Kuigi ma tean, et kell teeb väikeseid eksimusi (näiteks registreeris ta paaril korral eelmise nädala jooksul kahel päeval järjest ca 1 tunni vähem uneaega) peaksin teda ikkagi rohkem kuulama. Esmaspäeva hommikuks näitas indikaator 1 punkti sajast, mis tähendab, et ma peaksin olema kurnatud ning puhkama. Enesetunne oli samas enam-vähem ja otsustasin enne tööpäeva 10-kilomeetrise ringi teha. Kellal oli õigus, sest neljandal kilomeetril oli mul toss väljas. Tagasi ei pööranud, vaid lohistasin ennast ringi lõpuni. Enesetunne rahulikul jooksul oli nagu oleksin võistelnud. Samamoodi lohistasin ennast vaevu läbi tööpäeva. Energiat oli vähe ja aju ei töötanud. Huvitav, kas mõnedel inimestel on see tunne püsiv? Mul näiteks on energiatasemed meeletult kõikuvad alates enda vaevu läbi vedamisest kuni selleni, et enamuse päevast on püksid sipelgaid täis. Ise eelistaksin pigem midagi vahepealset. Ega õhtul kergemaks ei läinud. Kuna vihma tõttu ei olnud varianti muru niita, siis pidin vahetama jõusaalipäeva esmaspäeva vastu. Kuigi soojendust tehes tundus, et siit tuleb järgmine katastroof, siis lihased töötasid hästi ja tõstsid kõik vajalikud raskused nagu kord ja kohus üles. Mis seal kavas olidki? Rumeenia jõutõmbed, lõuatõmbed, power cleanid, biceps curlid (pole tõesti väga jooksja harjutus seetõttu teen vahepeal ajatäiteks - näiteks sel korral ei tahtnud teha jalapresse), kätekõverdused jalad rippes TRXil ja käed Bosu pallil, bulgaaria väljaastekükid tagapoolse jalaga pingil, jalatõsted rippes, jalgratas (kõhulihaste harjutus).Vb. midagi veel aga peast ei tea. Samas enesele üllatuseks magasin järgmisel ööl 8 ja pool tundi ning jõudsin ilusti nii muru niita kui ka jälle joosta.
Kas õnn on inimese sees?
Lugesin mõnda aega tagasi ühest enesearenguraamatust sellist lauset; "oma pikaajalise karjääri jooksul ei ole ma kohanud ühtegi inimest, kes oleks olnud püsivalt õnnelik väliste tegurite tagajärjel." Mis see tähendab? Rikkus või tervis ei tee üksi õnnelikuks kui peas pole asjad korras. Ka mul on olnud erinevaid aegu, kus tunnen ennast tervemana, rikkamana. Olen saanud omale palju asju, mille puhul olen unistanud, et kui mul on see või teine, siis muud ma enam ei vaja. Ka spordis, et kui suudan korra elus maratoni alla 3:30 joosta või natuke hiljem, kui suudaks teha IM70.3 distantsi alla 5 tunni või olla mõnel jooksu või triatloni võistlusel poodiumil siis rohkem ma spordis ei vaja. Kahjuks see ei ole nii. Edu laineharjal saab vaid lühikest aega sõita ning siis tahab inimene jälle rohkem. Tuleb meelde, et üsna suure osa oma elust olen võidelnud ülekaaluga. Nimelt kohe, kui lasen natukenegi vabalanguse teed minna, siis hakkan väga kiiresti tüsenema. Enne 2013 aastat funktsioneerisin tsüklitena, kus trennihullus (läksin normaalkaalu) vaheldus tavalise inimese eluga (võtsin kiiresti kaalus juurde). Alates sellest ajast olen suutnud elustiili muutust hoida ning ikka ja jälle leida eesmärke, mis mind motiveerivad. Täna 44-aastasena suudan joosta nii kiirelt kui varem unistasin, sõita ratast nii hästi, kui varem unistasin, ujuda, tõsta raskusi jne. Peeglist vaatab vastu treenitus, mida ei oleks selles vanuses osanud loota. Neid asju võib veel mitmeid ette lugeda, näiteks tööalaselt. Kas ma olen õnnelikum? Lihtsalt nende kuivade faktide pärast kindlasti mitte. Kas Vladimir Putin on õnnelik? Või siis pigem oli, sest peale suure võimu ja rikkuse oli tal varem ka turvatunne. Ma ei usu, et oli õnnelik või siis kuidas seletada seda, mis edasi juhtus?
Lähme reedel ööjooksule. Ütlesin Annelile, et see peaks olema pidupäev, kus tehtud tööd nautida, sest sa oled tugevam kui 80% naisi ja 50% mehi. Milline privileeg on minna starti teadmisega, et olen 5% tugevamate hulgas. Seda privileegi me kahjuks ei kipu märkama. Siinkohal oli hea teile meelde tuletada: võtke hetk, et märgata, mida te olete juba teinud või mille nimel te tegutsete.
Põlvkondade vahetus
Scrollisin uudishimust Ülemiste Ööjooksu registreerunute nimekirja. Eriti huvitasid numbrid ühes sajani, kuna neid jagatakse tavaliselt parematele jooksjatele. Üldse viimastel aastatel olen tähele pannud, et protokollidest puuduvad paljud nimed, kellele varasemalt alt üles vaatasin. Esikümned, kahekümned, viiekümned on täis nimesi, mida ma ei tea. Osadel juhtudel on perenimi tuttav, aga eesnimeks on midagi muud. Kas tõesti on vahepeal tuntumate jooksjate isad lõpetanud ja mantlid poegade õlgadele pannud? Kuigi sportlase jaoks olin vana, alustasin siis kui mu poiss tegi esimesi samme. Eile jooksis tema mu trennis. Võtsin noortel aega lendstardi sprindist ning avastasin, et ta jookseb üllatavalt kiiresti. Lisaks on ta minust pikem. Kuhu kaob aeg? Aeg liigub omasoodu, mina aga olen ja jään ja võitlen edasi, sest tahe ei rauge.
Neptunas 10 Ülemiste ööjooks
Üks järjekordne võistlus, mis toimub minu ametlikul uneajal. Reedesse sisenesin ma väga heade näitajatega. Viimased kolm ööd olin ma maganud 8 tunni tuuri. Viimased tugevamad trennid olid see sama eelmainitud pühapäev ning sellele esmaspäeval järgnenud jõusaalitreening. Muus osas olin jooksnud keskmisi distantse rahulikus tempos koos mõningate kiirendustega. Ehk paberil polnud ma nii värske sel aastal veel olnud. Enamus reedest olin (tundub, et ülemagamisest) pilves, kuid õnneks ajas võistluseelne adrekas unematit eemale. Parkisime oma auto Peetri Selveri juurde, kust jäi täpselt sobivad 2 kilomeetrit soojendusjooksuks. Parkisime mitmuses tähendab seda, et üle pika aja jooksis Anneli ka.
Ilm oli väga hea. Praktiliselt tuulevaikne ning õhtuselt või öiselt jahedam (19-20 kraadi ehk). Osalejaid oli palju, sellise võistluse või stardi- ja finišikorralduse jaoks ilmselgelt liiga palju. Kuna meie stardigrupis oli 900 inimest, siis tuli sinna enam kui 10 minutit varem minna, et oleks ruumi vähegi ettepoole ennast sättida. Leidsime omale ruutmeetri vast paarisaja startija taga. Kommenteerisin: "polegi väga hullu, esimene kilomeeter soojaks väikese slaalomiga ja siis peaks tekkima ruumi mugavamaks jooksmiseks. Kokku vast sajakonnast inimesest oleks vaja veel mööduda."
Esimese kilomeetri läbisin mugava enesetundega 3:50 kanti. See mugav on subjektiivne, kuna igasugused haagid ja järsud pidurdused väsitavad ning kohati pidi ruumipuudusel muru kasutama. Tundsin, et isiklik rekord on tegelikult jalas. Kahjuks pidin rekordimõtte juba varakult maha matma, kuna teisel kilomeetril selgus, et pidime kogu parkimismaja läbi jooksma. Sisulisel tähendas see umbes kaheksat (korrus pluss pool korrust, kokku 4 korrust) viiekümnemeetrist tasandit, mille igas otsas oli 180 kraadine tagasipööre. Ja siis kõik see uuesti teiseltpoolt alla tagasi (kokku 16 pööret). Kui nüüd keegi mu Strava faili vaadates mõtleb, et miks ma osades kohtades nii aeglane oli ja miks kogu distants oli 9630 meetrit, siis asi selles, et hoonetes kaob GPS signaal pidevalt ära ning reaalset liikumist ei ole võimalik läbi selle jälgida. Arvan, et minu tempo juures võis selline tiirutamine maksta ca 20 sekundit kilomeetri kohta. Samas jooksin kogu maja tugevalt ning 2 km sildi juures olin 38 minuti graafikus. Seda tugevat jooksu oli nii palju tunda, et järgmistel kilomeetritel suutsin vaid väga üksikuid eesjooksjaid kinni püüda. Hetkel kuuendal kohal olnud naisterahvaga (arvan, et oli Kaari Kink) püüdsime kinni viienda naise. Siis juhtus aga kaks asja korraga. Naised hakkasid omavahel võistlema ning mul hakkas kergelt pistma. Täiesti idiootne lugu - ma polnud toitumisega midagi valesti teinud, ma olin väga korralikult treeninud ja nüüd mingi piste. Ei aidanud ka see, et kauguses hakkas vana sõber, kaastreenija ja konkurent Kaspar Kuuse paistma.
Ehk siis paari järgneva kilomeetri jooksul libises naiste punt koos ühe meesterahvaga vaikselt eest minema ning vahe Kaspariga jäi samaks. Esimene ring sai läbi (kokku siis kaks ringi) ning pilk kellale näitas ca 19 minutit. Peas hakkasid käima erinevad stsenaariumid. Kui enesetunne ei parane, siis suudan ehk alla 4 min/km tempot hoida ja kokku tuleb ajaks c 39 minutit. Kui peaksin ennast korda saama, siis oleks ka 38 minuti alistamine normaalne. Samas tol hetkel ei teadnud ma ühte olulist faktorit. Seda, et peale meid oli rajale lastud veel ca 3000 aeglasemat jooksjat ja kõndijat ning need olid nüüd meie teisel 5 kilomeetri ringil.
Kuidagi liikusin Kasparile järgi ning kohe peale tast möödumist kadus ka piste vaikselt ära. Nii et kui parkimismajja uuesti jõudsin oli võimu, et taas suruma hakata. Asi, millega ma ei arvestanud oli see, et järsku oli mul inimmmüür ees. Kuna kõikidele meeldis sisekurv, siis oli mul tegelikult võimalik kaarega ümber inimeste joosta. Lohutasin ennast sellega, et suuremaid poognaid võttes tunduvad tõusud laugemad ja tagasipööretel ei pea nii palju kiirust maha võtma - inimaju on ikka imeline. Kohe kui parkimismaja kurvitamisest välja sain avastasin enda jaoks, et olin kaotatud aja tagasi teinud ja sellele juba enda jaoks maha kantud pundile uuesti järgi saanud. Mu lootus, et majast välja saades tekib inimeste vahel lahedamalt ruumi ei täitunud. Kohati läks veelgi hullemaks ning igasugu veidrate trajektooride väljanuputamisega sai aju korralikult lisatööd. Kas olin ma lihtsalt värskem või andekam jooksujoonte leidmises, aga need otsesed konkurendid jäid seljataha. Viimasel paaril kilomeetril õnnestus leida veel üksikuid inimesi (ka neljanda koha naisterahvas), kelle tempost ja suurest ponnistamisest inimeste vahelt omale teed rajada oletasin, et nad on mu isiklikud konkurendid.
Sel perioodil oli raja ohtlikkus selgelt tajutav. Kombinatsioon slaalomist, kus tuli möödumiseks teelt välja minna pimedale haljasalale, kus leidus peale muru ka põõsaid ja kive, mida tänavavalgustus ei valgustanud. Minu ees väänati jalga ning ise astusin mingisse auku, mille puhul mõtlesin, et siin jäi küll kukkumisest või väänamisest vaid natuke puudu. Kõik see nikerdamine viis mind olukorda, kus kella ei olnud võimalik vaadata ning kadus ka igasugune taju sellest, kui palju veel lõpuni on. Ühel hetkel taipasin: oot, me just keerasime viimast korda Ülemiste keskuse poole ja varsti on läbi. Kuna kergliiklustee oli kitsas ja ruumi inimeste vahel ahtalt, siis lükkasin oma lõpukiirenduse mõtte (plaan oli suruda olenevalt enesetundest 400 kuni 800 viimast meetrit) edasi parklani. Parklas avastasin, et jälle pole väga palju ruumi ja varsti-varsti tuleb 180 kraadi tagasipööre, kus kaotan oma kiiruse. Surusin siis veidi tugevamalt ja peale pööret viimased 200 jällegi tugevalt. Pärast vaatasin failist, et enne tagasipööret tegin kuskil 3:20 ja pärast 2:55 tempot finišijooneni. Kuna jutt käib ehk vaid kolme-neljasajast meetrist, siis pole see nüüd nii suur näitaja.
Kokku tuli ajaks 38:34, mis napilt selle aasta parim 10 km (koht 41 pea 1600 startinu seas). Samas on magus-mõru tunne: raisatud rekordi vorm ja ma ei tea, kas sel aastal uut võimalust tuleb. Rada oli käänuline ja arvestades seda, mis juhtus teisel ringil olen kindel, et ei olnud ühtegi alla 50 minuti jooksjat, kelle teine ring oleks olnud esimesest kiirem. Samuti jäi liiga palju kehasse sisse, sest mul ei olnud ruumi ennast tühjaks joosta. Ammu pole olnud finišit, kus ma olen nii värske. Kuskil kaugel ees lõpetasid kolm naist väga heade aegadega. Neist kahte esimest Laura Maasikut ja Liis-Grete Arrot olen ma varasemalt võitnud, aga mitte praeguste vormide juures. See kõik paneb mõtlema, et... Jah, ma olen küll natuke vanem, pereinimene ja laagrites ei käi võiks ikkagi teha järgmise aasta natukene paremini kui tavaliselt läheb. Enamik hooaegasi on mul üksteise koopiad. Kevadel olen kuskil 41 minuti 10 km vormis ning siis proovin järgmised 5 kuud teha nii hästi kui oskan, ning sügiseks olen taas 38-39 minuti mees ning nii aastast-aastasse. Teeks äkki seekord nii, et 2025 märtsis olen juba 37 või 38 mees?
Kuidas Annelil läks? Isiklik rekord ajaga 47:18. Teda on palju vigastused kimbutanud. Ta praegune ettevalmistus on selline pooles vinnas ca 30 km nädalas, kus ta on saanud vähemalt kvaliteettrennid ära teha, aga muu on ligadi-logadi. Parema tervise ja korraliku trenni puhul oleks 45 minutit väga kerge saavutada. Selleks korraks kõik. Paar head trenni saan veel teha ning järgmisel laupäeval proovin oma Ülemiste järve isiklikku parandada. (loodetavasti saan mõne foto ka kuskilt lisada mingil hetkel).
Kuna Randel Mets oli protokollis 1:05 maas, siis saab Hallpea vs Hiiumaa saaga Hallpea kindla võiduga 2:1 lõpu.
Minu jaoks lõpp, teiste jaoks pildil veel mitte.
Minu elu loo üks peategelasi kõige kiuste ilusat jooksu tegemas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar