kuumust, mis muudaks ööd lõputuks vähkremiseks.
Olen korraldanud oma asjad nii, et enamikel hommikutel enne tööd, kui on veel jahe teen ühe jooksutreeningu. Õhtud olen jätnud rohkem kas jõutreeningu jaoks või on meil rasked klubitreeningud. Proovin vähemalt ühe päeva nädalas anda jalaliigestele ja kõõlustele aega taastumiseks jättes selle täiesti jooksuvabaks. Kaks jaanijooksule järgnevat nädalat olid jooksu mõttes väga töökad. Tegin mõlemil ca 100 km, aga mitte lihtsalt mahtu, vaid korralikku kvaliteeti sinna otsa. Mõlemal nädalal oli kolm kiire jooksu trenni, kaks jõusaalisessiooni suurte raskustega ning kaks trenni jooksja ÜKE ja jooksuharjutustega, ehk puhas kvaliteet. Teise nädala lõpuks läksin täitsa lukku ära. HRV (südamelöökide variatiivsus) kukkus alla alumise lävendi, ehk tekkis parasümpateetiline kurnatus. Kellel kellasi ja vidinaid küljes pole, siis enesetundena avaldub see nii, et oled hirmus väsinud, aga uni on väga katkendlik (magamine on kuidagi ebamugav) ning lisaks saadab enamus päevast "ajuudu". Mõistuse teravusel on nagu paks filter ees, millest on raske mõtetel, tajul, õppimisvõimel jne läbi murda. Eks oma puraka andis koormusele ka see, et otsustasin nagu "vanakooli mees" suure hunniku puid ära lõhkuda ja riita tassida. Puudelõhkumine on muide selle populaarse harjutuse imitatsioon, kus virutatakse topispalli üle pea jõuga vastu maad. Hea kõhu- ja seljalihastele. Esmaspäeva võtsin jooksuvabaks (vaid keskmise raskusastmega jõusaali trenn) ning teisipäeva hommikul jooksin vaid kerge tempoga 8 kilomeetrit. Sellega olin jälle korras, kõik funktsioneeris. Suuremast väsimusest väljatulemiseks ei ole vaja tihti paljut, vaid on vaja taipu, et reageerida võimalikult ruttu.
Garminil on minu jaoks põhiliselt kaks indikaatorit, millega treeningu tulemuslikkust mõõta. Need on vO2Max ja "race predictor". Absoluudis nad kumbki ei tööta, aga kui mõõta õunu õuntega, siis saab enda treeningu kohta hinnangu anda küll. Loomulikult ei ole käekell võimeline mõõtma hapnikutarbimist trenni ajal, aga kui vaadata Garmini ennustatavad vO2Maxi erinevatel perioodidel, siis on võimalik aru saada, kas on lootust teha enda mõistes head tulemust. Eelmise aasta parim näit oli mul 55 ning hetkel on ta 56.
Teine huvitav asi on racepredictor, kuna ta lihtsalt "underperformib" - näitab aegasi alla mu võimete. Samas, kui vaadata seda näidikut ajas, siis saab sealt olulisi trende välja lugeda. Eelmise aasta kõrgeimad võimed olid mul augusti lõpus (graafiku vasak nurk). Juuni lõpu seisuga olid kõik näidikud veidi kõrgemad. naljakal kolmbel on 9 päevaga kukkunud mu 5 ja 10 km võime, kuid tõusnud poolmaratoni ja maratoni oma. Ilmselt üldkilometraaži tõttu. Mis seal ikka, tuleb see 10 kilomeetri 40.58 ennustus laupäeval üle joosta.
KFC Südasuve challenge 10 km
Selle üle, kas ma taipan enne võistlust piisavalt puhata mul väga juurdelda vaja polnud, sest selle otsustas loodus. Kolmapäeval, kui kuuma ilmaga staadionil 12 x 300 meetrit jooksime tundsin ennast nagu paks siga. Öösel vastu neljapäeva tuli kurgu- ja peavalu. Päevaga olukord küll mingis ulatuses lahenes, kuid õhtuks oli jälle tagasi. Veidi trenni tegin ikka. Nejapäeval sörkisin, reedel vegeteerisin ning laupäeval selleks, et poeg saaks jõusaali läksin kaasa ja jooksin lindil. Enesetunne oli nadi nagu ikka, aga 134 keskmise pulsi juures oli tempo täitsa okei. Uus toss Asics Gel Nimbus oli vist liiga pehme ja seda ka, et ma lindil jooksin. Igal juhul peale haigussümptomite oli vasaku jala sääre esikülje kangus (lihased, mitte luu) boonuseks, sest kurgu- ja peavalu olid niikuinii alles. Kus neil ikka minna? Mul tegelikult läks selle viirusega palju paremini, kui tütrel Keiral, kes pidi peale samade sümptomite veel korralikku palavikku kannatama. Mul õnneks seda jama polnud. Otsustasin, et tablette ei võta. Selle asemel joon kohvi. Lähen kohale, teen sooja ja vaatan, mis keha ütleb.
Tegelikult tahtsin hirmsasti võistelda. Ma teadsin, et olin väga hästi treeninud. Kõik tempod, lõigud, koormused, kõik olid paigas. Kust ma seda tean? Lihtsalt tean. Lisaks oli ilm ka selline, et juuli keskel on raske midagi paremat tahta. 21 kraadi ja pilves. Puhus tuul, aga mõõdukas, mitte seinana ees. Vaatasin, et esimesel viiel kilomeetril on ta pigem vastu ja pärast tagant. Soojendus oli hea ja keha töötas õigesti. Esimest korda panin jalga Vaporfly Next 3ed. Jalas ei tundnud eelmise versiooniga mingit vahet, lihtsalt see, et välimus on nii erinev tekitas ootuse, et jooks tundub ka kuidagi teistmoodi. Minumeelest käitus täpselt samamoodi ja mulle see ideeliselt meeldis, sest Vaporfly Next 2% on mul siiani olnud kindel lemmik, millega võistlusi joosta. Üks asi on see, et ta on kerge ja mugav. Kuigi eelmiste põlvkondade "racing flattidega" võrreldes ma kiiruse paranemist ei taju on täielik mängumuutja see, kui terved mu jalad järgmisel päeval on. Adidas Adiose sarjaga (nendega muide mul siiani kehtivad isiklikud joostud distantsidel 5km, poolik ja maraton) lajatasid mul sääred ja reied alati järgmistel päevadel tuld ja tõrva. Vaporflyga joostes olen ainult väsinud. Kuna paar kilomeetrit on vaja antud võistlusel joosta betoonplokkidel, siis mulle tegelikult pehme tallaga toss selleks meeldib. Kui astun prakku või kühmu peale, siis võtab jalanõu selle järgi kuju ning ma ei vääna ennast või kuku nii kergelt.
Stardid olid nagu eelmisel aastal kümne osaleja kaupa, kümne sekundi tagant. Kuna sel aastal oli osalejaid väga palju, siis lõpuks sain minema alles umbes kümnendas stardis. Ajavõtt käib kiibi järgi, ehk võistluse käigus oma positsiooni eriti täpselt ei taju. "Contre la Montre" ehk võistlus kellaga. Nägin ka oma Hiiumaa rivaali Randel Metsa. Mõtlesin, et kuna ta teeb head ühtlast tempot, siis sokutan ennast samasse stardigruppi ja lasen ennast vedada jälle. Aga jah nagu ütlesin, siis rahvast oli palju (üle 400) ja teda ma rohkem üles ei leidnudki.
Peale prouade ja vähem vormis meeste oli minu stardis paar noort, kes panid kiirelt ajama. Olin peas sättinud omale limiidi, et kiiremini kui 3:50 kilomeetri kohta ei alusta. Esimene tuligi täpselt 3:50 ja tunne oli selline nii ja naa. Rohkem, kas on ikka jätkusuutlik? Plaatide lõigu peale võtsin ülesande, et proovin tempot alla nelja minuti mitte lasta. Kahjuks kedagi tuult murdma ei saanud, sest tagant kedagi ei tulnud ja muude selgadega, keda kätte sain olid meie tempode vahed liiga suured (muide ükski hiljem startinu terve võistluse käigus mööda ei läinudki). Ülesandega sain kuidagi hakkama, sest aeglaseim kilomeeter tuli täpselt 4:00 ja see oli viies. Edasi keerasin allatuult, mis aitas moraalselt veidi fokusseerida, kuigi mingit erilist tempo tõusu sealt ei tunnetanud. Eks väsimus hakkas ka mõjuma ja nüüd tuli hakata jooksma rohkem südamega. Kuskil 6-7 km peal sain ükshaaval kätte ka oma lainest startinud mõlemad noored. Inglise poiss Alastair oli võitleja ning tõstis tempot. Liikusime jälle 3:50ga. Pulss oli nüüd 181. No see on ikka korralik kannatamine, sest 175 on minu jaoks raske, aga talutav. 180+ on tõesti raske ning peas vasardab ainult üks mõte - mitusada meetrit ma veel nii vastu pean. Kui ca 2,5 km oli minna hakkasin vaikselt ära vajuma. Vahe tuli kuskil 20 meetrit. Proovisin lõdvestuda ja keskenduda. Alastairi tempo kukkus ka veidi. Mõtlesin, et kui 500 meetrit jääb minna (Pirita sild) ning olen ca 10 meetrit maas, siis on ta mul löögiulatuses. Tahtsin lihtsalt olla oma stardi parim.
Läks veidi paremini, sain talle enne Pirita silda kandadele. Proovisin mõelda, millal ma peaks minema, kas siis kui on jäänud 500, 400 või 300. Tegelikult juba mõtlesin, et see saab olema hea test ühele talvisele plaanile (kirjutan sellest paari kuu jooksul blogis) ning peaksin oma lõpukiirust katsetama. Silla algusepoole, kust 500 meetrit oli minna Alastair ründas, tõusin päkkadele ja tegin kohe kontra. Küsimusele: "millal on õige hetk," ei pidanud ma ise enam vastama. Kilomeetri tempo lendas 3:10 ja 3:20 kanti ning sealt siis kangutasin kindlalt lõpuni. Ise olin ka üllatunud, et selle vastu pidasin. Rääkisin peale finišit mõned sõnad ka kutiga. Mõlemad olime teineteisele tänulikud, sest see aitas meil pika tugeva spurdiga ca 10 sekki aega parandada.
Kogu aeg tuli 38:39. Koht oli 18s, ning vanuseklassis M40 ,ohh imet, nagu ikka neljas. Nägin ka klubilist Katret, kes jooksis korraliku 47:50 aja. Luike (Liina) püüdsin ka, aga kätte ei saanud. Täpselt minuti olin maas. Mis seal ikka, Luike ongi raske püüda. Äkki teine kord õnnestub. Muide minu taga protokollis 10 sekundit maas asus Randel Mets. Seega: Hallpea 1 , Hiiumaa 1. Tegelikult, kui aus olla, siis Randel polegi vist päris hiidlane.
Õppisin seda, et kui töö on tehtud, siis väike külmetushaigus võistlustulemust väga ei halvenda. 38.39 on parim 10 km aeg, mis ma neljakümnendates olen jooksnud ning parim kuskilt, mis ei ole Rapla. Raplas olen eelmisel kümnendil teinud 37.30 ja 38.04, aga küll me need ka veel ette võtame. Tänase aja kavatsen juba järgmise kuu jooksul tõsiselt ette võtta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar