Projekt 800m. 3. nädal 11. november

 Esmaspäev

Algab plaani kolmas nädal. Muude tegemiste vahele rullisin varahommikul oma veidi kangeid jalalihaseid.

H: Jõutreening 45 min. Kuidagi teen asja ära, aga selgelt on puudu jõust, tahtest ja koordinatsioonist. Oleks tahe tugev, siis saanuks ehk teiste osas kompenseerida. Aja puudusel jätsin tegemata ühe jala jõutõmbed.

Õ: Jooks 12.8 km, Tempo 5:30 ja pulss 138 (käe pealt mõõdetud). Ilm oli vast 3-4 kraadi ning kogu aja tuli seenekat. Kartsin, et kui kindad saavad märjaks, siis pean pikalt külma taluma. Tundub, et keha on päris hästi juba jahedaga kohanenud, sest jooksu ajal ei hakanud kordagi külm vaatamata sellele, et kehal oli kaks õhukest kihti. Aitas ilmselt see, et tuul oli minimaalne. Tundub, et selle koha pealt hakkab töö vaikselt vilja kandma, et enam ei väsi ma jooksu lõpupoole ära. Üks asi, millest ei ole ma siiani üle saanud on see, et peale 10 kilomeetrit muutub parem tagareis kangemaks ja pean nägema vaeva, et sujuvat sammu säilitada.

Teispäev

Puhkepäev. Täna on lubatud ainult jooga ja rullimine. Teadus ütleb, et kui treenida 9 korda nädalas, siis on efektiivsem teha kolm duublit ja võtta üks täiesti vaba päev versus treenida igal päeval. Olen viimasel ajal hästi maganud ning täna öösel juba nagu sportlane (kaheksa ja pool tundi). Hommikune kehakaal 79.2 kg. Natuke palju, kuid ilmselt mõjutatud eilsest piparkoogiteost ning üleeilsest isadepäevast (olen tõesti palju maiustanud) ning sellest, et viimastel päevadel on kõvasti trenni vihutud (põletikus keha salvestab rohkem vett).

Kolmapäev

Kogu teisipäeva kuni kolmapäeva pärastlõunani olin ülimalt väsinud. Teisipäeval oli nii kehv, et isegi kraadisin. Arvan, et kehas oli või siis on siiani see mingi külmetusviirus.

Õ: Jooks 12.9 km. Tempo 5:32 ja pulss 136 (käelt, aga tundub, et mõõdab päris täpselt) Õhtuks tuli nii palju energiat sisse, et isegi tahtsin ennast liigutada. Nagu ikka jahe ja pime ning peale kümmet kilomeetrit tahtis parem tagareis kangeks minna. Seekord oli seda mõju siiski vähem tunda, kui esmaspäeval.

Neljapäev

H: Metsajooks 6.9 km, 5:40 / km, pulss 133. Hämmastavalt hea ilm novembri keskpaiga kohta, Ka päike oli üle pika aja välja tulnud. Kui õhtul on raske trenn või test, siis meeldib mulle hommikupoole jalad natuke lahti joosta.

Õ: 800 m test. Kokku jooksin soojenduse ja mahajooksuga ca 6 km. Lisaks 50 min jõu, tehnika ja mobiilsusharjutusi. Testi osa jooksin naelikutega ning see nägi välja nii: 3 x 400 m võimalikult kiire keskmise kiirusega üle neljaminutise pausi. Lõikude keskmine tempo ongi minu 800m võistlustempo. Sain aru, et piiripeal joostes ei taastu nelja minuti jooksul just väga palju. Lõikude ajad tulid sellised:

1 - 1:09:9; 2 - 1:12:7; 3 - 1:11:8. Kiire arvutus näitab, et mu prognoositav 800 m aeg on: 2:23. Tuli ootuspärane, kuigi oleksin unistanud kiiremast. Nüüd tuleb 14. detsembri võistlusel see ühes jutis ära teha ja loodetavasti kiiremini.

Reede

Vasak õlg valutas natuke öösel. Kuna tegime eelmisel õhtul mitmeid harjutusi, mis kätkesid endas topispalli viimist üle pea, siis kinnistub veendumine, et õla teeb mul haigeks just üle pea liigustus. Pmst kõik ujumisstiilid on vastunäidustatud. Harjutuste tegemise ajal valu ei tundnud. Hetkel tundub, et mingid viiruste jamad on ka möödas. Hommikune kehakaal 78.1 kg. Veidi raske veel, aga võtan selle.

Õ: Jooks 13.6 km. Tempo 5:18/km pulss 145. Jooksin keskmise tempo lõike, 5 x 8 minutit. Minu jaoks on see umbes pulsiga 153, enamike teiste jaoks on see tsoon kolm. Tsoon 3 on midagi sellist, mida ma teen väga harva. Sisuliselt on see jooksmine samasuguse hingamise ja pingutusega, mis on pulsivahemikul 132-140. Ehk saan ilma hingeldamiseta joosta ilusa pika sammuga. Kui sealt minna 163 peale, siis hakkan juba hingeldama ning kui veel 10 lööki otsa panna, siis on see umbes see, milles olen enamuse oma 5 ja 10 km võistlustest, aga ka üsna arvestava osa poolmaratonist. Keskmine tempo lõikudel oli seekord: 4:43 min / km. No maratonil nii ei tahaks joosta. Muidu oli super jooksuilm, kui võtta valemist välja tuul ja pimedus.

Laupäev

Esimesed sammud: sääred valusad, põlveliigesed kanged. Kas vanadus? Igaks juhuks täna ei jookse.

H: Jõutreening 53 minutit. Nagu olete märganud treenin jõusaalis kahel korral nädalas. Peamine fookus on plahvatuslikul jõul, tasakaalul ja mobiilsusel. Avalikustan oma A-treeningu.

Soojendus: ca 10 -15 min, sõudeergommeter. Igasugu käte, kere, põlvede ringid, mõned harjutused kummidega. Soojendus erineb kohati olenevalt sellest, kuidas ma tunnen missugune liiges või lihas töötlemist vajab.

1. Power clean ehk kangi rebimine rinnale kõverdades põlvi vähem kui 90 kraadi. Iga raskema harjutuse ees muidugi 1 -2 soojendusseeriat. Põhiosa 4 x 4. Hetkel 55 kiloga.

2. Superset 1: katkematu kükk kangiga + monster walk. Katkematu kükk keskendub nagu ka power clean suure massi liigutamisele suure kiirusega. Erineb ta tavakükist sellepoolest, et ei teki pause. Sujuvalt alla ja kohe hooga üles. Praegu teen 72 kiloga. Kuna kumm ununes täna koju, siis jäi monster wlk tegemata.

3. Superset 2: althaardes lõuatõmme + glute - ham. Teen 4 seeriat kordustega 5 + 20. Lõuatõmbe puhul kasutan praegu 15 kilost ketast.

4. Kõhulihase harjutus: Saada plaati 2 x 12 ringi. Saada plaati harjutus käib nii, et ulatad kangiketast jalgadele ja siis kätele neid kordamööda välja sirutades.

Kuigi plaanis oli duubel teha, siis elu tuli vahele. Võib-olla ongi parem, et sain rohkem puhata.

Pühapäev

Igasugu kangus on põlvedest kadunud. Und võiks siiski kauem olla kui poole kuueni. Vaevu saan seitse tundi täis.

H. Rattasõit pukil. Kuna kogu sõit koosneb 920 meetrist mäkkeronimisest, kus kohati tõusunurgad kuni 20% välja on ka pingutus suurem, kui tahaks. Päris palju tuleb sõita püsti, sest käigud saavad otsa. Kokkuvõttes aeg 1:06, 15.6 km, NPW 216 ja pulss 141.

Õ: Lõigutrenn sisehallis. 6 x 1 km (10 km võistlustempoga) üle 200m sörgipausi. Kolmanda ja neljanda intervalli vahel 3 ringi sörki. Intervallide ajad olid järgmised: 3:54; 3:49; 3:49; 3:52; 3:53; 3:43 (keskmine km aeg 3:50). Lõikude keskmised pulsid 162 - 167. Jooksu tuli koos soojenduse ja mahasörgiga kokku 11 km. Lisaks 35 minutit tõkkeharjutusi, mõned jõuharjutused ja venitus.

Nädal kokku:

Jooks : 62.6 km

Muud abistavad treeningud kokku: 4h ja 10 min.

Projekt 800m. 2 nädal 4.nov 2024

 Esmaspäev

Kuigi olin nädalavahetusest väsinud ning öösel võtsin valuvaigisti (et vabaneda peavalust ja uuesti kiiremini magama saaks) ei olnud mul rohkem unekatkestusi ning magasin kokkuvõttes väga hästi.

H: Jõutreening 52 minutit. Viisin cleani 56 kilo peale. Tuli kuidagi paremini, kui eelmisel korral. Aitas see, kui peeglisse vahtimise asemel vaatasin pigem maha ning plahvatusliku tõuke ajastasin sellesse momenti, mil kang reiepealseid puudutab. Samuti aitas peeglisse mittevaatamine hida tasakaalu ühe jala jõutõmmete puhul.

Õ: Jooks tavapärasel Kiili - Ikea ringil 12.9 km. Tempo 5:27/km ja pulss 136. Kuigi vaid kaks kraadi oli ilm mõnusalt tuulevaikne.

Teisipäev

Selle kohta kui kurnatud olin magasin üllatavalt hästi. Trepist alla minnes oli palju valusaid ja kangeid kohti. Hommikune kehakaal 78.2 kg (progress nädalaga 0.5 kg). Tänane päev on mõeldud taastumiseks.

Õ: Plaan oli lõdvestuseks kerge ujumine Keira trenni ajal. 45 min, 1200m. Kahjuks olid peale 600 meetrit mõlemad õlad nii valusad, et ülejäänud aja lihtsalt siputasin jalgu. 10 aastat aktiivset ujumist ilma probleemideta ja nüüd mingi jama  seoses sellega kui tahan käe suruda kõrgele ja kaugele. Niikaua kuni käelaba vaatab pea poole pole mingit probleemi, kuid kahjuks kroolides tuleb see pigem välja keerata ning see liigutus teeb asja valusaks.

Kolmapäev

Ärkasin pea tund enne äratust. Seoses inimeste koolitamisega nii Austraalias kui ka Mehhikos venib tänane tööpäev pikaks (11 tundi). Lisaks on vaja homme sprindiharjutusteks värskeid jalgu. Seetõttu ootab mind ees vaid üks mõõdukas rahulik jooks. Jalad on juba hommikul palju paremad kui päev varem.

Õ: Metsajooks 11.5 km. Kuna Tristan jäi haigeks, siis jooksin tavapärase ringi asemel metsas. Pimeda ajal on metsas väga tüütu joosta, kuna ümbrus näeb välja väga ühesugune. Lisaks on keeruline raja ebatasasusi märgata. Kohe algul sain aru, et olen korralikult ennast üle riietanud. Tempo 5:46 ja pulss 135.

Neljapäev

Enne kella nelja öösel oli vaja Tristani põetada. Pärast seda enam eriti und ei tulnud. Äkki hetkeks veel tukastasin, seda ei tea.

H: Metsajooks 6.5 km. Tundsin, et olen just vaimselt väga väsinud. Proovisin joosta nii rahulikult ja säästvalt, kui sain, aga lõpuks oli ikka samasse auku, nagu tavaliselt. Tempo 5:34 ja pulss 134.

Õ: Sisetreening. Jooksu põhikomplekt oli 8 x 100m üle 3 min puhkuse. Eesmärk sihtida 400m võistlustempot. Kaks esimest paigaltstardist ning ülejäänud lendstardist. Oli tunda, et ma pole sprintimisega hästi harjunud. Proovisin joosta tavapärasele sarnase sammuga, kõrge põlvega ning pikemate jõuliste sammudega. Kõrge põlvega oli kõige kiirem, kuid väsitav. Lõpuks tundus, et kehapoolt dikteeritud samm oli piisavalt kiire ning ka kõige ökonoomsem. Intervallide ajad tulid üsna samasse auku. Kiireim 14.6 ja aeglaseim 15.5 sek. Natuke andis valu parema jalalaba väliskülg. Pean sellega ettevaatlik olema. Jooks kokku koos soojenduse ja mahajooksuga 7.8 km. Lisaks 40 minutit tehnika, mobiilsuse ja lihasvastupidavuse harjutusi. 

Reede

Ei olegi hommikul nii zombi, kui kartsin. Sääred ja tuharad on veidi kanged - järelikult kasutasin eile õigeid lihaseid. Jalalaba väliskülg on natuke tundlik, ehk tuleb jooksmise asemel täna muudele asjadele keskenduda.

H: Jõusaalitreening 45 min. Kuna kogu olek oli justkui läbi klopitud, siis suuremaid numbreid jõusaalis suruma ei hakanud. Tegin lihtsalt töö ära jättes lõpust ajapuuduse tõttu 2 seeriat kõhulihase harjutust tegemata. Niikuinii eile alles treenisin kõhtu pluss ainus harjutus, mis mul viimasel ajal kõhulihaseid kangeks teha on suutnud on althaardes lõuatõmme kettaga. Tegin 5, 5, 4 ja 4 kordust 15 kiloga.

Kuna olin õhtuks väga väsinud, pluss ka jalalaba oli valulik otsustasin õhtust trenni mitte teha.

Laupäev

Magasin hästi ja pikalt, kuid keha oli ikka kuidagi väsinud.

H: Metsajooks 14.5 km. See on ka umbes pikim, mis ma praeguses programmis teen. Keskmine kiirus 5:43 ja pulss 133. Jooksin väga ettevaatlikult. Kõige rohkem kartsin, et see jala probleem muutub vigastuseks. Tegelikkuses oli õhtul jalg isegi paremas seisus, kui hommikul.

Ikka väsinud ja seetõttu rohkem ei treeninud.

Pühapäev

H: Sisetreening rattal. 1:03, 36 km, NPW 197w. Pulss 136. Oleksin võinud pigem paarkümmend watti tagasihoidlikumalt sõita, et paremini välja puhata, kuid üks naisterahvas läks mööda. Kui sõita time trial modes rahulikku trenni, siis sõidavadki enamik kõrval päris kiiresti. Oleksin võinud asja chillimalt võtta. Ahh, mis seal ikka, on nagu on. Õhtuses trennis on siis raskem.

Õ: Klubitreening sisehallis. Kokku tuli jooksu ca 12 km. Kuna Stryd oli tühjaks saanud, siis pani Strava fail aiateibaid. Õnneks on mul kõik Garminis ilusti salvestatud. Kuigi olin terve päeva väga väsinud ja uimane, tuli õhtune trenn ideaalselt hästi välja. Alustasin konservatiivselt ning seetõttu ei olnud mitte mingit ärakukkumist. Lõigud olid järgnevad (kõik pausid 2 min): 4 x 800 m aegadega: 3:08; 3:06; 3:07; 3:06. Edasi 1 x 1600 m ajaga 6:12 (eesmärk hoida sama tempot, mis 800 puhul - tuli hästi välja) ning lõpetuseks jooksin 5 x 100 m 800m võistlustempos. 100m ajad 16.7 ja 17.3 sekundi vahele. Kolmandalt rajalt oli Tallinna Kergejõustikuhallis oluliselt lihtsam joosta kui esimeselt (liiga järsk kurv). Lisaks ca 30 min jõudu, mobiilsust, tehnikat. 

Nädal kokku: Jooksukilomeetreid 64.2. Muid treeninguid juurde 4 tundi ja 40 minutit. Eelmise nädalaga võrreldes mahu poolest veidi konservatiivsem, kuid vigastust ei saanud ja see oli kõige tähtsam.

Projekt 800m. 1 nädal 28.okt 2024

 Eessõna

Otsustasin, et avaldan kogu oma treenimise päeviku. Eesmärk on teha maksimaalselt hea tulemus omavalitsuste suvemängudel 2025, mis toimuvad millalgi augustis. Ühtlasi saada antud distantsil vanusegrupi (M45 järgmisest aastast) parimaks Eestis. Hetkel olen täis tahet ning mul ei ole ühtegi jooksuvigastust. Vasak õlg on haige, mistõttu ei ole võimalik teha osasi jõuharjutusi. Seetõttu tegutsen jõusaalis modifitseeritud kavaga.

Esmaspäev

Magasin üle mitme päeva väga hästi ning motivatsioon on kõrge. Hommikune kehakaal 78,6 kg. Olen viimase paari kuuga paar kilo juurde võtnud, kuid uus treeningperiood just algas (ettevalmistav nädal) ning nii peab algama ka distsiplineeritum söömine. Reie nelipealihased on siiani haiged laupäevasest jõutrennist. Ilmselt 4 x 5 katkematut kükki 70 kiloga turjal. Kui kiirelt ikka keha unustab.

Alustan nädalat kohe tugevalt duubliga.

H: Jooksin metsas 3 x 6 minutit laktaadilävel. Intervallide keskmine tempo oli 4:28 / km (pulss 162). Rada oli märg ja libe ning Hoka Torrent 3 on mu meelest laasturajal väga halb. Isegi Hoka Clifton 9 liigub maastikul igast otsast paremini. Kokku 8.5 km. Laktaadiläve jooks kui üle ei forsseeri väga ei väsita eriti kui seda teha sellisel vähesel hulgal. Tempo polnud suurem asi, aga see lles aalgus.

Õ: Jooksin kergliiklusteedel 12,5 km. Kuna õhtuti on pime, siis ilmselt jääb see sama Kiili - Ikea ring mulle pikaks ajaks põhiliseks jooksukohaks. Enesetunne oli üllatavalt hea, kuid viimasel paaril kilomeetril tundsin, et olen väsinud. Tempo 5:34 / km ja pulss 137. Asics Nimbus 26 tunduvad suured ja kohmakad, kuid on pehmed ja ajavad asja ära.

Teisipäev

Ärkasin prognoositult natuke väsinuna ning esimeste sammudega oli ka parem säär haige. Tänane päev on taastumispäev.

Õ:  Jõutreening 45 min. Pidin esiti kergelt ujuma tütre trenni ajal, kuid mind kaubeldi jõusaali juhendama. Kuna korraga oli vaja hallata kolme inimest, siis samal ajal oli keeruline ise keskendunult trenni teha. Jõudsin kuuest harjutusest kolmanda keskele, kui aeg otsa sai. Clean oli kuidagi raske, tuli halva tehnikaga ja õlg läks valusaks. 4 x 4, 54 kg. Pole hullu, aega on.

Kolmapäev

Noorena poleks usukunud, et uni või selle puudus nii segavaks faktoriks saab muutuda. 3:40 läks uni ära. 5:10 lõin käega ja ronisin voodist välja.

H: Laktaadiläve jooks 20 minutit. Selline paras pingutus. Jooksin märjal metsarajal. Lõigu tempo 4:21 ja pulss 164. Hoka Clifton 9 on tõesti palju parem. Kokku 8.8 km koos soojenduse ja maha jooksuga.

Õ: Rahulik jooks 12,8 km. Pulss 137 ja tempo 5:33. Meelde jäi tugev, kuid õnneks mitte veel väga külm sügistuul.

Neljapäev

Puhkepäev. Ilusti välja teenitud. Tunnen, et olen ka üsna väsinud.

Õ: Jooga 20 minutit.

Reede

Õ: Rattasõit pukil. 1:57, 57 km, 868 tõusumeetrit. Üheks põhjuseks oli halb ilm, miks valisin seekord rattasõidu. Keskmine pulss 135, NPW 195. Kuna ma ei ole enam harjunud väntama, siis igasugune 150+ pulsiga tõusude võtmine on jalgade jaoks hirmus vaev. Kuna Keira tahtis joogat teha, siis tegime koos 15 minutit.

Laupäev

Jään magama kuskil 12, kell pool viis läheb uni ära. Proovin veel tunda aega uinuda, aga ei saa. Ma ise ka ei saa aru miks, aga rahusteid võtta ka ei taha.

H: Jooks metsas 7.2 km. Pulss 135, tempo 5:36. Rada on kohati päris mudane.

Õ: Jõutreening 1 tund. Harjutusi pole palju (kuus), kuid kuna enamus on närvisüsteemi koormavad, siis on mõju järgmisel päeval hästi tunda. Power Clean ei tule hästi (5 x 4 52 kilo), samas katkematu kükk (4 x 5 70 kilo) ja althaardes lõuatõmme (4 x 5 15 kilo) on päris head.

Pühapäev

Sain magada ning tunne hoopis teine.

H: Metsajooks 8.3 km. Terve aja sadas lörtsi. Mida varem ma selliste ilmadega harjun, seda kergem on talvel. Tempo 5:28 ja pulss 136.

Õ: Sisetrenn Tallinna kergejõustikuhallis. Kokku 10.2 km. Jooksime püramiidina 200, 400, 600, 800, 1000, 800, 600, 400, 200. Kõik üle 200m sörgipausi. Kuigi plaan oli alustada konservatiivsemalt, siis tegelikkuses panin suure entusiasmiga algul üle ja alla tulin kohati veidi langevas tempos. Ajad:

200-0:44; 400-1:26; 600-2:16; 800-3:07; 1000-3:53; 800-3:14 (siin on näha kõva kukkumine); 600-2:25 (veel kõvem langus); 400-1:25 (viimaseks kaheks võtsin ennast kokku); 200-0:38. Jooksmisele lisaks ca 40 minutit mobiilsuse ja lihasvastupidavuse harjutusi.

Kogu nädala saldo: 63.8 km jooksu. Lisaks üle 5 tunni jõu, mobiilsuse ning risttreeningut.

S:10 E:18 Janari Jooksukool periodiseerimine sügis 2024 - sügis 2025

 Oktoobri lõpus pidasime maha väikese konverentsi. Kuna väga paljud huvitatud ei saanud tulla ning see oli ka osalejate soov, et ma kirjutaksin oma ettekande lahti, siis teen seda hea meelega. Klubi ajalugu ja põnevaid hetki, millest sai räägitud. Lisaks natuke kaalust, toidust, toidulisanditest. Kõik nimetatu jätan seekordsest artiklist välja; keskendun ainult treeningutele ja periodiseerimisele.

üks foto sekka, et ei oleks kuiv jutt

Talihooaeg

Talihooajaks nimetame perioodi, mil klubitreeningud on kolinud siseareenile. Esimene selline treening toimub kolmandal novembril 2025 ning viimane märtsi lõpus 2025, ehk sisehooaeg viis kuud ning välihooaeg vastavalt Eesti kliimale kuus ja pool või seitse kuud. Sisehooaeg ei tähenda absoluutselt seda, et õues ei peaks treenima. Vastupidi, toetan igasugust õues jooksmist, jalutamist, suusatamist ja muud aeroobset tegevust. Lihtsalt kõige olulisemad kiirusega seotud treeningud teeme sees selleks, et nendes oleks rohkem kvaliteeti ja vähem riske. Riskid siis eelkõige külma ja libedaga seotud: erinevate akuutsete vigastuste risk, suurenenud koormusvigastuste risk, hingamisteedega seotud ning ka lihastega (suur pingutus külmaga).

Talihooaja jooksul toimuvad ühistrennid kahel korral nädalas. Neist ühel klassikaline pikamaajooksu suunitlusega treening (3000-10000m) ning teisel keskmaasuunitlusega (800m). Miks sellised suunitluse võistlusdistantsi indikatsioonid ja kas muudeks distantsideks ei sobigi. Sobivad väga hästi, kuna suurem osa treeningu sisust kandub üle kõikidele pikamaajooksu ja isegi ultradistantsidele. Lihtsalt inimesed, kellel on fookus eelkõige maraton või poolmaraton peavad kindlasti arvestama sisse korralikud iseseisvalt tehtavad pikad jooksud. Üks oluline võtmesõna on laktaadilähe kiirus ning selle pea kõiki olulisi komponente treenime me klubitrennides. Miks keskmaajooksi indikatsioon just 800m? 1500 puhul tekiks veelgi suurem kattuvus üld pikamaatreeninguga ja osalejatel kaoks igasugune taju kummas klubitrennis nad nüüd osalesid. See 800m fookus annab võimaluse kogeda harjutusi, mida me muidu pikamaafookusega trennides pole teinud ning avastada näiteks, kas jooksjas on olemas sprinteriannet. Ka siin on olemas kindlasti kasutegurid pikema distantsi fookusega jooksjale.

Hooaeg ja jaotumine tsükliteks

Treening ja võistlushooaeg koosneb üldreeglina ühest makrotsüklist. Tavaliselt on neid aastas kas üks (Eestis sihitakse tipptulemusi tavaliselt hilissuvel või sügisel) või kaks (valmistatakse ette eraldi näiteks suvehooajaks ja talviseks sisehooajaks). Makrotsükkel algab puhanuna, kuid kehva vormiga ning lõppeb tugeva vormiga, mil realiseeritakse tavaliselt ca 1 kuu jooksul hooaja parimad tulemused. Makrotsüklid jagunevad omakorda mesotsükliteks, mille sisu on see, et treeningute raskust ehitatakse üles kindla aja jooksul (näiteks kolm nädalat), millele järgneb kerge (50-70% koormusega nädal) lühike periood. Mikrotsükkel on kõige lühem treeninguperiood, mille jooksul tehakse ära olulised võtmetreeningud. Näiteks võib see koosneda Pikast jooksust, laktaadiläve jooksust, intervallijooksust, kahest jõusaalitreeningust. Harrastajate puhul on reeglina kõige mugavam kasutada nädalasi mikrotsükleid. Tippude puhul, kelle elurütme ei dikteeri vajadused väljaspool spordisaali, kasutatakse ka muude pikkustega tsükleid (mikrod 9 või 10 päeva).

Kaalusin pikalt, kuidas klubile plaani luua, kuid lõpuks otsustasin kasutada natuke veidrat hübriidmudelit, mida analüüsides tekkis usk, et see võib äkki tõesti nii toimida nagu ma loodan. Proovin selle siis lahti seletada.

Pikamaajooks: kaks makrotsüklit.

Neist esimene jookseb novembrist juunisse, mil ilmad lähevad korralike tulemuste jooksmiseks. liiga kuumaks. Siht on pakkuda klubilistele esimest võimalust joosta isiklikke rekordeid näiteks 10 000 ja 5 000 distantsil juba kevadel. Sellele võiks järgneda paar nädalat väikeste mahtudega ning siis hakkame valmistuma nn. "sügismaratoniks", mille lõpp oktoobri alguses. Mudel on siinkohal hästi lihtne: pöördperiodiseerimine. Esiti väiksem jooksu hulk ning trennide sisu vähem sarnane võistlustingimustele. Ka lõikudel soovitav planeeritavaid võistlustemposi vägisi mitte forsseerida, pigem kuulata keha ja keskenduda tehnikale. Makrotsükli lõpuks kasutatakse trennides koormusi, mis sarnanevad rohkem võistlusolukordadele. Konkreetselt faasideks pikamaajoksu makrot jagada ei taha, aga kes tahab veidi paremat pilti võib uurida J. Daniels nelja faasi mudeleid. Kõikides mudelites jätame ära esimese faasi: meie eeldus on, et inimene juba jookseb ja omab mõningat valmidust intensiivseks treeninguks. Kes on algaja: pole hullu, kohaldame vastavalt.

Keskmaa: üks pikk makrotsükkel

Algab novembriga ning lõppeb augustis, mil klubi fookus muutub kaheks kuuks ainult pikamaapõhiseks. Tavaliselt augustiga lõppevad Eestis staadionijooksude võistlused ning ka sprindilihased tahavad ehk pärast pikka koormamist saada jälle veidi väiksemateintensiivsustega töötada. Otsustasin pika tsükli kasuks, kuna kõikidele meile on sellise fookusega treeningud uus teema ning anaeroobse vastupidavuse ja kiiruslikud võimed vajavad pikemaajalist väljaarendamist. Samuti peaks meie jaoks kõige olulisem staadionijooksude tipp tulema augusti algul, mil toimuvad omavalitsuste suvemängud.

Kuna makrotsükkel on pikk, siis olen välja kirjutanud eraldi jaotused:

November kuni veebruar: fundamentaalne periood.

Märts – aprill: spetsiaaltsükkel.

Mai – augusti keskpaik: võistlusspetsiifiline tsükkel.

Fundamentaalne periood

Nn. keskmaajooksja baasvõimekuste ehitamine.

Näidistrennid:

* Spirindid lendstardist

* 100m lõigud 400m võistlustepos

* Startimine pakkudelt

* Plüomeetria, spetsiaalsed jõuharjutused.

* 1000m lõigud alla võistlustempo

Spetsiaaltsükkel

Puhkused lähevad pikemaks ja tempod kiiremaks.

* 5 x 1000m tõusvas tempos

* 5 x 600m kiires tempos pikkade puhkustega

* 10 x 120 m 400m võistlustempos

Võistlustsükkel

Võistlusstimulatsioonid. Suur fookus 800m võistluskiirusel, ning selle all ja üleval. Intervallidel väga intensiivne pingutus ning seetõttu pikad puhkepausid.

* 3 x 800m veidi alla võistluskiiruse (pikk puhkus)

* 3 x 600m + 2 x 200m (alla ja üle 800m võistluskiiruse - näiteks viimased 200m üle)

* 8 x 200m (800m võistluskiirusel)

Muid klubilisi tegevusi?

Tahaks jätkata konverentside ja testvõistlustega. Võiks olla minimaalselt üks kevadel ja üks sügisel. Arutlusele võiks tulla olenevalt osalejate huvist jälle suvelaager.

Peamised erinevused pikamaa vs keskmaa klubitrenn

Keskmaa klubitrennis jookseme kiiremini, puhkame rohkem. Teeme rohkem plahvatuslikke jõuharjutusi ja tugevaid hüppeharjutusi.

Pikamaatrennis jookseme pigem pikemaid intervalle või siis suuremal hulgal lõhemaid. Intervallide kiirused on madalamad ja kipuvad jääma sinna 3-10 km võistlustempo kanti. Seetõttu on ka puhkuseperioodid lühemad. Jõuharjutused on rahulikumad ja staatilisemad.

Näiteks kui pikamaa trennis joostakse 20 x 200 m 5 km võistlustempos üle 200 m sörgipausi, siis sarnane analoog võiks olla keskmaatrennis 8 x 200 m 800m võistlustempos üle 3 ringi sörgipausi.

Siinkohal lõpetan klubi motoga: pakkuda maailmatasemel treeninguid taskukohase hinnaga.

S:10 E:17 Oktoobrikuu on minnalaskmise kuu

Vahel tuleb lasta minna nii nagu ise läheb. Oli juba pikalt ette planeeritud, et sügisel võtan mingi aja kergelt. Lihtsalt otsustasin alustada ja lõpetada varem. Tundsin, et erilist pauku ja duhhi sees ei ole ning seetõttu ametlikele võistlustele rohkem ei läinud. Teadsin, et 1500 või 3 km või 5 km jalg on mul kõva, kuid alati kui tunne oli hea oli ilm halb ja stata märg. Ehk tugev tuul ja kui ma läbimärjal tartaanil naelikuga ei jookse, siis käib igal sammul "ratas" ringi. Seetõttu ei tekkinud kordagi sobivat olukorda mõne isikliku rekordi alistamise katseks. Ainult ühel päeval oli ilm väga super ning see oli siis, kui ma võistlust korraldasin. Rajale mind ei lastud, kuna olin teises rollis.

Janari jooksukooli hooajalõpu võistlus

Panin valmis auhinnakotid ning kutsusin treenijaid üles võistlussituatsiooonis enda arengut testima. Osalejaid oli üsna vähe, kuna mõned olid vigased ja paljud olid kuskil ära. Kas lõunamaal suve pikendamas või lihtsalt muude kohustuste tõttu. Õnneks miinimumprogrammi saime kokku (kolm meest ja kolm naist). Distantsiks 1500 meetrit. Tore oli näha, et vaatamata pikaks veninud hooajale tulid kas rekordid või nende lähedased jooksud. Pireti kommentaar: "ma pole elusees nii kiireti jooksnud" tegi südame soojaks. Ka Riholt väga nobe tulemus esimese hooaja kohta. Jooksis nagu väle hirv tulles meeste hulgas esimeseks. Ka naiste võitja Reelika oli etteaimatav. Napilt küll isiklikule rekordile alla, kuid tase ja areng esimesel aastal on väga hea. Samuti on hooajale seatud ootusi oma võimekuse osas minu jaoks ületanud nii Marko kui ka Fred. Tegelikult on mul plaan kirjutada kõikide peamiste treenijate kohta lühike iseloomustus. Kui keegi muu ei loe, siis nemad ikka loevad. Kes ei tahaks teada, mis ma tast arvan?

Klubi testvõistlusel osalenud tulbid jooksjad vasakult: Piret, Fred, Pille, Marko, Reelika, Riho ning kohtunik

Muud jutud

Kui ma juba inertsist võtsin oktoobri jooksul koormusi maha, siis peale jooksukooli lõppvõistlust ei teinud ma nädal aega üldse trenni. Käisin selle asemel Pariisis kultuuriga tutvumas. Peale tagasitulekut tegin algust 12 km jooksuga ning järgmisel päeval otsustasin teha Garmini laktaadiläve testi.

Eks selle testi puhul on tegemist paraja mänguasjaga. Lihtsalt kõige moodsamates kellades on selline vidin sees. Test oli umbes selline, et alguses tuli 10-15 min soojaks joosta ja siis hakkas kell mulle ette andma vahemikke, mis pulssidega neljaminutisi intervalle joosta. Ja nii nelja minuti kaupa koormust juurde. Mingil hetkel jooksin intervalli 160+ pulsiga. Proovisin olla võimalikult ökonoomne, sest kindlasti tuleb üle elada 4 minutit veel 170+ pulsiga ja ilmselt midagi veel üle 180 löögi. Järsku käis aga piip ning kell ütles "your treshold heart rate is 165 BPM, start cooling down." Mida? Ma just häälestasin ennast tõsiseks pingutuseks ja juba läbi? Mille põhjal? Kell siis sättis mu laktaadiläve 165 löögi ja tempo 4:25 peale. Kust kurat ta selle tempo veel võttis? Viimase lõigu keskmine oli ju 4:01. Ahh mida iganes. Kõike ei pea ju tõsiselt võtma. Kui on kuivemat ja mitte väga tuulist ilma, siis proovin novembris testi korrata. Mitte usust, vaid selleks, et testi loogikast paremini aru saada. Tegelt on hea, et vahepeal puhkasin. Vorm nagu väga pihta pole saanud. Kahjuks olen kuskil 2 kilo pekki juurde saanud, aga see võib olla vabalt ka kreatiini tarbimise taasalustamisega seotud vedeliku lisakaal rakkudes. Tore on see, et joostes midagi kuskilt ei kisu ega valuta. Ka vasak õlg on palju parem, kuid mitte terve kahjuks.

Täna klubi seminaril teen uue hooaja kohta korraliku ettekande. Blogisse kirjutan siis täpsemalt kõigest tulevikus.

S:10 E:16 septembri kokkuvõte - Kuidas olla terve ja samal ajal mitte taandareneda?

 September oli mul üsna iseloomulik kõrgelt motiveeritud harrastussportlase kuu. Proovin teha midagi, võib olla rohkem, võib olla teisiti aga kõik selleks, et saavutada paremat tulemust olles ise samal ajal saja muu kohustuse ja tegemisega seotud.

Mu hea tuttav Marko Alberti abikaasa ütles teravalt, kuid tabavalt minu kohta: "kõik selle nimel, et kuus aastat tagasi tippspordiga lõpparve teinud endist sportlast võistlusrajal võita." Ongi nii ja ma ei saa sinna midagi teha. Minu draiver on lõpmatu nälg ja isu võita. See on minu nälg ja minu kiiks, mis mind edasi veab ka teistel rinnetel ja annab elule mõtte. Ma ei räägi põhjustest elada, sest neid on mul niigi küllalt.

Miks see saavutusvajaduse väljendamine nii palju läbi spordi käib on ju iseenesest väga lihtne. Sport on selles mõttes hästi aus. Inimene, kes teeb kõige tugevamini ja motiveeritumalt trenni juhul kui ta päris katki ei lähe on ka tavaliselt tipus. Vähemalt on ta kümne protsendi hulgas. See, kes seal kümne protsendi seas esimene on ja kes on viimane selle määravad geenid, aga tipus olen niikuinii - vähemalt vanuseklassi mõttes. Ehk siis võidab kõige töökam.

Paraku töös ja äris pole asi nii lihtne. Kui jooksuvõistlusel võiks olla mõõdupuu aeg, millega distants läbitakse, siis töös raha, mida teenitakse. Juba ammu minu ja miljonite teiste poolt tõestatud fakt, et kõige töökamad ei ole tipus. Jah samal ametil tublimad kipuvad veidi rohkem teenima, kuid sellega asi piirdub. 

Septembri halvim hetk olid haigus ja kohutavalt raske ning ebaõnnestunud Paekna jooks. Parim hetk samuti juba siin blogis kajastatud üksinda staadionil joostud neljakümnendate eluaastate parim 5 km aeg. Trenni mõttes kuna keha hakkas vaikselt lagunema siis jätkasin seda trendi, et vähendan jooksumahtu ning tõstan lisatreeningute hulka. Juba suvi tõestas, et minu tulemusi parandab pigem kiiresti, kui palju jooksmine. Ehk siis jooksutrennile lisaks tegin palju jõu ja hüppetreeninguid eesmärgiga parandada vertikaalset hüppevõimet. Keda alguspunkt huvitab, siis jah mõõtsin, hetkel on number 54 cm kohapealt ilma igasugu vahesammu või põrketa. Samuti tööd kangiga, kätekõverdusi (saan teha vigase õlaga rusikate peal hoides kerelihased tugevas pinges), lõuatõmbeid jne. Õppisin juba päris korralikult selgks, kuidas rebida kangi rinnale ning pea kohale (cleani ja snatchi erinevad variatsioonid). Ujusin veidi kuigi õlg ei taha hästi lubada ning sõitsin natuke ka ratast. Numbrid kokkuvõttes allolevad:

Jooks: 22 korral, kokku 225 kilomeetrit

Jõud ja mobiilsus: 32 korral koguajaga 26,5 tundi.

Ujumine: kahel korral kokku 2.4 km

Ratas: Ühe korra, 47km

Kes teeb jooksjatest proportsionaalselt nii palju lisatrenni? Miks? Ma ei saa kunagi aeroobse süsteemi ja ökonoomsuse mõttes vastu vanuseklassi parimatele kergetele ja kiitsakatele jooksjatele. Samas ma võin olla füüsiliselt kõige tugevam jooksja ja äkki maksab see mingis situatsioonis või mõnel võistlusdistantsil dividende. Eks elu näitab. Vähemalt tugev on tervem ja võib-olla näeb ka parem välja.

S:10 E:15 Näoli mutta ja siis uuesti jalad alla

 Mis juhtus Paeknas

Septembri teine nädal oli päras õudus. Kohustused jätkusid juba pikemat aega samas mahus ja siis andis järsku keha alla. Kõigepealt tekkis mingi külmetusviirus. Ka Anneli oli midagi sarnast kannatanud. Jooksin lühikesi sprinte, et keha šokeerida - peaks ainult selle olulisima Kiili Krossi sarja viimase jooksu vastu, pärast tulgu või veeuputus. Natuke töötas, aga siis piraki nejapäeval mao limaskesta põletikuga siruli. Minu tavaline stressihaigus - lööb välja kui ma võtan ette rohkem asju, kui organism välja kannatab. Mis teha, mul on selline "pidur", vähemalt annab enne märku kui mõned lihased või liigesed ribadeks lendavad või südari saan. Spordi mõttes on sellega alati hirmus nadi olukord. Suur organ põletikulises seisus tähendab seda, et kogu immuunsüsteem on hõivatud selle tõrjumisega ning liigutamise jaoks jäetakse väga minimaalsed ressursid. Konkreetset valu on tavaliselt 4-6 tundi ööpäevas, tavaliselt pigem õhtul või öösel, muu on tavaline ajuudu ja tunne, et tahaks lihtsalt lesida.

Mul polnud valikut. Enne viimast etappi jagasin M40 klassis esikohta ning tunnustuse osaliseks saavad ainult vanuseklasside võitjad. Mõtlesin teha pika soojenduse tugevate kiirendustega, et keha säästurežiimist korra välja petta ja oma jooks ära kangutada. Soojendust ei jõudnud teha mahus, mida lootsin ning kas see olekski aidanud? Palju ma ikka loodusseadusi petta jõuan?

Kohe stardist oli tunda, kuidas muidu mitte nii kiire tempo tundus kahtlaselt hingeldama ajav. Üldse on aastatega see Paekna järve jooks konkurentsi mõttes jube karmiks läinud. Mõned aastad tagasi võitsin ja nüüd rapsin top 10 nimel. Kui mina olin peast segi ja alustasin liiga kiirelt, siis olid neid segaseid kõik kohad täis ja hea kui esimesel ringil (kokku kolm ringi ja 3.6 km) üldse 20 hulka mahtusin. Kell oli ka lolliks läinud ja jooksvat tempot ei näidanud. Ei saanud kohe aru ka mis värk on. Ilm oli soe ja märg. Kolm korda vahetasin enne starti Hoka Torrenti ja Nike Vaporfly next % 2 vahel. Lõpuks jäi jalga Hoka. Paekna jooks on ju heinamaa jooks ja hein oli märg, ehk kaalukausi sai oma kasuks mustriga tald. Tegelt polnud üldse tähtis, sest joosta ju ei jõudnud. Juba teisest kilomeetrist hakkasin surema ja teised minu ümber surid veelgi kiiremini - enamus, aga mitte kõik. Kolmandal ringil piinlesin veelgi rohkem ja lõpus proovisin vajutada veidi sealt kust törtsu ei tulnud. Lõpuks oli kõik mõnusasti langevas tempos nii, et kokku tuli kümnes koht keskmise tempoga 3:59 min / km. Kuna mingil põhjusel mu peamised sarja konkurendid kohale ei tulnud, siis tuli sarja üldvõit koju. Mis sellest, et antud jooksus olin kokkuvõttes alles kolmandana kiire M40 esindaja.

Järgmisel kahel päeval oh üllatust olin haigusega totaalselt siruli. Oli igati "tore" nädalavahetus.

Lunastus

Esmaspäeva õhtul oli juba nii palju okei, et mõtlesin kergelt 6 km ringi rullida. Sain kuskil 5:40 tempsiga hakkama kuigi põletikulist raskust kõhuõõnes oli veel tunda. Teisipäeval tegin natuke jõudu ja proovisin üle pika aja ujuda. Õlg valutas (see vana vigastus), aga vaikelt bassus ujuda sain küll. Kolmapäeval tundsin ennast üsna puhanuna ja mis olulisem täiesti tervena. Vaja oli teha üks 5 km time trial. See on siis üksinda aja peale jooksmine. Miks ja kas ma olen lollakas? Jah olen neid küsimusi juba kuulnud. Lihtsalt oli vaja: vajaduse enda ja iseenda pärast.

Ilm oli tõesti hea. Pea tuulevaikne, 19 kraadi ja täiesti pilves. 19 kraadi on kuumast suvest tulnud inimesele mõnusalt jahe. Otsustasin, et väga pead ei murra ja jooksen staadionil. Saab kõik ühe rütmiga, ühtlase sammuga teha. Ei pea muretsema tõusude ja languste, tuule ning järskude kurvide tekitatud tempomuutuste pärast. 

Pingutuse aste võis olla vast 90-95%. Keskel käis laste jalgpall, mida jälgisid üksikud lapsevanemad. Kujutasin ette, et nad elavad ka minu üritusele kaasa. Alustasin paraja varuga, kuulasin keha ning tulemus tuli allolev. Suvise arengu ja vormi lõikes mitte midagi üllatavat, kuid ei oodanud nii head tagasipõrget haigustest. Arvasin, et hea, kui saan napilt alla 19 minuti. 18:24 erineval sellest, mida Strava väidab ei ole minu isiklik rekord, vaid elus teise või kolmandana hea tulemus. Samas on see kindlasti parim, mida ma olen neljakümnendates eluaastates jooksnud.

S:10 E:14 Mis värk selle augustiga oli?

 Arvan, et võisin põdeda augusti teises pooles Covidit. Miks? Seda oli palju mu ümber. Sümptomid olid natuke sarnased sellele, mida esimesel korral kui testisin läbi elasin. Esiti tavalised külmetushaiguse omad, ehk peavalu, tundlikud lihased ja suur väsimus. Proovisin üle päeva joosta, kuid need jäid lühikeseks ja aeglaseks. Hingeldasin madalatel tempodel ja oli väga raske. Nii kestis nädalakese, peale seda hakkas vähehaaval paremaks minema kuni vast Kiili staadionijooksudel oli juba üsna hea või siis jooksin seal uuesti kopsud lahti. Vähemalt kui ma seal soojendust tegin tundus, et täna küll midagi välja ei tule. Samas ühe kilomeetri aeg 3:09 ja 400 meetri aeg 1:03 näitasid, et pole mu vorm nii kehva midagi. Ehk uus lootusekiir ja vist olin saanud terveks või välja puhanud.

Kui me räägime augusti mahtudest, siis seda iseloomustab eriti kuu alguses iganädalane võistlemine. 10 km maksimaalset pingutust on organismile päris koormav. Ehk võitlesin pidevalt piiri peal, kus saaks üheltpoolt kvaliteetsed trennid tehtud ning teisalt ei paneks organismile totaalset blokki peale. Usun, et pigem küpsetasin ennast üle, kui jätsin pooltooreks. Vähenemine jooksumahtudes oli üheltpoolt loomulik (enne ja pärast võistlust vaja ju veidi puhata), teisalt ka teadlik tegevus. Olin selgeks saanud, et suured mahud minu peal ei tööta. Suutsin joosta kahel nädalal järjest üle 100 kilomeetri, kuid see väsitas meeletult. Kindlasti oleks lihtsam, kui seal sees ei oleks olnud kolm tugevat intervalli või tempotrenni. Lisaks need igasugused valud. Mõnel päeval oli isegi valus kõndida ja see ei olnud mitte lihaste, vaid liigeste teema. Ja kui asi oli lihastega, siis see polnud tavaline treeningjärgne lihasvalu.

Hakkasin tegelema rohkem sellega, millega jooksjad eriti ei taha ja viitsi tegeleda - oma kehaga. Annan nüüd kohe numbrid ja kes jooksjatest saab tunnistada, et ta on näiteks augustis oma kehaga tegelenud proportsionaalselt rohkem. Hakkab juba vaikselt sprinteri jaotusi meenutama. Samas, kui mulle peale vaadata (eelmise postituse fotod näiteks), siis meenutab ju veidi rohkem sprinterit, kui pikamaajooksjat. Mitte sprinterit nagu Kishane Thompson, vaid rohkem nagu Tebogo. Nagu selline valge, vana ja vaese mehe Tebogo. Umbes nagu Hiinas järgi tehtud Mercedes. Justnimelt Hiinas, mitte Venemaal - nii hull see asi nüüd ka ei ole. Olgem ausad, pigem Tebogo kui Kipchoge.

Augustis kokku: 50 treeningut ja võistlusi. Ajaliselt 42 tundi ja 10 minutit.

Neljal korral sõitsin ratast, kokku 84 kilomeetrit.

Jooksin kokku 213 kilomeetrit pluss 10-20 km erinevateks soojendusteks. Pmst 50 km kanti nädalad.

Jõutrenni, venitusi ja jooksutehnikat kokku 19 korral ning panin sinna alla umbes 16 tundi.

Muidugi igasugu Garmini ennustused kukkusid augusti jooksul "paberil" kolinal, kuid mina arvan, et oli lihtsalt haigus ja kõik on juba taastumas.

Kiili pargis laval pikaajalise spordielu edendamise eest tunnustust pälvimas

S: 10 E: 13 "There and Back Again": J.R.R. Tolkien (Puraki auku ja siis statale võistlema)

 Kirjutan, sest meeldib. Pealegi, kui ma seda teen, siis on lootus, et saan oma tegevuses paremaks. Vahepeal sain natuke tagasisidet oma blogi kohta ka. Jutud on liiga pikaks läinud. Olen nõus. Lugesin viimast. Veidi segased ja igavad on ka. Proovin edaspidi vähendada mahtu ja parandada kvaliteeti.

Pärast viimast Ülemiste kangi oli selge, et nii enam ei saa. Ise ka imestan, kuidas keha ja vaim nii hästi vastu on pidanud. Aastate pikkune karastus vist. Mõtlesin, et teen mõned päevad kergelt ja siis panen jälle mahvi peale. Umbes nii nagu ma juba poolteist kuud teinud olen. Seekord ei toiminud. Tekkis külmetus, jooksin edasi aga ei jõudnud. Sain justkui terveks aga hästi ikka joosta ei jõudnud. 5:30 tempo juures hingeldasin nagu võistleks poolmaratonis. Mõtlesin hooaja lõpetamise peale, kuid täitsa ei saa kuna Kiili valla krossi viimane osavõistlus on septembri keskel ja sinna võiks kuidagi ära kesta.

Olukorda ei tee paremaks see, et tööl on intensiivne periood ning kodus ehitan kööki üles. See tähendab seda, et puhkus on öösel voodis ja sellises olukorras ei tule see ka enam viimastel päevadel väga hästi välja. Ühesõnaga logiseb igalt poolt. Loen siis ette:

Parem põlv: Sain kerge vigastuse jõusaalis kangiga "cleanides" (rebimine rinnale). Keerasin sügavküki momendil parema jala pea 90 kraadi välja. Mingi autonoomne lollus. Tundub, et tõmbasin ära ühe nelipealihase peadest täitsa põlve lähedalt. Annab teravat torget kui jalg läheb veidi "valesti" kas asju tõstes või mõnikord joostes.

Vasak õlg: pitsumissündroom. Juba pool aastat vana vigastus, mis on visa lahkuma. Hoian kontrolli all koormuse ja füsioteraapiaga, aga tahaks tõsta suuremaid raskuseid, suruda rinnalt kangi, teha plaksuga kätekõverdusi, raskusega dippe jne, aga kahjuks ei saa.

Parem tagareis: arvan ja loodan, et tegemist lühiajalise probleemiga. Natuke valus, kisub ja mulle tundub, et segab ka jooksutehnikat. Valu põlve seesmise külje lähedal.

Kiili staadioni rekordi jooks

Kaks nädalat peale Ülemiste pulli kutsuti Kiili staadionile võistlema. Mõtlesin, et miks ka mitte, saab natuke lühematel maadel testida, kui hull seis on. Kaasa võtsin veel poisid Marloni ja Tristani ning Anneli.

Otsustasime, et poisid võistlevad 100 meetri jooksus ja täiskasvanud 1000 m ja 400 m jooksus. Ise veel 100 m peal ei julgenud kuna ei teadnud, mis lihased teevad ning selliseks distantsiks polnud üldse harjutanud. 

Ei saaks öelda, et ma värskena ennast tundsin, sest eelmisel päeval tegin 13 tundi remonti ja siis samal päeval enne võistlust veel 5 tundi. Soojaks sörkides tundus, et hapniku nagu ei tule peale. Kuid kui pool tundi hiljem lahti jookse tegime, siis nii hull polnudki.

Vahepeal vaatasin ja pildistasin poiste 100m jooksu ning siis juba naiste 1000m. Vahed olid kindlad ja Anneli võttis 3.53-ga kindla teise koha.

Meeste jooksus oli kaks väga kiiret alaealist, kuid täiskasvanute ridades koos 40+ meest. Kus kõik kahe- ja kolmekümneaastased on? Pool maad jooksime neljakesi koos, poole maa pealt tõusin kolmandaks, kuid mingi hetk sain aru, et mul seekord Kaspari ja Janar Säkki vastu lõpus jalga pole. Tempo oli kiire ja hapniku ei tulnud piisavalt peale. Kontrollisin neljandat ning lasin jala sirgemaks. Aeg 3:09 oli selles situatsioonis päris okei. Eelmisel aastal testides jooksin 3:08 ning kui oleksin tahtnud spurtida oleks vast 3 sekki alla saanud.

400 meetri peale läksime kõik tümaks tehtud jalgadega. Annelil oli selles mõttes hästi, et tema ainus konkurent otsustas rajale mitte tulla. Seetõttu sai ta koos tütarlaste ainsa võistlejaga ajatesti teha. 1:15 täitsa hea aeg arvastades sellega, et tal null kogemust ja väsimus jalgades ning seekord tuli auhind lihtsalt maast ära korjata. 

Kolmas kord võistlen sellel distantsil ja jälle väsinuna. Panin esimest korda naelikud prooviks alla ning tegin mõned kiirendused. Vaatasin, et päris hea, mulle meeldis. Meeste nn kiiremas jooksus oligi ainult kolm jooksjat, sest staadionil on ainult kolm rada ja igaüks startis pakkudelt. Paar korda tegin proovi. Teoorias olin kõva (omast arust nagu treener), aga praktika null - polnud kunagi pakkudelt võistelnud. Ehk siis 44-aastane ning pakud ja naelikud esimest korda.

Pauk käis ja tundus, et sain päris normaalselt käima. Eks me liikusime kolmekesi samas rütmis. Mina keskmisel rajal, Janar Säkk tänu siserajale veidi ees ja Märt Prosin kuskil järel. Teise kurvi tundus, et saime üsna võrdses seisus. Lükkasin oma viimase käigu sisse, Janar jõudis vastata, kuid seekord oli mul vurtsu veidi rohkem. 1:03 oli lihtsalt rekordi kordamine. Selles olukorras käis küll. Usun, et minut alistada on tegelikult lähedal.

Link jooksu videole: 

1000 m viimasele ringile minek. Kaspar ees ja minu ette on tekkinud juba vahe

Kaspar tõmbas versta peal Janaritele mütsi pähe. Sel hooajal mul

nii Janari kui ka Kaspariga seis 1-1.

Markol jäi 400m lõpuspurdiga ainult natuke puudu, kuid

1:10 on täitsa asjalik jooks.

Tristan paremal ja Marlon natuke peidus

Annelil mõni meeter veel 1000 m finišisse

kõik trenni, ehk jooks teeb ilusaks. Klubilistest teisel kohal Anneli, paremal

Triin ning 1000m võitjana klubi sõber Loona Pärnakivi

ka Annelile oli see esimene kord pakkudelt startida

esimesed 100m 400 meetri jooksul. Kõik on tegelikult hetkel võrdse maa

läbinud.

400m meeste esikolmik

Klubiliste tulemused:

Mehed 100 m:

Kris-Teven Laev

Naised 1000 m

2. Anneli Sutter

3. Triin Peterson

Mehed 1000 m

1. Kaspar Kuuse

3. Janar Novitski

Naised 400 m

Anneli Sutter

Mehed 400 m

Janar Novitski

Veel jooksid korralikke tulemusi, kuid kahjuks seekord jäid esikolmikust välja

Lapsed 100 m Marlon Novitski ja Tristan Novitski (tubli 15.08)

Mehed 1000 m ja 400 m Marko Mäekivi (tegi aegadega Annelile 2:0)

S:10 E:12 Kuidas ma ennast jooksjana defineerin

 Vaatan, et pärast mõningat langemist ning üles-alla võnkeid on mu kehakaal stabiliseerunud 77 kilo peale. Vöökoht on üsna peenike ning katsudes... no siit-sealt saaks ehk natuke rasva maha, aga seda ei ole väga palju. Pealegi pole selge, kas suuremale dieedile minek hoiaks mind hormonaalselt korras ja kas ei tekiks probleeme energiaga. Pealegi on süsteemseks kaalualandamiseks juba hilja. Käesolevat jooksuhooaega on alles napilt kaks kuud. Pärast viimast võistlust ja klubitrenni käin väiksel reisil, puhkan kokku kolm nädalat ning hakkan uute eesmärkide, plaanide ja baasperioodiga uuesti pihta. Juhtub see kusagil novembri alguses.

Oma 77 kilo ja 178 sentimeetriga ei kuulu ma just kergemate ja õblukesemate jooksjate hulka. Kuidas ma peaksin oma konkurente võitma? Ca 8 kilo alla võtta on väga keeruline ja 70% lihaste arvelt kohe kuidagi ei tahaks. Ma lihtsalt kardan, et näen halb ja nõrk välja. Ainus pääsetee on suurem jõud ja võimsam mootor, kui teistel, mis mu 75 ja rohkemat kilogrammi edasi veab. Kavatsen selle nimel, et see reaalsuseks saaks kõvasti vaeva näha. Mingid muutused on juba toimunud. Alates 2023 septembrist on mind olnud näha pea igal nädalal 2-4 korral jõusaalis. Proovin vaikselt muuta oma jõukava üldisemast funktsionaalsemaks. 2024 november kuni 2025 mai on plaanis väga põhjalik periodiseerimine nii vastupidavus kui ka jõutreeningutes. Oluline, et moodustuks ühtne loogiline treening.

Muutus on toimunud ka distantsides. Kes on blogi jälginud, siis peale kevadise maratonist pasundamise pole ma sel aastal kordagi isegi poolmaratonile jõudnud ning reaalselt ka pikemad jooksutrennid peale korra 23 kilomeetri jäänud sinna 18 kanti. Tegelikult pole ma kuu aja jooksul üldse pikemaid distantse kui 15 km läbinud. Miks muutus tuli? Ma lihtsalt tüdinesin sellest ära, kuidas see suur maht mind aastast aastasse kurnab ja haigeks teeb samal ajal, kui keha reageerib treeningule üsna tagasihoidlikult. Avastasin, et kui teen vähem ja intensiivsemalt, siis paranevad võistlustulemused palju rohkem. Võtame näiteks 2023 aasta. Kiili krossi sarjas suutsin kõva treenimise tagajärjel hoida konkurentidega sama positsiooni. Nii maikuise Rapla jooksu kui ka augustise Peetri jooksu pungestasin hädiselt alla 39 minuti. 2024 aastal seevastu on võistlustulemustes näha lineaarset arengut. Seda eelkõige võrdluses konkurentidega, sest tegelikult on kõik mu kolm viimast 10 km läbimist olnud üsna rasketes tingimustes. Sellist ideaalset konditsiooni raja mõttes, kus ma 2013 aastal Raplas murdsin korraga nii 42 kui 41 minuti piiri ei ole ma kogu 11 aasta jooksul rohkem näinud. 

Miks ma 11 aastat pärast 42 minuti alistamist veel 38 minuti peal supsin? Põhjused on väga lihtsad. Esiteks see, et ma ei saa juba aastaid iseendaga kokkuleppele, kes ma nüüd olen. Kas ma olen jalgrattur, jooksja, triatleet, jõutõstja või midagi muud. Vahepeal olen isegi suusataja või ujuja olnud (neist kaks viimast pole muidugi ka eriti välja tulnud). Teine põhjus on see, et see sama 38 minutit on siin Eestis minu vanuses juba üsna kõva sõna. Palju kõvem, kui 33selt oleks olnud. See paneb mind enamustel rahvajooksudel vanuseklassis esiviisikusse ja mõnikord kannatab selle tasemega võita väiksemaid võistlusi. Kuna suurtel võistlustel ei võida selle tasemega midagi, siis rahulolekuks sellest kindlasti ei piisa.

Nüüd peaks kogu selle eelneva kohta mingi kokkuvõtte tegema. Niisiis: 2024-25 on plaanis teha väga põhjalik ettevalmistus. Fookus läheb kõige mis pähe tuleb tegemiselt puhtalt jooksule (loomulikult ei puudu offseasoni kavast suusatamine, ratas ja miks mitte ujumine). Jooks on fookus, ehk kõik olulised kvaliteettrennid tuleb teha just jooksualal. Kevadine tase peab olema kohe selline, et saaks rekordeid sihikule võtta. Distantsid: fookus läheb staadionialadele, ehk lühematele distantsidele (400 - 10 000m) peamise fookusega just keskmaa (800 ja 1500), samas hea meelega võistlen edasi ka pikematel maadel (kuni 10 km). Lihtsalt on plaanis järjekordne suur katse - loodan, et saan hakkama. Äkki poleks sellest pidanud kirjutama enne kui ära teen? Kuradile - see aitab mul fookust hoida. Mida see plaan päriselus tähendab kirjutan rohkem lahti tulevikupostitustes.

Ülemiste järvejooks 2025

Sain Ülemiste järvejooksul osalemise Reelikalt tasuta. Selle eest lubasin isikliku rekordi joosta. Ma sellest päris distantsist aru pole saanud, aga eks ta veidi alla 14 km on. Parim aeg aastast 2019 midagi 55 minutiga. Ehk kui keevitan alla 55-e, siis on rekord käes ja ei pea ajalugu vaatama minema.

Jooksumõttes kujunes võistluseelne nädal täielikuks puhkenädalaks. Loodan, et midagi peppi ei keeranud. Käisin peale ööjooksu neljast päevast kolmel jõusaalis erinevate kavade ja äppidega katsetamas, mis päädis korraliku reite lihasvaludega vähemalt kolme päeva jooksul. 3 x 10 + 10 pistol squatti pole naljaasi. Seetõttu koosnesid pmst kõik mu võistluseelse nädala jooksud umbes viiest kilomeetrist metsas aeglasest tiksumisest. Proovisime korra ka lõike, kuid rada oli pehme ja libe ning seetõttu oli suure pingutuse krooniks üllatavalt aeglane tempo.

Ütlen kohe ette ära, et seekordne võistlus oli minu jaoks täielik läbikukkumine. Läksin kindlalt isiklikku rekordit jooksma. Selleks oli vaja hoida kilomeetritempot alla nelja minuti. Ideeliselt tundus lihtne, kuid... Sain üsna ette startima ning jooksin esimese kilomeetri 3:40-ga. Tundus mugav, kuid teisel ja kolmandal kilomeetril hakkas kammima. Tavaliselt tuleb üks järgnevatest stesenaariumitest:

1. Lihtsalt kannatan edasi, tempo on enam vähem sama. Enesetunne muutub küll ajapikku raskemaks ja lõpus olen väsinud.

2. Lasen veidi (5-10 sek/km) tempot paariks kilomeetriks alla. Kogun ennast ja lõpu paugutan jälle tugevalt.

3. Väsimus kuhjub kumulatiivselt kuni saan haamri.

Seda kolmandat varianti polnud mul ammu olnud aga täna see juhtus. Siin võis süü olla kas sellel, et pideva võistlemise rütmis polnud ma ammu pikki jookse teinud või seda, et ma oleksin pidanud selleks distantsiks natukene laadima. Seekord juhtus nii, et toidud olid väga valgukesksed.

Kuskil 7 kilomeetri peal oli selge, et kaotan kogu naiste esikolmikule (neist kahte, Kelly Nevolihhinit ja Kertu Kula olen sel aastal võitnud, Helen Belli mitte). Tegelikult olid nad mul kõik suure osa võistlusest kuskil ees raja peal näha. Enne metsa keeramist väänasin jalga. Valu andis mulle adrenaliini, et järgmisel poolel kilomeetril vajutada, kuid kui päriselt puude alla liivastele küngastele jõudsime olin täiesti tühi. Kui viimastel kordadel olen seal kõvasti selgasi püüdnud surudes tempot, siis seekord tuterdasid jalad mul all nagu makaronid ning kaotasin ise hoopis kaks kohta. Neist teine mööduja oli endine olümpiajooksja Evelin Talts, kes viimaseks ca kuuesajaks meetriks asfaldile minnes oli must oma 50-60 meetrit ees. Pilt tahtis eest ära minna, aga mõtlesin, et kui loodus on mulle väga hea finišikiiruse andnud, siis patt oleks seda mitte proovida. Muide see kiirus on just viimase aastaga eriti välja tulnud, kus olen teinud palju tööd jõusaalis suurte raskuste ja plüomeetriaga. Väga nagu vajutada ei saanud või ei julgenud, aga tundus et vaikselt võtsin  meetreid tagasi. Viimasel ca kahesajal meetril panin gaasi põhja ning tegin miski 50 meetrit enda kasuks keskmiselt 2:30 kilomeetri tempoga. Esimest korda sel aastal vajusin finišis istuli. Kokkuvõttes oli aeg minu Ülemiste jooksude teisena parim 55:58 ja koht neljakümnes.

Kuskil 10 km kanti, siin on näha, et on väga raske

Endas olen ikkagi natukene pettunud. Mitte sellepärast, et ma korralikult ei proovinud, vaid et ma ei jõudnud. Oleksin võinud õigemini süüa vähemalt. No see reite lõhkumine (isegi võistlusel andis veits tunda) jõutrennis oli ka muidugi paras lollus. Nüüd tuleb teha võistlemisest veits pausi. Teha kvaliteetselt trenni, et enne hooaja lõppu veel 2-3 korralikku sooritust kirja saaks.

Taustajõud

Samal õhtul tunnustati mind valla poolt. Harrastajate treenimisega läheb mul Kiili vallas viies või kuues aasta juba. Oleme vahepeal kolinud osaliselt staadionile. Eelmisel talvel alustasime sisehooajaga ning tulevaks aastaks on veelgi suuremad ambitsioonid. Sel hooajal on klubiga läinud väga hästi. Alati on olnud piisavalt treenijaid. Pole tekkinud olukordi nagu varasematel suvedel, kus tuli minna edasi ühe treeningkorraga nädalas ja tunnistan, tekkis mõtteid üldse ühistrennide juhendamisega lõpparve teha. Mitmetel kevadetel olen mõelnud, kas ikka teen veel uue hooaja, aga alati on olnud Marko utsitajaks oma küsimusega, millal nüüd pihta hakkame. Lisaks on olnud abiks Marko poolne turundus ja tema korraldatavad võistlused, mis aitavad luua uusi suhteid ja meelitada inimesi jooksma. Rasketel aegadel kui pea kedagi trennis ei käinud oli vähemalt Anneli, kes tuli kohale. Lohutasin ennast mõttega, et kui keegi teine ei tule, siis teeme lihtsalt kahekesi trenni. Pool sellest tänukirjast kuulub Annelile ja Markole.

S:10 E:11 Oleks võinud, aga ei saanud ning lõpp Hallpea vs Hiiumaa saagale.

 Kuigi ma tean, et kell teeb väikeseid eksimusi (näiteks registreeris ta paaril korral eelmise nädala jooksul kahel päeval järjest ca 1 tunni vähem uneaega) peaksin teda ikkagi rohkem kuulama. Esmaspäeva hommikuks näitas indikaator 1 punkti sajast, mis tähendab, et ma peaksin olema kurnatud ning puhkama. Enesetunne oli samas enam-vähem ja otsustasin enne tööpäeva 10-kilomeetrise ringi teha. Kellal oli õigus, sest neljandal kilomeetril oli mul toss väljas. Tagasi ei pööranud, vaid lohistasin ennast ringi lõpuni. Enesetunne rahulikul jooksul oli nagu oleksin võistelnud. Samamoodi lohistasin ennast vaevu läbi tööpäeva. Energiat oli vähe ja aju ei töötanud. Huvitav, kas mõnedel inimestel on see tunne püsiv? Mul näiteks on energiatasemed meeletult kõikuvad alates enda vaevu läbi vedamisest kuni selleni, et enamuse päevast on püksid sipelgaid täis. Ise eelistaksin pigem midagi vahepealset. Ega õhtul kergemaks ei läinud. Kuna vihma tõttu ei olnud varianti muru niita, siis pidin vahetama jõusaalipäeva esmaspäeva vastu. Kuigi soojendust tehes tundus, et siit tuleb järgmine katastroof, siis lihased töötasid hästi ja tõstsid kõik vajalikud raskused nagu kord ja kohus üles. Mis seal kavas olidki? Rumeenia jõutõmbed, lõuatõmbed, power cleanid, biceps curlid (pole tõesti väga jooksja harjutus seetõttu teen vahepeal ajatäiteks - näiteks sel korral ei tahtnud teha jalapresse), kätekõverdused jalad rippes TRXil ja käed Bosu pallil, bulgaaria väljaastekükid tagapoolse jalaga pingil, jalatõsted rippes, jalgratas (kõhulihaste harjutus).Vb. midagi veel aga peast ei tea. Samas enesele üllatuseks magasin järgmisel ööl 8 ja pool tundi ning jõudsin ilusti nii muru niita kui ka jälle joosta.

Kas õnn on inimese sees?

Lugesin mõnda aega tagasi ühest enesearenguraamatust sellist lauset; "oma pikaajalise karjääri jooksul ei ole ma kohanud ühtegi inimest, kes oleks olnud püsivalt õnnelik väliste tegurite tagajärjel." Mis see tähendab? Rikkus või tervis ei tee üksi õnnelikuks kui peas pole asjad korras. Ka mul on olnud erinevaid aegu, kus tunnen ennast tervemana, rikkamana. Olen saanud omale palju asju, mille puhul olen unistanud, et kui mul on see või teine, siis muud ma enam ei vaja. Ka spordis, et kui suudan korra elus maratoni alla 3:30 joosta või natuke hiljem, kui suudaks teha IM70.3 distantsi alla 5 tunni või olla mõnel jooksu või triatloni võistlusel poodiumil siis rohkem ma spordis ei vaja. Kahjuks see ei ole nii. Edu laineharjal saab vaid lühikest aega sõita ning siis tahab inimene jälle rohkem. Tuleb meelde, et üsna suure osa oma elust olen võidelnud ülekaaluga. Nimelt kohe, kui lasen natukenegi vabalanguse teed minna, siis hakkan väga kiiresti tüsenema. Enne 2013 aastat funktsioneerisin tsüklitena, kus trennihullus (läksin normaalkaalu) vaheldus tavalise inimese eluga (võtsin kiiresti kaalus juurde). Alates sellest ajast olen suutnud elustiili muutust hoida ning ikka ja jälle leida eesmärke, mis mind motiveerivad. Täna 44-aastasena suudan joosta nii kiirelt kui varem unistasin, sõita ratast nii hästi, kui varem unistasin, ujuda, tõsta raskusi jne. Peeglist vaatab vastu treenitus, mida ei oleks selles vanuses osanud loota. Neid asju võib veel mitmeid ette lugeda, näiteks tööalaselt. Kas ma olen õnnelikum? Lihtsalt nende kuivade faktide pärast kindlasti mitte. Kas Vladimir Putin on õnnelik? Või siis pigem oli, sest peale suure võimu ja rikkuse oli tal varem ka turvatunne. Ma ei usu, et oli õnnelik või siis kuidas seletada seda, mis edasi juhtus? 

Lähme reedel ööjooksule. Ütlesin Annelile, et see peaks olema pidupäev, kus tehtud tööd nautida, sest sa oled tugevam kui 80% naisi ja 50% mehi. Milline privileeg on minna starti teadmisega, et olen 5% tugevamate hulgas. Seda privileegi me kahjuks ei kipu märkama. Siinkohal oli hea teile meelde tuletada: võtke hetk, et  märgata, mida te olete juba teinud või mille nimel te tegutsete.

Põlvkondade vahetus

Scrollisin uudishimust Ülemiste Ööjooksu registreerunute nimekirja. Eriti huvitasid numbrid ühes sajani, kuna neid jagatakse tavaliselt parematele jooksjatele. Üldse viimastel aastatel olen tähele pannud, et protokollidest puuduvad paljud nimed, kellele varasemalt alt üles vaatasin. Esikümned, kahekümned, viiekümned on täis nimesi, mida ma ei tea. Osadel juhtudel on perenimi tuttav, aga eesnimeks on midagi muud. Kas tõesti on vahepeal tuntumate jooksjate isad lõpetanud ja mantlid poegade õlgadele pannud? Kuigi sportlase jaoks olin vana, alustasin siis kui mu poiss tegi esimesi samme. Eile jooksis tema mu trennis. Võtsin noortel aega lendstardi sprindist ning avastasin, et ta jookseb üllatavalt kiiresti. Lisaks on ta minust pikem. Kuhu kaob aeg? Aeg liigub omasoodu, mina aga olen ja jään ja võitlen edasi, sest tahe ei rauge.

Neptunas 10 Ülemiste ööjooks

Üks järjekordne võistlus, mis toimub minu ametlikul uneajal. Reedesse sisenesin ma väga heade näitajatega. Viimased kolm ööd olin ma maganud 8 tunni tuuri. Viimased tugevamad trennid olid see sama eelmainitud pühapäev ning sellele esmaspäeval järgnenud jõusaalitreening. Muus osas olin jooksnud keskmisi distantse rahulikus tempos koos mõningate kiirendustega. Ehk paberil polnud ma nii värske sel aastal veel olnud. Enamus reedest olin (tundub, et ülemagamisest) pilves, kuid õnneks ajas võistluseelne adrekas unematit eemale. Parkisime oma auto Peetri Selveri juurde, kust jäi täpselt sobivad 2 kilomeetrit soojendusjooksuks. Parkisime mitmuses tähendab seda, et üle pika aja jooksis Anneli ka.

Ilm oli väga hea. Praktiliselt tuulevaikne ning õhtuselt või öiselt jahedam (19-20 kraadi ehk). Osalejaid oli palju, sellise võistluse või stardi- ja finišikorralduse jaoks ilmselgelt liiga palju. Kuna meie stardigrupis oli 900 inimest, siis tuli sinna enam kui 10 minutit varem minna, et oleks ruumi vähegi ettepoole ennast sättida. Leidsime omale ruutmeetri vast paarisaja startija taga. Kommenteerisin: "polegi väga hullu, esimene kilomeeter soojaks väikese slaalomiga ja siis peaks tekkima ruumi mugavamaks jooksmiseks. Kokku vast sajakonnast inimesest oleks vaja veel mööduda." 

Esimese kilomeetri läbisin mugava enesetundega 3:50 kanti. See mugav on subjektiivne, kuna igasugused haagid ja järsud pidurdused väsitavad ning kohati pidi ruumipuudusel muru kasutama. Tundsin, et isiklik rekord on tegelikult jalas. Kahjuks pidin rekordimõtte juba varakult maha matma, kuna teisel kilomeetril selgus, et pidime kogu parkimismaja läbi jooksma. Sisulisel tähendas see umbes kaheksat (korrus pluss pool korrust, kokku 4 korrust) viiekümnemeetrist tasandit, mille igas otsas oli 180 kraadine tagasipööre. Ja siis kõik see uuesti teiseltpoolt alla tagasi (kokku 16 pööret). Kui nüüd keegi mu Strava faili vaadates mõtleb, et miks ma osades kohtades nii aeglane oli ja miks kogu distants oli 9630 meetrit, siis asi selles, et hoonetes kaob GPS signaal pidevalt ära ning reaalset liikumist ei ole võimalik läbi selle jälgida. Arvan, et minu tempo juures võis selline tiirutamine maksta ca 20 sekundit kilomeetri kohta. Samas jooksin kogu maja tugevalt ning 2 km sildi juures olin 38 minuti graafikus. Seda tugevat jooksu oli nii palju tunda, et järgmistel kilomeetritel suutsin vaid väga üksikuid eesjooksjaid kinni püüda. Hetkel kuuendal kohal olnud naisterahvaga (arvan, et oli Kaari Kink) püüdsime kinni viienda naise. Siis juhtus aga kaks asja korraga. Naised hakkasid omavahel võistlema ning mul hakkas kergelt pistma. Täiesti idiootne lugu - ma polnud toitumisega midagi valesti teinud, ma olin väga korralikult treeninud ja nüüd mingi piste. Ei aidanud ka see, et kauguses hakkas vana sõber, kaastreenija ja konkurent Kaspar Kuuse paistma. 

Ehk siis paari järgneva kilomeetri jooksul libises naiste punt koos ühe meesterahvaga vaikselt eest minema ning vahe Kaspariga jäi samaks. Esimene ring sai läbi (kokku siis kaks ringi) ning pilk kellale näitas ca 19 minutit. Peas hakkasid käima erinevad stsenaariumid. Kui enesetunne ei parane, siis suudan ehk alla 4 min/km tempot hoida ja kokku tuleb ajaks c 39 minutit. Kui peaksin ennast korda saama, siis oleks ka 38 minuti alistamine normaalne. Samas tol hetkel ei teadnud ma ühte olulist faktorit. Seda, et peale meid oli rajale lastud veel ca 3000 aeglasemat jooksjat ja kõndijat ning need olid nüüd meie teisel 5 kilomeetri ringil.

Kuidagi liikusin Kasparile järgi ning kohe peale tast möödumist kadus ka piste vaikselt ära. Nii et kui parkimismajja uuesti jõudsin oli võimu, et taas suruma hakata. Asi, millega ma ei arvestanud oli see, et järsku oli mul inimmmüür ees. Kuna kõikidele meeldis sisekurv, siis oli mul tegelikult võimalik kaarega ümber inimeste joosta. Lohutasin ennast sellega, et suuremaid poognaid võttes tunduvad tõusud laugemad ja tagasipööretel ei pea nii palju kiirust maha võtma - inimaju on ikka imeline. Kohe kui parkimismaja kurvitamisest välja sain avastasin enda jaoks, et olin kaotatud aja tagasi teinud ja sellele juba enda jaoks maha kantud pundile uuesti järgi saanud. Mu lootus, et majast välja saades tekib inimeste vahel lahedamalt ruumi ei täitunud. Kohati läks veelgi hullemaks ning igasugu veidrate trajektooride väljanuputamisega sai aju korralikult lisatööd. Kas olin ma lihtsalt värskem või andekam jooksujoonte leidmises, aga need otsesed konkurendid jäid seljataha. Viimasel paaril kilomeetril õnnestus leida veel üksikuid inimesi (ka neljanda koha naisterahvas), kelle tempost ja suurest ponnistamisest inimeste vahelt omale teed rajada oletasin, et nad on mu isiklikud konkurendid. 

Sel perioodil oli raja ohtlikkus selgelt tajutav. Kombinatsioon slaalomist, kus tuli möödumiseks teelt välja minna pimedale haljasalale, kus leidus peale muru ka põõsaid ja kive, mida tänavavalgustus ei valgustanud. Minu ees väänati jalga ning ise astusin mingisse auku, mille puhul mõtlesin, et siin jäi küll kukkumisest või väänamisest vaid natuke puudu. Kõik see nikerdamine viis mind olukorda, kus kella ei olnud võimalik vaadata ning kadus ka igasugune taju sellest, kui palju veel lõpuni on. Ühel hetkel taipasin: oot, me just keerasime viimast korda Ülemiste keskuse poole ja varsti on läbi. Kuna kergliiklustee oli kitsas ja ruumi inimeste vahel ahtalt, siis lükkasin oma lõpukiirenduse mõtte (plaan oli suruda olenevalt enesetundest 400 kuni 800 viimast meetrit) edasi parklani. Parklas avastasin, et jälle pole väga palju ruumi ja varsti-varsti tuleb 180 kraadi tagasipööre, kus kaotan oma kiiruse. Surusin siis veidi tugevamalt ja peale pööret viimased 200 jällegi tugevalt. Pärast vaatasin failist, et enne tagasipööret tegin kuskil 3:20 ja pärast 2:55 tempot finišijooneni. Kuna jutt käib ehk vaid kolme-neljasajast meetrist, siis pole see nüüd nii suur näitaja.

Kokku tuli ajaks 38:34, mis napilt selle aasta parim 10 km (koht 41 pea 1600 startinu seas). Samas on magus-mõru tunne: raisatud rekordi vorm ja ma ei tea, kas sel aastal uut võimalust tuleb. Rada oli käänuline ja arvestades seda, mis juhtus teisel ringil olen kindel, et ei olnud ühtegi alla 50 minuti jooksjat, kelle teine ring oleks olnud esimesest kiirem. Samuti jäi liiga palju kehasse sisse, sest mul ei olnud ruumi ennast tühjaks joosta. Ammu pole olnud finišit, kus ma olen nii värske. Kuskil kaugel ees lõpetasid kolm naist väga heade aegadega. Neist kahte esimest Laura Maasikut ja Liis-Grete Arrot olen ma varasemalt võitnud, aga mitte praeguste vormide juures. See kõik paneb mõtlema, et... Jah, ma olen küll natuke vanem, pereinimene ja laagrites ei käi võiks ikkagi teha järgmise aasta natukene paremini kui tavaliselt läheb. Enamik hooaegasi on mul üksteise koopiad. Kevadel olen kuskil 41 minuti 10 km vormis ning siis proovin järgmised 5 kuud teha nii hästi kui oskan, ning sügiseks olen taas 38-39 minuti mees ning nii aastast-aastasse. Teeks äkki seekord nii, et 2025 märtsis olen juba 37 või 38 mees?

Kuidas Annelil läks? Isiklik rekord ajaga 47:18. Teda on palju vigastused kimbutanud. Ta praegune ettevalmistus on selline pooles vinnas ca 30 km nädalas, kus ta on saanud vähemalt kvaliteettrennid ära teha, aga muu on ligadi-logadi. Parema tervise ja korraliku trenni puhul oleks 45 minutit väga kerge saavutada. Selleks korraks kõik. Paar head trenni saan veel teha ning järgmisel laupäeval proovin oma Ülemiste järve isiklikku parandada. (loodetavasti saan mõne foto ka kuskilt lisada mingil hetkel).

Kuna Randel Mets oli protokollis 1:05 maas, siis saab Hallpea vs Hiiumaa saaga Hallpea kindla võiduga 2:1 lõpu.

Minu jaoks lõpp, teiste jaoks pildil veel mitte.

Minu elu loo üks peategelasi kõige kiuste ilusat jooksu tegemas.

S:10 E:10 Soodsa tuulega edasi

Mida tähendab treeningtempode varieerimine

Kindlasti on paljud kuulnud või lugenud järgmisest. Selleks, et areneda ning püsida terve jooksurajal on vaja treenida erinevatel pinnastel erinevate tempodega. Kui mõni harrastaja mõtleb nüüd, et jooksen rahulikke jookse tempoga 5:50 / km, kiireid jookse ja võistlusi tempoga 5:00 / km, siis on see piisav. Päris nii lihtne ei ole. Toon näitena oma võistlusjärgsed trennid. Pühapäeval ja esmaspäeval olin jätkuvalt väsinud oma raskest 10 km võistlusest. Seega jooksin mõlemal järgneval päeval väga rahulikult 5-6 km tempoga veidi üle 6 min/km pehmel metsarajal (pulss 124). Teisel päeval tegin lisaks ka kogu keha treeningu, kust ei puudunud kangiga jõutõmbed, power cleanid ega ka lõuatõmbed. Kolmandal päeval, kui jalad olid paremaks läinud jooksin ca 10 km aeroobses tempos (5:05 min/km ja pulss 137) asfaldil. Neljandas päev oli tugev jooksutreening. Hommikul vara tegin 4 x 7 minutit laktaadi lävel. Kuna aeg oli varane ja õhtul ootas staadionitrenn, siis tulid lõikude tempod ja pulsid umbes 4:09/km ja 163. Õhtul treening staadionil, kus peale jooksja ÜKE ja tehnika harjutuste tegime 8 x 600 meetrit tempoga 3:40 / km, millest kolmanda ja kuuenda lõigu viimased 300 meetrit tempoga 3:10 / km. Kusjuures kõige raskemad ei olnudki mitte haamriintervallid, vaid neile järgnenud tavaintervallid, kus suhteliselt head tempot tuli hoida laktaati täis ning mikorokahjustustega lihastega. Ehk siis nagu näete nelja päeva jooksul tempod vahemikus 6:10 / km kuni 3:10/km ning joostud nii asfaldil, tartaanil kui ka pehmel metsarajal.

Juuli numbrid kokku

Juulis jooksin vähem kui juunis, kuna olin puhkusega seotud tegevuste tõttu rohkem rutiinist väljas. Lisaks vajasid tugevad võistlussooritused suuremat taastumisaega ning seekord tõesti kuulasin oma keha rohkem.

Puhast jooksu: 287 km ( ei lähe sisse võistlus või raske treeningu eelsed soojendusjooksud)

Jõusaalitreening: 7 korral ca 1 tund (parem, kui juunis)

ÜKE ja jooksuharjutused: 8 korral ca pool tundi.

Garmini VO2Max ja race predictoris juuni vs juuli olematud muutused, ehk selle järgi pole aeroobne jooksuvõimekus muutunud. Ma ise arvan, et kui on õige ilm, rada ja teiper, küll siis midagi realiseerub.

Vallamängude teatekross

Augusti esimesel nädalavahetusel sain üle pika aja ratta selga. Alates pikalt reisilt naasemisest märtsikuus olin sõitnud vaid mõned korrad ja seda ka ainult seltskonnas ja selle mõttega, et sõpradele-tuttavatele kohalikke radu tutvustada ning muuhulgas koos uusi avastada. Juulis polnud sedagi teinud. Kuna põlveliigesed olid sellises imelikus seisus, et varsti võib midagi katki minna, siis võistluseelsel päeval asendasin jooksu rattasõiduga pukil. Alguses oli imelik, sest keha oli kuidagi väntamisliigutuse ära unustanud ja tundus, et jalad sõid juba madalatel pööretel kahtlaselt palju hapnikku. Peale 40 minutit see tunne muutus (justkui oleks käigu pealt midagi juba unustatut kehale meenunud), watid läksid kõrgemaks ja sõitmine mugavamaks. Kokku kerisin umbes tund ja 20 minutit. Tegelikult arvan, et see oli pühapäevast võistlust arvesse võttes pigem positiivse mõjuga. 

Rada oli tehtud üsna kodu lähedale ning kasutas muuhulgas segmente ka minu tehtud metsarajast. Kahjuks olid kõik segmendid tagurpidi, ehk mul ei olnud oma rajateadmistega mitte midagi peale hakata. Proovisin küll visualiseerida tagurpidi, aga sellest ei tulnud midagi välja. Iga kurv, kivi ja känd tundusid uued.Vahva oli see, et ringile (mehed sõitsid kolm ja naised kaks) oli kaasatud Vaela kelgumägi. Ma ise poleks kunagi selle peale tulnud, et teha pealesõit järsumast küljest, kuna arvasin, et eriti keegi ei saa sealtpoolt rattaga üles. No tegelikult ikka sai küll. Ülejäänud kuskil 3/4 sõitjate jaoks oli võimalus ümber mäe ringi sõita, mis oli aeglasem variant. Tehnilises mõttes võis raja raskusaste olla kuskil keskmine. Kõik oli sõidetav, kuid sisaldas mitmeid kände, kive, järske kurve ja diagonaalseid märgasi juurikaid, millega tuli ettevaatlik olla.

Meie põhiorganisaator Marko sõitis esimest vahetust, mina teist ja Vaela rulluisutaja Käroli kolmandat. Oma suure keha kohta on Marko sel aastal kahtlaselt tugev ja vastupidav tank - kahtlus on, et teeb dopingut. Proovisin pingeid maha võtta soovitades Markol kuskil keskel ühtlaselt sõita (5-7 koht) ning ma siis proovin meid esikolmikusse tõmmata. Sealt edasi võiksime ideaalis pronksile pretendeerida.

Marko tõi meid vahetusalasse sisse neljandana, ehk paremal löögipositsioonil, kui lootsime. Mõned minutit varem minu ees sai rajale meie küla kohalik rattäss Andres Riismann (see mees sõidab talv läbi pimedas ja lumes). Tegelt olid selleks hetkeks kõik vahed väga pikale veninud, sest kuigi ainult 6 kilomeetrit oli iga etapp väga tehnilist ja väsitavat laadi. Kohe esimesel singlil sain aru, et olen roostes ja väristan kätt. Ehk seetõttu ei olnud mul võimalik singleid üle 170 pulsi sõita, lihtsalt olin selle kiiruse jaoks liiga "pussy". Tegelikkuses oli see pühapäevasõitjatega võrreldes ikkagi märkimisväärselt kiirem vaadates seda kui ruttu vahed sulasid. Esimesel ringil olin üksi, teisel sprintisin lühikesel laastujupil meid kolmandaks, lisaks jäin pikal singlil natukeseks teise koha mehe taha kinni ning viimasel ringil hakkas Toomas Ellmann mulle järgi jõudma. Õnneks sain vahetusalas aru, et nende tiim oli meist ringiga maas. Igal juhul hullumeelselt hea sõit tema poolt (oli pika puuga päeva kiireim), seda poleks küll uskunud oodata - kindlalt doping. Kuni Toomase tulekuni oli mu pingutusaste võistluse mõttes pigem veidi tagasihoidlikum, kus kippusin millegipärast isegi olemasolevast võistlusest veidi rohkem mõtlema sellele, mis me õhtul trennis teeme. Aeg-ajalt surusin oma vaimu jõuga reaalsusse tagasi kinnitades endale, et seda kümmet sekki, mis ma siit teenida saan võib Kärolil pärast vaja minna.

Laastukal teisele ringile keeramas

Käroli sai siis minu käest vahetuse teisena. Sel hetkel oli meel hea, sest nn. minu kaks tiimi olid esimestel kohtadel. Üheltpoolt klubikaaslane Salome ja kohalik tuttav Andres ning teisena meie ise. Kuigi see Toomase lähenemine esiti hirmutas, siis kui korraldajate antud aegu ja Stravat uskuda olin vist päeva lõikes isegi teise aja teinud olles ka esimese vahetuse liidrist Kangru poolt sisse toodud suusaproffist Henri Roosist veidi nobedam. Aga suusatamine pole rattasõit, niiet. Kuigi ma tol hetkel ei teadnud olin meie tiimi ka Andresele lähemale tõmmanud. Minu ringiajad olid ühtlased, ehk esimene ja viimane täpselt samad ning keskmine viis sekundit aeglasem. Käroli võimetest ei osanud ma sel hetkel veel midagi arvata, sest ainus asi, mis ma teadsin oli see, et ta tegeleb tõsiselt rulluisutamisega (sarnased lihased, mis rattasõidus) ning seda, et ta oli ratast proovides (sõitis mu mustaga) endal juba lõua katki kukkunud. Esimese ringi lõpus teisele minnes aga kõik muutus - Käroli oli Salome kätte saanud ning surus ennast laastutõusul võimsalt esimeseks. Nüüd tuli ainult loota, et ta uuesti siruli ei käi. Ära ta tuli - järjekordne teateka esikoht Kiili ja Kangru ees. Marko ja Käroli mõlemad üllatavalt hea, ise tegin ma vist lihtsalt enda tavapärase.

Taas ülemisel astmel

Epiloog

Õhtul jooksin 7 x 1 km metsas tempodega 3:52, 3:45, 3:44, 3:45, 3:44 ja 3:38 ning viimase, kus olin oma klubikaaslastele toetajaks täpselt nelja minutiga. Tore oli õhtu lõpuks tõdeda, et Marko, Kris-Teven, Anneli ja Reelika on täna kõik oluliselt paremas jooksuvormis võrreldes sellega, kui ma nad kevadel oma käpa alla sain. Krisis näen veel eriti palju potentsiaali. Mis põlvi puudutab, siis pärast viimaseid jookse tundub, et kõik mured hakkavad kaduma. 

2023 sügisel alustasin tõsiste jõutrennidega. 2024 aastal olen teeninud palju rohkem medaleid, jooksnud paremaid aegu ja näen ka ilma särgita oluliselt parem välja kui 2023. Siin on kindlasti mõtteainet.

S:11 E:9 "Timo, Timo, mis sa teed!?"

Blogi juubeliaasta puhul muutsin tema välimust. Uus kujundus on ehk silmasõbralikum ja seetõttu kergem lugeda. Blogi pealkirja tahaks ka ajakohastada, aga pole hetkel head mõtet. Kui kellelgi on, siis andke mulle teada.

Mõned nipukad

Olümpiavõitjat David Rudishat treeninud Colm O'Connell on öelnud: "meie jooksjate edu saladus on see, et mingit saladust ei olegi." Või siis olümpiameest Stephen Scullioni tsiterides: "loeb see, mida väljaspool jooksurada tehakse." 

Mis minu puhul töötab? Ikka need samad lihtsad asjad. Puhkuse ja treeningu tasakaalust olen kirjutanud. Viimasel ajal on olnud vajalike unetundide täissaamisega raskusi. Kui suve algul oli see seotud rohkem eluviisiga (sündmused), siis nüüd viimasel nädalal ilmselt vanuseliste eripäradega (uni ei tule alati kohe peale või läheb liiga vara). Toitumisest olen samuti korduvalt kirjutanud. Libastun üsna tihti, ehk oleks võimalik paremini. Samas teen ka kohe kiirelt korrektuure ning rämpstoitumise spiraali ei lange. Toidulisanditest - neid tarbin vähe, pigem ainult seda, mis on oma efektiivsust aja jooksul tõestanud. Teadmiste hulk aitab turunduslõkse vältida. Pimedal ajal on omal kohal D-vitamiin, Omega 3 ja 6 rasvhapped on aastaringselt. Praegu katsetan magneesiumiga - kas aitab midagi une osas? Talvisel ajal, kui kehakaal pole nii oluline ja on rohkem rõhku jõutreeningul, siis kreatiin (kiirem areng ning ilmselt aitab ka vastupidavustreeningu koormusest taastuda). Vajalikud vitamiinid ja mineraalid proovin saada toidust. Valgupulbrit tarbin kuna lihtsalt maitseb, ei usu, et mulle aminohappeid eraldi juurde vaja oleks.

Treening väljaspool jooksurada. Ka nende radadega on nii, et ca 40% proovin teha maastikul: luudele ja liigestele lihtsam. Eks ta mul jaotubki umbes nii, et 10% staadionil, 40% metsas ja 50% asfaldil. Muu treeningu ja ettevalmistuse osas ca 9 korda kuus klubiga jooksuharjutused, plüomeetria, kerelihased jne ning sama palju kordi kuus olen proovinud (tihti ei õnnestu) käia jõusaalis suuremaid raskusi liigutamas. Eelistan liitharjutusi nagu kükk, jõutõmme, power clean, lõuatõmbed lisaraskusega jne. Erandiks on võistlused - proovin teha nii, et 3-4 päeva enne võistlusi suuri raskusi ei tõsta. Teiperit pole sel aastal ühelegi võistlusele teinud. Ilmselt teen paari võistluse jaoks enne hooaja lõppu, kuid ei ole veel otsustanud, et kus ja mida ma sihin.

Plaan on hea, aga mina olen rumal ja mõnikord tuleb elu vahele

Praegustest tegemistest ka natuke. Peale KFC Südasuve Chellenget ei saanud ma päris hästi aru, kui väsinud ma pingutusest tegelikult olin. Kuigi võistlusjärgsel päeval andsin endale jooksupuhkust, ehk tegin korraliku jõutreeningu. Käisin esimest korda Tuule jõusaalis, mis avanes mulle aknad uute harjutuste tegemiseks. Näiteks tegin kelguga sprinte. Pole vist väga hea idee peale rasket võistluspingutust? Teisel päeval otsustasin, et olen nüüd puhanud küll ning jooksin 10 + 10 kilomeetrit (hommik ja õhtu). Järgmisel ööl ärkasin vist oma 20 korda ning kolmapäeval olin täiesti lukus. Tegelikult oli hea meel, et nii palju inimesi tookord mulle trenni tuli. Sain rahulikult staadioni serval lõikude ajal oma jooksjatega tegelemisele keskenduda. Endale ülipositiivsest küljest avastasin, et iga jooksja (ca 10 tk), kes on minu juures treeninud enam kui aasta jookseb tehniliselt väga ilusa sammuga. Isegi siis, kui ta on natuke ülekaalus või pole nii kiire. Liigutuste kohapealt pole mitte midagi, mis silma riivaks. Järelikult olen need aastad midagi õigesti teinud.

Kuna olen nüüd põhimõtteliselt ära otsustanud, et sel aastal maratoni ei jookse, siis on see natuke kilometraaži ja pikkade jooksude pealt pinget maha võtnud. Miks nii? Hetkeseisu ja oma kehalisi/füsioloogilisi eripärast arvesse võttes (olen kiiruslikku, mitte vastupidavuslikku tüüpi jooksja) tean, et kolme tunni piir jääks ka sel aastal suure töenäosusega alistamata. Seetõttu ei taha oma keha ei enne, ega ka maratonijooksuga liiga palju koormata. Tean, et pikas perspektiivis ja arengule mõjub see palju paremini kui maratonile hetkel ei mõtle. Loomulikult on kolm tundi silme ees, aga teen selle, kuion õige hetk ja olen selleks 99% valmis. Mida see kiiruslikku tüüpi kõige lihtsamalt öeldes tähendab? Seda, et paljud jooksjad, kes mulle napilt kaotavad 10 või 5 km distantsil võidavad mind maratonis ca 10 minutiga. Neid mulle kaotanuid, kes samal hooajal 3 tunnist kiiremini maratoni jooksnud on juba päris mitu.

21. juulist alates oli meil kolm päeva meeste laagrit. 10 meest tulevad vaikses Eesti nurgas kokku ning elavad seal koos mitu päeva nagu Jürgensonid. Loomulikult ei puudu sealt peale spordi grillimised, burksiputkad, saunad, mängud ja alkohol. Esimesel ööl läks käest ära, teistel hoidsin veel natukenegi kontrolli. Kui kolm päeva hiljem koju jõudsin olin täiesti sodi. Väga väsinud ning jalad tuksis. Jooksin 10 kilomeetrit ning paaril korral lõi vasakust põlvest terav valu läbi. Kui peale muruniitmist olin tunnikese istunud, siis ei saanud enam normaalselt kõndima. Mõlemad Ahillese kõõlused valutasid nii, et pidin lonkama. Ilmselt ei mõjunud ca 6-7 tundi intensiivset võrkpallimängu liivas mu juba piiri peale treenitud jalgadele eriti hästi. Ahillese esmane ravi on lihtne - külmutamine ja trepil negatiivsed laskumised raskusega ühel jalal.

Timo, Timo, mida sa teed!? - ehk meeskondlik triatlon Otepääl

Tundus, et sain jalad uuesti alla. Kaks ja pool tundi sõitu Pühajärvele, putkast rasvased makaronid ning kolm tundi ootamist, kuni jooksma sain. Vahepeal saatsin oma meeskonnakaaslased teele. Meil oli Kirilli sünnal emotsiooni põhjal kokku pandud Pop-Up tiim, kust ei puudunud ei Nipernaadid, lõvitaltsutajad, ega ka muidu klounid. Ujujaks Ameerikamaalt Eestisse suve veetma tulnud ujumise "powerhouse" Timothy Hayes, rattal BMC überratast taltsutav Kirill Neitov ning jooksu või siis pigem mägironimisrajal ukerdav Janar Novitski. Meeskonna nimeks Tri-not-to-cry, mille peale stardimaterjale väljastav neiu kommenteeris: "proovige siis mitte nutta." - peaaegu õnnestuski. Igaks juhuks ütlen, et tegemist olümpia triatloniga, millel puikkust vees 1,5 km, rattal 40 km ja jooksurajal 10 kilomeetrit. Kõik oli mägine peale vee.

Saatsime Timothy järve ja jäime uudishimulike nägudega varem startinud üksikvõistlejaid ootama. Neid polnudki meist väga palju mööda jooksnud, kui näeme oma Timot. Ja mis ta teeb? Jalutab! Nii hea ajaga veest väljas aga jalutab. Pistsime siis üürgama: "Timo, Timo start running, only 200 meters to go." Hakkaski lippama. Mis siis Timoga juhtus? Peale ujumist oli maasikaks järsk trepp enne vahetusala. Trepil kõrgust oma paarkümmend meetrit. Timo oli nimelt trepist üles jõudes oksele hakanud. Igal juhul vahjetusala tehtud ning nii vinge ujumisega, et meie edu lähimate konkurentide ees oli 8 minutit.

Tim on väljas ja kohe on Kirilli kord

Edasi oli Kirilli kord. Hakkasin siis arvutama, et kui kaua me tal rajal olla lubame. Oletasin, et kui ta 90 minutiga hakkama saab on piisavalt hästi. Nägin teda teisele ringile minemas. Tundus, et ajaliselt oli õigesti. Kuna sealt jäi minu stardini umbes 35 minutit oli aeg hakata vaikselt sooja tegema.

Kirill minemas teisele ringile

Soojendusörki tehes rajaga tutvudes selgus, et see maastikurattasingel, mis mäest alla tuli ning mille kohta ma kommenteerisin "päris hästi tähistatud singel, see kindlasti raja hulka ei kuulu" - see oli tegelikult jooksuringi osa. Kahe ja poole-kilomeetriseid ringe oli retsepti järgi jooksjale kokku välja kirjutatud neli tükki. Üks ring nägi välja umbes nii, et ilge ralliga mäest alla, siis natuke üles-alla õõtsutamist koos kitsa tagasipöördega. Sealt edasi plääžile, üle rannaliiva, veel üks pööre tagasi ja mööda järsku maastikusinglit ca 20 meetrit vertikaali, mille otsa veel ca 5 meetrit üles, sedakorda asfaldil. Sealt mõnisada meetrit ronimisest koomas näoga vahetusala juures fännidest ja pealtvaatajatest mööda ning siis see kõik uuesti ja uuesti.

Vot sihuke fänniklubi tervitas kui rajale sain

Soojendus tehtud jalutasin vahetusala juurde, kus toimetas kohtunikuna mu endine klassiõde Kerli. Lobisesime oma 10 minutit ning selle ajaga jõudis taevas pilve minna ja hakkas veidigi vihma tibama - jess! Aga ei, enne kui meie ratturid kohale jõudsid tuli päike uuesti välja. Kuskil 15 sekki enne mind sai tiimidest liidrina rajale triatloniklubi 21CC segavõistkonna ankrumees, kelleks oli vanameister Marko Albert. Olgu, sihime siis üldarvestuse teist kohta. Päike lõõskas, pulssi ja tempot polnud mõtet jälgida, kuna need kõikusid väga palju tulenevalt sellest, missuguses raja sektoris ma parajasti viibisin. Mäe otsa jõudes oli see näiteks 184, muul ajal kukkus 170 lähedale. Suurem osa jooksust oli slaalom, ning iga uue ringiga oli rajal üha rohkem takistusi, mis kippusid pärisuunas üha aeglasemalt liikuma (rohkem individuaalvõistlejaid jõudis ringile tiirutama). Kas minust mööda ka joosti? Jah, paraku päeva kiireim noormees tõesti tegi seda. Põhimõtteliselt käis  minu peas võistlus tõusust - tõusuni, sest kõik muu oli normaalselt joostav ja seal tuli lihtsalt ellu jääda. Kolmandal korral tippu jõudes oli selline tunne, et kohe-kohe saan haamri ja kukun kokku. Samas lohutas mõte, et tegelikult möödusin sellel singlil igal korral mitmetest teistest jooksjatest.

Kuskil - kuskil, ei tea mitmes ring juba

Päeva tipphetk? Kui Marko Albert tuleb mulle pärast võistlust õnne soovima hea jooksu puhul. Tõesti, sain ta teisel kilomeetril kätte. Kuna ma teda igas tagasipöördes nägin, siis teadsin, et enamuse jooksust hoidsin ebaturvalist paarikümnemeetrist vahet. Vaid alles viimases pöördes, 1.5 km enne lõppu mõtlesin, et nüüd vist tuleb ära. Mäe tegin nii, et oleks raske, aga samas jääksid kindlasti jalad veel alla. Viimasel paarisajal meetril suudsin veel kerge sammuga lennata ja nii ta tuligi - esimese võistkonnana finišisse. Jooksu aeg? Njah, tingimusi arvesse võttes oli 40:02 täitsa okei aeg. Arvan, et enamus jooksid palju rohkem, kui vaid kaks minutit tavapärasest 10 km võistlusest aeglasemalt.

Isegi kui keegi enam ei ohusta, siis lõpp peab olema kiire

austusest jooksu vastu

Tegelikult kokkuvõttes ei olnud Marko edestamine võistluse mõttes oluline, kuna meil oli meeste- ja neil segatiim ehk autasustamisel osalesime täiesti erinevates kategooriates. Samas on hea ikkagi olla koguprotokollis kõige ees. Eks mulle mängis kaardid kätte ka Marko aastaalguse raske vigastus, mis pole lasknud piisavalt treenida. Muide lätlaste Tritans teami jooksja sain ringiga kätte juba enda kolmanda ringi lõpus, ehk sellest hetkest teadsin, et oleme vähemalt 12 minutit eespool.

Autasustamise proov kohe peale finišit

Kui kaks tundi hiljem ametlikult au avaldati olid Lätlased juba jalga lasknud