Vaatan, et pärast mõningat langemist ning üles-alla võnkeid on mu kehakaal stabiliseerunud 77 kilo peale. Vöökoht on üsna peenike ning katsudes... no siit-sealt saaks ehk natuke rasva maha, aga seda ei ole väga palju. Pealegi pole selge, kas suuremale dieedile minek hoiaks mind hormonaalselt korras ja kas ei tekiks probleeme energiaga. Pealegi on süsteemseks kaalualandamiseks juba hilja. Käesolevat jooksuhooaega on alles napilt kaks kuud. Pärast viimast võistlust ja klubitrenni käin väiksel reisil, puhkan kokku kolm nädalat ning hakkan uute eesmärkide, plaanide ja baasperioodiga uuesti pihta. Juhtub see kusagil novembri alguses.
Oma 77 kilo ja 178 sentimeetriga ei kuulu ma just kergemate ja õblukesemate jooksjate hulka. Kuidas ma peaksin oma konkurente võitma? Ca 8 kilo alla võtta on väga keeruline ja 70% lihaste arvelt kohe kuidagi ei tahaks. Ma lihtsalt kardan, et näen halb ja nõrk välja. Ainus pääsetee on suurem jõud ja võimsam mootor, kui teistel, mis mu 75 ja rohkemat kilogrammi edasi veab. Kavatsen selle nimel, et see reaalsuseks saaks kõvasti vaeva näha. Mingid muutused on juba toimunud. Alates 2023 septembrist on mind olnud näha pea igal nädalal 2-4 korral jõusaalis. Proovin vaikselt muuta oma jõukava üldisemast funktsionaalsemaks. 2024 november kuni 2025 mai on plaanis väga põhjalik periodiseerimine nii vastupidavus kui ka jõutreeningutes. Oluline, et moodustuks ühtne loogiline treening.
Muutus on toimunud ka distantsides. Kes on blogi jälginud, siis peale kevadise maratonist pasundamise pole ma sel aastal kordagi isegi poolmaratonile jõudnud ning reaalselt ka pikemad jooksutrennid peale korra 23 kilomeetri jäänud sinna 18 kanti. Tegelikult pole ma kuu aja jooksul üldse pikemaid distantse kui 15 km läbinud. Miks muutus tuli? Ma lihtsalt tüdinesin sellest ära, kuidas see suur maht mind aastast aastasse kurnab ja haigeks teeb samal ajal, kui keha reageerib treeningule üsna tagasihoidlikult. Avastasin, et kui teen vähem ja intensiivsemalt, siis paranevad võistlustulemused palju rohkem. Võtame näiteks 2023 aasta. Kiili krossi sarjas suutsin kõva treenimise tagajärjel hoida konkurentidega sama positsiooni. Nii maikuise Rapla jooksu kui ka augustise Peetri jooksu pungestasin hädiselt alla 39 minuti. 2024 aastal seevastu on võistlustulemustes näha lineaarset arengut. Seda eelkõige võrdluses konkurentidega, sest tegelikult on kõik mu kolm viimast 10 km läbimist olnud üsna rasketes tingimustes. Sellist ideaalset konditsiooni raja mõttes, kus ma 2013 aastal Raplas murdsin korraga nii 42 kui 41 minuti piiri ei ole ma kogu 11 aasta jooksul rohkem näinud.
Miks ma 11 aastat pärast 42 minuti alistamist veel 38 minuti peal supsin? Põhjused on väga lihtsad. Esiteks see, et ma ei saa juba aastaid iseendaga kokkuleppele, kes ma nüüd olen. Kas ma olen jalgrattur, jooksja, triatleet, jõutõstja või midagi muud. Vahepeal olen isegi suusataja või ujuja olnud (neist kaks viimast pole muidugi ka eriti välja tulnud). Teine põhjus on see, et see sama 38 minutit on siin Eestis minu vanuses juba üsna kõva sõna. Palju kõvem, kui 33selt oleks olnud. See paneb mind enamustel rahvajooksudel vanuseklassis esiviisikusse ja mõnikord kannatab selle tasemega võita väiksemaid võistlusi. Kuna suurtel võistlustel ei võida selle tasemega midagi, siis rahulolekuks sellest kindlasti ei piisa.
Nüüd peaks kogu selle eelneva kohta mingi kokkuvõtte tegema. Niisiis: 2024-25 on plaanis teha väga põhjalik ettevalmistus. Fookus läheb kõige mis pähe tuleb tegemiselt puhtalt jooksule (loomulikult ei puudu offseasoni kavast suusatamine, ratas ja miks mitte ujumine). Jooks on fookus, ehk kõik olulised kvaliteettrennid tuleb teha just jooksualal. Kevadine tase peab olema kohe selline, et saaks rekordeid sihikule võtta. Distantsid: fookus läheb staadionialadele, ehk lühematele distantsidele (400 - 10 000m) peamise fookusega just keskmaa (800 ja 1500), samas hea meelega võistlen edasi ka pikematel maadel (kuni 10 km). Lihtsalt on plaanis järjekordne suur katse - loodan, et saan hakkama. Äkki poleks sellest pidanud kirjutama enne kui ära teen? Kuradile - see aitab mul fookust hoida. Mida see plaan päriselus tähendab kirjutan rohkem lahti tulevikupostitustes.
Ülemiste järvejooks 2025
Sain Ülemiste järvejooksul osalemise Reelikalt tasuta. Selle eest lubasin isikliku rekordi joosta. Ma sellest päris distantsist aru pole saanud, aga eks ta veidi alla 14 km on. Parim aeg aastast 2019 midagi 55 minutiga. Ehk kui keevitan alla 55-e, siis on rekord käes ja ei pea ajalugu vaatama minema.
Jooksumõttes kujunes võistluseelne nädal täielikuks puhkenädalaks. Loodan, et midagi peppi ei keeranud. Käisin peale ööjooksu neljast päevast kolmel jõusaalis erinevate kavade ja äppidega katsetamas, mis päädis korraliku reite lihasvaludega vähemalt kolme päeva jooksul. 3 x 10 + 10 pistol squatti pole naljaasi. Seetõttu koosnesid pmst kõik mu võistluseelse nädala jooksud umbes viiest kilomeetrist metsas aeglasest tiksumisest. Proovisime korra ka lõike, kuid rada oli pehme ja libe ning seetõttu oli suure pingutuse krooniks üllatavalt aeglane tempo.
Ütlen kohe ette ära, et seekordne võistlus oli minu jaoks täielik läbikukkumine. Läksin kindlalt isiklikku rekordit jooksma. Selleks oli vaja hoida kilomeetritempot alla nelja minuti. Ideeliselt tundus lihtne, kuid... Sain üsna ette startima ning jooksin esimese kilomeetri 3:40-ga. Tundus mugav, kuid teisel ja kolmandal kilomeetril hakkas kammima. Tavaliselt tuleb üks järgnevatest stesenaariumitest:
1. Lihtsalt kannatan edasi, tempo on enam vähem sama. Enesetunne muutub küll ajapikku raskemaks ja lõpus olen väsinud.
2. Lasen veidi (5-10 sek/km) tempot paariks kilomeetriks alla. Kogun ennast ja lõpu paugutan jälle tugevalt.
3. Väsimus kuhjub kumulatiivselt kuni saan haamri.
Seda kolmandat varianti polnud mul ammu olnud aga täna see juhtus. Siin võis süü olla kas sellel, et pideva võistlemise rütmis polnud ma ammu pikki jookse teinud või seda, et ma oleksin pidanud selleks distantsiks natukene laadima. Seekord juhtus nii, et toidud olid väga valgukesksed.
Kuskil 7 kilomeetri peal oli selge, et kaotan kogu naiste esikolmikule (neist kahte, Kelly Nevolihhinit ja Kertu Kula olen sel aastal võitnud, Helen Belli mitte). Tegelikult olid nad mul kõik suure osa võistlusest kuskil ees raja peal näha. Enne metsa keeramist väänasin jalga. Valu andis mulle adrenaliini, et järgmisel poolel kilomeetril vajutada, kuid kui päriselt puude alla liivastele küngastele jõudsime olin täiesti tühi. Kui viimastel kordadel olen seal kõvasti selgasi püüdnud surudes tempot, siis seekord tuterdasid jalad mul all nagu makaronid ning kaotasin ise hoopis kaks kohta. Neist teine mööduja oli endine olümpiajooksja Evelin Talts, kes viimaseks ca kuuesajaks meetriks asfaldile minnes oli must oma 50-60 meetrit ees. Pilt tahtis eest ära minna, aga mõtlesin, et kui loodus on mulle väga hea finišikiiruse andnud, siis patt oleks seda mitte proovida. Muide see kiirus on just viimase aastaga eriti välja tulnud, kus olen teinud palju tööd jõusaalis suurte raskuste ja plüomeetriaga. Väga nagu vajutada ei saanud või ei julgenud, aga tundus et vaikselt võtsin meetreid tagasi. Viimasel ca kahesajal meetril panin gaasi põhja ning tegin miski 50 meetrit enda kasuks keskmiselt 2:30 kilomeetri tempoga. Esimest korda sel aastal vajusin finišis istuli. Kokkuvõttes oli aeg minu Ülemiste jooksude teisena parim 55:58 ja koht neljakümnes.
Endas olen ikkagi natukene pettunud. Mitte sellepärast, et ma korralikult ei proovinud, vaid et ma ei jõudnud. Oleksin võinud õigemini süüa vähemalt. No see reite lõhkumine (isegi võistlusel andis veits tunda) jõutrennis oli ka muidugi paras lollus. Nüüd tuleb teha võistlemisest veits pausi. Teha kvaliteetselt trenni, et enne hooaja lõppu veel 2-3 korralikku sooritust kirja saaks.
Taustajõud
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar