Kui kevadest saab suvi

 Kohila staadionijooksusari 2000m

Proovisin ennustada, milleks ma reaalselt sellel distantsil võimaline olen. Mõtlesin, et 6:50 oleks selline number, millest kiirem oleks hästi ja aeglasem mitte eriti hästi ning seitse minutit oleks juba läbikukkumine. Üldiselt on ta üsna veider distants. Kas teda peaks jooksma umbes nagu 1500 meetrit või 3000 meetrit? Kas naelikuga või tossuga? Jälle probleem, kui valikuid palju. Otsustasin, et eksperimendi mõttes jooksen naelikuga (varem pole rohkem kui 1000m nendega korraga jooksnud) Esiti oli mind paigutatud viienda asetusega meeste teise jooksu. Pärast otsustati teine ja kolmas jooks kokku panna nii et stardis oli meid korraga 20 meest.

Ilmaks oli vaatamata sellele, et kell oli juba kuskil 19:20 ikka veel päikeseline leitsak. No maikuus on 22 kraadi leitsak, augustis enam mitte. Kohe stardist minnes oli tunda, et alustasime liiga kiiresti. Istutasin ennast neljandale kohale ja seda, mis seljataga toimus ma ei tajunud. Kahjuks ei läinud mul kell korralikult käima ja seetõttu ei saanud võtta 200 meetri kontrollaega. Esimese ringi lõpus ähkisime ja puhkisime juba kõik ning tabloo näitas aega, mis oli kiirem, kui 1:15. 6:10-15 poleks meist kellelegi reaalne olnud. Uuele ringile minnes tõmmati tempot alla ning liidripositsioonil olnud Rain Jano kukutati Hummali ja Lauri Pihlaku poolt minu ette kolmandaks. Millegipärast olid esimesed kutid otsustanud nui neljaks, nemad tempot alla ei lase. Otsustasin Raini tuulde jääda ja natuke taastuda, niikuinii olin planeeritavast graafikust korralikult ees. Hakkasidki kahekesi meilt eest libisema. Mul oli valida suitsiiditempoga kaasamineku vahel või teha asja turvalisemalt. Valisin neist teise - kesta veel paar ringi ära ja siis vaadata, kas ja mis viimase kaheksasaja peal teha annab. Vahepeal tabasin ennast mõtlemast, et Victory kaks oli väga mõnus naelik ka veidi aeglasema tempo peal jooksmiseks. Ei tundnudki teda jalas, ilmselt oli ka natuke tema selles süüdi, et ma veidi liiga kiire tempoga alustasin. Rahuliklt alustades oleksin ma lõpetanud ehk 15 -20 meetrit liidritest maas, kuid 800 peal oleksin uuesti Janole kuklasse hinganud.

Kui 1200 peal oleks veen mingit pauku alles olnud, siis Hummal ja co olid veel püütavad. Üks asi on kardio, aga kuna laktaat oli juba päris kõrge, siis ei olnud mul usku, et kui ma nüüd kiirendan jalad ka päriselt viimasel ringil vastu peavad. Niipalju tegin, et eelviimase ringi tagasirgel Janost sujuvalt mööda vajutasin. 400 meetri kell tiliseb, aga mul ei ole millegi pealt minna. otsustan oodata. Keegi teine ka ei lähe, 300 - ootan edasi. Viimane kurv, ootan ja siis kui 150 minna lasen jalad vabaks. Enam ei tohiks kangestuda. Konkurent tuleb sprindiga kaasa, kuid võtan ikkagi kindlalt kolmanda koha ajaga 6:44

Hummal lõpetas teisena viis sekundit minu ees. Meie omavaheline skoor 3:2 - minu kahjuks. Ajaga olen enam-vähem rahul. Vaatamata kiirele algusele õnnestus ikkagi 6:50st jagu saada ning olenemata sellest, mis otsast seda jooksu vaadata, siis 5:05 1500m aeg õnnestus kindlasti võistluse sees üle joosta. Tõik, et 800 meetri peal edestasin nii Pihlakut kui Hummalit sisendab kindlust jätkamaks keskenduisega lühematele distantsidele.

Järgnevatel päevadel treenisin ennast kooma. Reedel sprinditrenn, kus 150m lõigud jooksin ehk liiga kiiresti ning seetõttu ei saanud 300 meetrit loodetud 44 sekundi peale. Sellegipoolest jooksin oma ca 45 sekiga parima aja, mis ma Kiili staadioni ringil olen teinud. Edasi kahed talgud, sünnipäev, mille juurde kuulus ka tõsine korvpalli mängimine. Järgmisel hommikul tegin tempokalt 13,5 km, millele õhtul otsa metsas 4 x 1000 + 8 x 200. 200stel oli juba tõsiselt paha olla. Siiski suutsin kõik läbi häda aega joosta.

Mai kokku

Jooksin umbes samamoodi 55 kilomeetrit nädalas. Jõusaali sain võistluste ja muu elu tõttu vaid korra nädalas. Mõned korrad tegelesin eraldi mobiilsusega ja kolmel korral ka maastikurattasõiduga. Kuigi jooksu oli vähem kui suviti tavaliselt, siis numbrite järgi tundub progress. Ilmselt mängis rolli keskendumine mahu asemel intensiivsusele.

Raplas kõva 10 km jooks, aga vau jäi ära.

 Kuhu me nüüd jäimegi? Ahhaa Rapla 10 km ja Kohila 2000m.

Päev enne Kiili pargijooksu toimus veel üks sündmus, millest ma kirjutanud pole. Tööjuures oli tervisenädal ning esimene äramärkimist vääriv tegevus oli lõuatõmmete võistlus. Võistlus oli pime, mis tähendas, et keegi teine ei teadnud kui palju peab kordusi tegema selleks, et esikohta saada. Ma olin vist oma 17 kordusega teine või kolmas. Ilus number ju. Tõmbasin nii, et järgmiseks päevaks lihased kangeks ei läheks (ilma kangutamata) - ei läinudki. Teise tegevusena lasin kehakoostist mõõta. Täpsus pidi kuskil 90-92% olema, nii et päris hea. Huvitavate leidudena tuli rasvaprotsendiks kuskil 15,5, mis on tegelikult hea uudis, sest see annab mulle võimaluse oma kehakoostist veelgi ca 3 kilogrammi jagu optimeerida. Muidu olid kõik näitajad eeskujulikud. Skeletilihaste mass normaalse ülemises otsas (tore ju). Hindamiskriteeriumid olid karmid, mis tähendab, et 90% või rohkem Eesti mehi kohe kindlasti kõikides kriteeriumites eeskujulikke skoore ei saaks.

Rapla Selveri suurjooks 2025 10 km

Pooleteise päevaga eriti hästi välja ei puhanud. Väsinud olid nii keha kui ka vaim. Millegipärast ei maganud ka hästi. Raske kui on palju valikuid, ehk mul oli dilemma, millega joosta, kas Adidas Takumi Sen, Nike Vaporfly 3 või Alphafly 3. Panin esimest korda Alphafyd jalga, naljakas tunne oli. Päkk vajus justkui maasse ja siis andis väikese tõuke edasi. Polnud varem midagi sellist kogenud. Tundus, et esimeses stardigrupis oligi millegipärast just see mudel kõige populaarsem.

Kohal olid kõik Eesti tipud. Soojenduse ajal sörkisid vastu Leonid Latsepov ja Tiidrek Nurme. Isegi vetsus käisid nagu muud inimesed. Paremat jooksuilma poleks osanud tahtagi - 12 kraadi ja pilvine. Sättisin ennast kuhugi keskele, et poleks kiusatust liiga kiiresti alustada. Esimestest kilomeetritest alates oli plaan joosta kilomeetreid 3:40 ja 45 vahele. Õnnestus, kuid oleksin tahtnud, et tunduks kergem. Teisi jälgisin vähe ja proovisin rohkem oma keha kuulata, ehk ei põdenud, kui jäin mõnest grupist maha või kui läksin ise grupi ette vedama - käiski õhk paremini läbi. Kuskil viienda kilomeetripostini liikusin ettepoole ja peale seda tiksusin laias laastus samal positsioonil. Hakkasin vaikselt väsima ning kuna selle tempoga jooksjate hulgas on väga harva ärakukkujaid, siis seetõttu oli enamik jooksu teisest poolest väga sündmustevaene.

Viieka peal olin 18:26-ga küll 37 graafikus. Kahjuks ei piisa minu madalast nädalakilometraažist selleks, et 10 kiltsa selles tempos lõpuni ära kesta ehk edasi oli kogu vaimujõud fikseeritud sinna, et iga sammuga minimaalselt energiat kulutada ja tempot hoida. Kõige kiiremad kilomeetrid olid viies ja viimane (3:38 ja 3:37), kõige hullem ärakukkumine kaheksandal ja üheksandal (3:54 ja 3:53). Kuna parem säär tahtis krampi lüüa, siis ei julgenud pikka spurti teha. Alles 300m enne lõppu julgesin gaasi vajutada ning tulin finišisse üle kuue aasta 10km isikliku rekordiga (37:22 neto ning bruto siis 3 sek aeglasem). Eks veidi paneb kahetsema, et ei olnud jaksu hoida 3:42 tempot just kriitilistel kaheksandal ja üheksandal kilomeetril (oleksin saanud aja alla 37 min), eks Kiili pargijooks oli võtnud energiast oma osa - kõike kohe ei saa.

pole just ilus, aga selline on reaalsus, 45 aastat

 ja 300m enne raske jooksu finišit

Võistlustsükkel jätkub Kiili pargijooksuga

 Peale Kohilas tehtud 800 tulemust oli motivatsioon laes ja tahtsin hirmsasti treenida. Samal ajal hullas maos põletik. Kuigi järgmise päeva õhtuni tundus, et hirmutasin haiguse ära tuli tõdeda, et loodusseaduste vastu ei saa ka mina kohe mitte kuidagi. Järgneva ööl sain magama alles peale kahte. Lihtsalt enne oli nii valus. Laupäeva hommikul läksin omast arust pikale jooksule. No mahtu nii vähe ja tahaks nädal hiljem korralikku tulemust Raplas teha. Kuna põdemine käis tegelikult edasi, siis kohe alguses oli keha väga imelik ja juba 10 kilomeetri kanti sain haamri. Kuna koju oli vaja jõuda, siis järgneval kaheksal kilomeetril oli selline tunne nagu hakkaks maratoni lõpetama. Mõtlesin sel hetkel teie peale mu sõbrad, kes te laupäeval Riia maratonil jooksite.

Järgmistel päevadel taastus tervis päris jõudsalt. Pühapäeval jooksin metsa kilomeetri lõike juba päris hästi (3:40) ja teisipäeval staadionil 7 x 600 suutes hoida tempot alla 3:20 / km kohta. Puhkused olid küll pikad, aga ikkagi. Tol päeval tundsin, et oleks võinud vabalt joosta enamikele intervallidele 3 ringi otsa ja alla 5 min 1500 oleks tehtud. Pole hullu, jääb ootama.

Kiili pargijooks

Rada oli sel aastal muudetud pikemaks, kuid laias laastus sama loogika nagu alati, ehk sisaldas kõike, mis võimalik: künkaid, staadionitartaani, asfalti, plaatteed, kruusateed, muru, ebatasaseid mättaid ja pehmet laastu ning nagu ikka parajal hulgal järske kurve. Üks tõeline kross. Kiiret aega ei jookse seal keegi. Juba pooleteise päeva pärast tulevat järgmist võistlust arvesse võttes koos teisipäevast kangete tagareitega läksin sinna plaaniga joosta võimalikult hea koht võimalikult väikese pingutusega. neist teist mulle muidugi ei võimaldatud. Viimasel päeval lisandus nimekirja igasugu kõvasi kohalikke käppasi nagu Olek Kozlov, Erkki Hummal ja Lauri Tanner (jooksis Kohilas viimati 800m 2:07-ga).

Kuidas jooks kulges. Esimesed paar kilomeetrit oli lõbus, sest mindi minu vedamisel tempojooksu rütmis. Moodustasime ette neljase grupi. Ilmselt küpses meist igaühe peas plaan, kuidas siit maksimum võtta. Minu huvi oli jätta asi lõpuspurdile, ilmselt sama lootis ka Lauri. Olegist ei teadnud midagi. Ta tegi laupäeval Riias maratoni ja ilmselt ei olnud hetkel kõige teravamate killast. Mingil hetkel Erkki ilmselt taipas, et kui ta tahab selles olukorras päriselt võita, siis peab midagi kohe ette võtma. Vaska mäest mindi teisel ringil juba kahtlaselt kiiresti üles, mis lõi pulsi juba päris kõrgele.

Ega mul muud valikut polnud, kui Erkki taha ennast haakida ja proovida mingit normaalset hingamise- ja sammurütmi kätte saada. Sellel rajal ei õnnestu see vist kunagi normaalselt. Meie mõnusast neljasest pühapäevajooksjate pundist sai üha rohkem ja rohkem laiali valguv hanerivi. Kui staadionile tulime kolmandaks ringiks veel Erkkiga koos, siis välja läksime juba viiemeetrise vahega. Ehk selge signaal sellest, mida mu pea sel hetkel genereeris - siit enam esikohta tulemas ei ole. Nüüd oli vaja lihtsalt tempot ja hingamist hoida ning mitte lasta ennast uuesti kinni püüda. 1600m järelejäänud distantsi selles seisus ja sellel rajal oli minu jaoks liiga palju selleks, et nüüd väga siplema hakata.

Nii me seal siis kolmandalt ringilt staadionile sisenesime - ükshaaval. Kuigi osalejaid oli meeste põhijooksus seekord üllatavalt vähe, oli minu jaoks tugevat konkurentsi piisavalt. Kokkuvõttes teine koht, ilmselt parim siiani peetud kolme pargijooksu raames. Ilusad pild tegi Reelika, kes seekord kaasaelaja rollis. Meie klubist jooksid veel Pille, Salome, Katrin, Katre (oma klassi pronks) ning Kris-Teven (samuti pronks).

kuvatõmmis lõpuprotokollist

esimene ring lõppemas, kõikidel on veel lõbus

teise ringi esimene pool, vaikselt hakatakse kerima

Kris-Tevenilt aastaga võimas areng ning tasuks meesteklassi pronks

näha, et on pingutatud

Maikuu, suur toomepuu - rekordisadu jätkub

 Mul pole aimugi, missugune toomepuu välja näeb. Ainult sellist perekonnanime olen kuulnud. Äkki on toomingas?

Aprill oli alates novembrist esimene kuu, mil jooksin üle 200 (kuskil 250) kilomeetri. Viimati oli sellest veidi rohkem novembris. Sellega laias laastus asi piirdus. Kuna jooks tahab saada pikemat taastusaega, siis kogu muu trenn oli tagasihoidlik. Võib-olla isegi häbiväärselt tagasihoidlik. Näiteks jõutreeninguga tegelesin kolmandiku võrra vähem, kui talvel tavaliselt. Ilmselt kuna ei tahtnud eriti enne jooksuvõistluseid kangi tõsta. Jooksuharjutused tegin ilusti ära. Mobiilsusharjutusi oleksin võinud rohkem teha, samuti oleks tore, kui kasvõi korra oleksin ratta peal käinud (et täitsa ära ei unustaks). Samas Garminipõhine jooksu VoMax tõusis 52 pealt 55 peale, ehk selle järgi nagu võiks aprill olla korda läinud. 55 ei ole muidugi mingi number, mille põhjal saaks mingeidki isiklikke rekordeid ennustada. Kuskil 58 oleks vaja. Muidugi kõik, kes asjaga kursis on teavad, et Garmini VoMax pole mingi hapnikutarbimise otsene näitaja, vaid ennustus jooksukiiruste, pulsi ja ilmselt ka vanuse põhjal. Sellest olen varem ka kirjutanud. Iseenesest on ta enam-vähem tööriist isiklike võimete võrdlemiseks ajas.

Kehakaaluga on nii, et see kuu jooksul enam ei muutunud, kuna olin lihtsalt laisk. Andsin ihadele järgi. Hetkel on see umbes 74.5 kg, mis on minu kohta ikkagi üsna hea. Aitab lebotamisest. Mai teisest nädalast korrigeerisin eesmärgi juuli alguseks 73 kilo. Lihtne pole, aga no teeme ära!

Kuidas mai algus logises

Pidevalt olin väsinud. magasin vähe. Kas ei saanud piisavalt vara magama või siis kui hiljem magama läksin läks ikkagi uni viiest ära. Mis sellest, et tundsin ennast väsinuna. Ilmad olid ka väga tuulised ning seetõttu kõik tempojooksud osaliselt ebaõnnestusid. Kui tuli vastutuulelõik lendas eesmärgiks seatud tempo vastu taevast. Proovisin siis lihtsalt tuuleseinale vastu suruda. Käisin Soomes. Jooksuasjad olid kaasas, kuid mitte piisavalt soojad. Vihma ja tugeva tuulega ma välja ei läinud. Kõige selle tulemusena tuli kilometraaži tunduvalt vähem kui plaanisin. Nädalas ei saanud 50 kilomeetritki täis. Tempojooksul, mis oleks pidanud mugav olema pidin vaeva nägema, et 4:15 kilomeetrikiirust hoida. Lohutuseks oli klubitrenn, kus jooksime maastikul 200m lõike. Vaatamata tõusudele ja langustele tulid ajad üllatavalt korralikud (37 ja 38 sekundi kanti).

Kolm päeva enne mai esimest jõuproovi vigastasin jõusaalis vist selga. Õnneks üheltpoolt ja mitte väga tugevalt. Kõige rohkem segas magamist, kuid nii hull ei olnud, et valuvaigistiteta hakkama poleks saanud.

Kohila staadionijooksusari 800m

Hea, et selja paari päevaga jonksu sain, sest muidu oleks peale pika kõhuvalu võistluspäeval ka selg haiget teinud. Justnimelt, võistluspäeva hommikul magu valus ja põletikus (ilmselt). Nii tiksus ta vahelduva valuintensiivsusega õhtuni välja. Vähemalt tööl olin küll üsna ebaproduktiivne saades vaid miinimumprogrammiga hakkama. Normaalne inimene oleks igasugused võistlusmõtted peast visanud. Minu aju töötas nii: peaks ikkagi proovima minna, sest viimati kui Kohilas kirjas olin ei läinud ma ka kohale. Kui soojenduse ajal saan aru, et valu eriti pole, siis stardis on adrekas viimasedki aistingud viinud. Lisaks ei tohiks päevane maohaigus 800m jooksuvõistlust väga mõjutada. Kõige olulisemad faktorid soorituse puhul on treenitus, ehk lihased ja hapnikutarbimine. Vorm on olnud kevadel väga hea, et äkki rekordit veidi parandada ikka suudan?

Kuna viskasin teepeal poisi oma trenni, siis jõudsin kohale varakult. Isegi stardiprotokolle polnud väljas. Prognoosajaks olin registreerimisel märkinud 2:22, mis on tegelikult neli sekundit isiklikust rekordist kiirem. Selline aeg paigutas mu kaheksanda (viimase) asetusega kuuendasse jooksu, milles suurem osa M50 eliitmeestest, ehk igavesti vinge ja kogenud seltskond. Naistel oli üks jooks ja meestel seitse. See näitab, kui tihe konkurents on meeste seas sellisel distantsil. Isegi Erkki Hummal oli kohal ja minuga samas jooksus. Ilm oli jahedam, kui oleksin selliseks lühikeseks jooksuks tahtnud. Kuskil 8-9 kraadi ja tugev tuul, mis lõpusirgel puhus vastu ja tagasirgel tõukas tagant. Kaugel ideaalist, kuid alati võib hullem olla (näiteks horisontaalvihm). Umbes 4 kilomeetrit läbisin soojenduse käigus. Ma ei tea, mis on aga nii närvis pole ma enne starti ammu olnud. Pikemate võistlustega on närvi vähem, sest mul on maa ja ilm tempot seada. Pealegi ei ole ma saanud alates aprillist mitte midagi teha oma keskmaajooksu osas. Ilmad on olnud lihtsalt liiga külmad ja olen pidanud rohkem pikamaatreeningutele keskenduma.

Peas võtsin taktika sellise, et kui ma kusil grupi lõpus siban ja viimasel ringil kedagi võita suudan, siis peaks isiklik ikka tulema. Alustasin välisservast, ning kurvi lõpuks platseerisin ennast neljandaks. 200 meetri peal piilusin kella. 33 sekundit, mis rekordi jooksuks ideaalne. Hingeldasin, aga mingit raskust küll tunda polnud. Samas pidi arvestama, et meil oli jäänud kaks vastutuule ja üks taganttuule sirge. Esimesel ringil minu ees midagi ei muutunud. Pilk tabloole: 1:07 - kõik on ju väga hästi. Teisele ringile minnes tundus, et minu ees jooksjal on raskem kui mul ja hakkasin väliskurvis mööda suruma. Eks ma kohe hetkeks kahetsesin ka. Oleksin võinud kurvi trajektoori ja vastutuule vähendamise mõttes ära oodata. Seda enam, et kangestumine võib sellel distantsil täiesti ootamatult tulla. Kõige rohkem hakkas kuskil 200 meetrit enne lõppu juhtuma. Jooksu võitja surus minust mööda, tervet esimest 600 meetrit vedanud noormees suri täiesti ära. Kuidagi vajutasin ennast lõpusirge alguseks teiseks. Kuigi viimasel 70 meetril tugevas vastutuules oli tunne, et jalad lendavad kohe-kohe alt ära ja ma vaevu liigun, tulin finišisse ilusa 2:17:39 isikliku rekordiga. Raske oli uskuda nii aega, kui ka seda, et Hummal ja vanameister Raspel lõpetasid kuskil minu selja taga. Tervelt 9 sekundit rekordiparandust - hea meelega võtan vastu. Kuigi kogu M50 pinki edestasin, siis oma klassis (M40) olin alles viies. Konkurents on nii karmiks läinud, et M40 Eesti eliidi hulka kuuluda tuleks joosta alla 2:10. Kuna 2:20 suve eesmärk on alistatud, siis võib keskmaajooksuga edasi tegeleda. Ma ei mäleta, kas panin kirja ka selle vahepeal, aga korduvalt olen välja öelnud, et kui 2025 aastal 2:20st jagu ei saa, siis olen lootusetu ja keskmaad enam ei jookse. Nüüd on vähemalt olemas luba jätkata.

segane selfi, mis aitab mäletada seda ilusat õhtut

Aprilli lõpu purakad

 Tõesti tegin kaks purakat. Mõlema jaoks valmistusin täpselt sama valemiga. Kaks päeva enne võistlust puhkasin ja siis päev enne jooksin 30 min. rahulikult pluss viis tugevat ca 100m kiirendust. Või siis oleksin pidanud, sest kaks päeva enne Vaela Jüriööjooksu ikkagi jooksin 10,5 km. Lihtsalt igav oli ja tahtsin joosta.

Vaela Jüriööjooks

Kohalik valla üritus, mida minul kui spordientusiastil lihtsalt on vaja väisata. Enesetunne oli kuidagi uimane, nagu poleks ikka veel rogainist korralikult taastuda jõudnud. Arvasin, et olen diisel ja vajutada ei jõua. Samas lohutasin ennast sellega, et pikamaajooksudel ei loe laias plaanis mitte see kui värske ja särtsakas keegi on, vaid kus asub anaeroobne lävi. Lävi peaks olema hea. Kui eelregistreerunute nimekirja põhjal tundus, et tuleb joosta üksinda, siis kohapeal panid ennast kirja mitmed inimesed veel. Nende hulgas ka vana konkurent Erkki Hummal või siis mis konkurent. Tõsises võistluses pole mul tema vastu sanssi olnud, alati näen kandu. Ptjah tehniliselt korra edastasin teda Vaelas, aga ta jooksis teadlikult rahulikumalt, kuna järgmisel päeval pidi olema Narva poolmaraton.

Kevadtalvel hakkas tunduma, et võin tõusta vähe paremasse vormi, kui parem ning julgesin trennis välja käia klausli, et sel aastal on mu unistus Erkki ja Janar (Säkk) jooksuvõistlustel ette võtta. Esikolmik stardis oli aimatav. Osales ka Mihkel Reinkubijas, kellele ei saanud valla jooksudel mullu keegi vastu. Ehk siis lahtine oli see, et kumb meist Erkkiga seekord hõbedase tasu kaela saab. Kas läheb nagu tavaliselt või üllatan ennast ja teisi?

Mingit ultrakiiret tempot ma ei oodanud, kuna rada oli märg ja kergelt libedavõitu. 10 sekki km kohta võib julgelt juurde arvutada. Mingit rahulikku tiksumist Erkki mulle ei lubanud. Kuigi Reinkubjase lasime minema, siis tuli mul ikka omajagu "tuulespüsimisele" keskenduda, ehk liikusime kahekesi hõbeda-pronksi grupis. Seljataha hakkasid samuti kiiresti suuremad vahed tekkima. Esimene kilomeeter näitas napilt alla 3:50. Teadsin, et tegelikkus on kiirem, kuna kõrgete puude vahel, kus on järsud kurvid lisaks on see GPSi täpsus nii nagu ta on.

Joosta tuli kaks miilist ringi, millest mõlema lõpus järsumad kurvid ning väiksed tõusud ja langused, mis löövad rütmi sassi. Lisaks 180 kraadi pööre kuskil 700 meetri peal. Igal juhul oli esimese ringi lõpus juba loobumise tunne, äkki ikka veel täna ei ole see päev.

Mõtlesin, et võtan 250 meetrit korraga. Mida kauem järel püsin, seda kaugemal olen jälitajatest sel hetkel, kui lahti lasen. Mitte, et mingit väga tõsist ohtu oleks olnud, aga kõik mõtted, mis raske võistluse jooksul aitavad on abiks. Peale tagasipööret oli veel 800 meetrit minna. Proovisin võimalikult vähe energiat kulutada. 750 m märk, veel mitte. Umbes 600 m finišini ja väike langusenurk rajal. Hakkan tempot suruma. Sellel rajal ei taha spurti täiesti lõppu jätta kuna see on kurvine ja mul pole isegi maastikutosse. Taha tekib väike vahe, kuid tean, et olen Erkki jaoks löögiulatuses. 250m lõpuni ja tuleb raja raskeim osa. Mõtlen, et nüüd! Panen gaasi põhja ja sellele enam ei vastata. Tegin omast arust ajalugu. 3.2 km aeg tuli 11:48, koht üldarvestuses teine ning vanuseklassis esimene. Keskmine tegelik km tempo kuskil 3:42. Sellise maastiku kohta ülihea mu meelest. Tean, et rada on täpselt mõõdetud, kuna treenin siin samas oma grupiga juba aastaid. Olen neid ringe risti ja rästi GPSidega mõõtnud ja isegi geodeedi rattaga.

M45 poodium, minu kõrval vasakul 2023 vanuseklassi Eesti meister maratonis

Janeki maraton 5k

Paar kergemat päeva ja jälle starti. Seekord enam sellist minekut ei olnud. Miks?

1. Kolmas võistlus ja vaim tundus olevat väsinud.

2. Kuigi rada tõotas olla kiire (lauge asfaldirada), siis tagasiteel puhus vastu tugev külm tuul. Jooksin kuues kraadis jälle maika ja lühikeste pükstega, kuid tuulekülma tõttu tundsin, et see ei ole optimaalne. Ei saanud ennast korralikult tööle.

3. Lasin mitte enesetundel, vaid kellal tempot dikteerida. Kuna teadsin, et kogu jooksu teise poole pean võitlema vastutuulega, siis alustasin teadlikult kiirelt (esimene km 3:34). Keha oleks tahtnud tegelikkuses joosta sel hetkel 3:40 kanti. Esimene km peab tulema kergelt ja alles kolmandal tuleb hakata kannatama. Mul oli raske juba teisel.

4. Kogu vastutuule osa jooksin üksinda. Ei kedagi tuult lõikamas. Lisaks on suur motivatsiooni vahe, kas joosta poodiumikohtadele või olla viies-kuues.

Kokkuvõttes kuues koht ajaga 19:11 (minu GPS näitas, et rada oli 50 meetrit pikem). Kuigi tundsin, et võistlus ebaõnnestus mitme külje pealt oli kilomeetritempo ikkagi ca 10 sekundit nobedam kui eelmise aasta esimestel sama distantsi jõuproovidel. Ehk kokkuvõttes on ikkagi kõik üsna timm. Tulemused: https://timesport.ee/wp-content/uploads/2025/04/Janek-maraton-5km-protokoll-1.pdf

foto ütleb ilma kohta, mida vaja

Nüüd ootab ees paar nädalat tugevamat treenimist ning siis juba uued jõuproovid. Kõigepealt plaanin staadionil 800 meetri peal rekordit parandada.

Aprillis - kogume energiat ja alustame võistlusnädalat Rogainiga.

 Alustuseks natuke statistikat. Aprilli alguse seisuga suudan  3:30 jooksutempot hoida umbes 3 km järjest. Selle jooksul lööb mu süda umbes 175 lööki minutis. Ühe minutiga teen 176 sammu ning ühe sammu pikkuseks on 1.6 meetrit.

Sel hooajal lähenen võistlemisele nii, et proovin teha tsüklite kaupa: umbes kaks-kolm nädalat tugevat treenimist ja siis üks nädal kahe-kolme võistlusega koos minimaalse trenniga. Tundub kuidagi mõistlikum võrreldes sellega, kui võistelda igal nädalal või üle nädala. Saab pikematel perioodidel korralikult treenida ja vaimu uuesti teravaks.

Kuskil kümnenda aprilli kanti väsisin ära. Lihtsalt kuidagi ei jõudnud rohkem. Jooksin siis vähem ja eriti just intensiivseid jookse. Tegin ka üle pika aja mõne puhkepäeva.

Vaela Rogain

On küll natuke tagurpidi seekord see kalender. Alustan pika võistlusega ja siis lühikesed otsa. Mis teha, mina neid kuupäevi kalendrisse panna ei saa.

Vaela rogaini puhul on tegemist orienteerumisvõistlusega mille kestuseks kolm tundi. Selle jooksul on vaja leida erinevaid punkte nii suure skoori eest kui võimalik ja siis neid oma kiibiga läbi piiksutada. Mida kaugemal ja keerulisemas asukohas on leitav punkt, seda suurem on tema väärtus. Mõtlesin, et panen ennast seekord üksinda väljaspool arvestust proovile (muidu oli võistlus mõeldud kahestele meeskondadele). Saan ühe pika jooksu tehtud ja kui hästi läheb, siis oma traumast üle. Viimati külmusin ju täitsa läbi ja ütlesin, et ei tee seda asja enam kunagi kaasa.

Anti kaart, aga kompassi mul ei olnud ja lisaks ka teadmist mõõtkavast, mille oleks võinud endale selgeks teha, et mitu meetrit umbes 1 cm kaardil tähendab. Ehk siis kõik oli tore, kuni majad ja ja teed otsa said. 

Mida ma õppisin?

1. Üllatavalt hästi oskan kaardi ja märkide järgi orienteeruda. Vaid kolme märgi puhul justkui juhuse tahtel hüppasin kaasvõistlejatele sleppi.

2. Isegi kui kuskil kauges otsas on joogipunkt, siis ma ei pruugi seda märgata või mäletada. Õnneks oli mul liiter vedelikku kaasas, nii et kuuma ilmaga ma päris koomas ei olnud. Aga vaja oleks ehk läinud topeltkogust.

3. Sain aru, miks kogenud orienteerujatel on alati pikad püksid ja säärised. Minu jalad olid lõpuks korralikult katki.

4. Kohalikud metsad on väga raskesti läbitavad ning okastega või muhklikke võserikke täis. See läheb hästi kolmanda punktiga kokku.

5. Isegi kui korraldaja väidab, et rada on kuiva jalaga läbitav võid arvestada, et enamus rajast tuleb joosta lirtsuvates tossudes. Kui ees on ikka lai kraav ja silm ei seleta, kuidas ma tast üle saan, tuleb minna läbi.

6. Tegelikult on kõik see seiklus ikka vaatamata valule väga lõbus ja ilmselt teen tulevikus seda uuesti.

7. Kui korraldaja väidab, et linnulennult on punktide vahe 22 km, siis ma ei saanud 23 kilomeetriga vähemalt nelja punkti kätte.

8. Kui ma asfaldiosadel liikusin 4:30-40 tempos km kohta, siis reaalne keskmine tuli GPS järgi 6:46. Lihtsalt ma olin kas võsas kinni, tiirutasin ühes kohas punkti otsides või proovisin kaardist aru saada, et kuhu kurat ma nüüd välja jõudnud olen.

Kokkuvõttes oli mu tulemus teise rogaini kohta täitsa okei: kaheksas neljakümne kahe hulgast. Natuke targema rajaplaneerimisega (kuus minutit jäi aega üle ju) oleksin võinud olla vabalt ka teine või kolmas, aga las see jääb tulevikku ootama.

veel puhas ja värske

mudaralli käib asja juurde

väike finišitervitus

Veteraniproffide invasioon veteranide jooksul

 Osalesin esimesel aprillil Sinilillejooksul. Distantsiks 3.2 km, ehk selline paras esimene vormi test käesoleval kevadel. Ilm oli superhea. Kuigi jooks oli ranna äärsetel kergliiklusteedel oli tuul kas nõrk või mõõdukas ning ka soojapügalaid oli 8 kraadi kanti. Kuna mu keha toodab joostes palju sooja, siis otsustasin joosta lühikeste pükste ja maikaga.

Soojenduseks sörkisin 3 kilomeetrit, tegin 15 minutit võimlemist ja hüppeid ning kolm kiirendust. Vana keha, eriti jahedamas temperatuuris, tahab pikka soojendust saada.

Kuna olin oma võimete osas väga ebakindel, siis ei julgenud ette startima trügida. Tegelikult oleks võinud vabalt esireast minna. Esimesel mõnesajal meetril oli natuke slaalomit ja inimeste otsa koperdamist. Eks ma aimasin juba ette vaadates prouasi, kes ennast stardikoris vaikselt minu ja eesolijate vahele sudisid. Proovisin järske liigutusi vältida ning sujuvalt ennast käima tõmmata. Jooks läks tõusvas joones selles mõttes, et ega ma väga kellegagi koos jooksma ei jäänud. Lihtsalt eespool püütud seljad olid kiiremad ja nendega oli tempo sarnasem. Esimene kilomeeter kindlalt alla 3:40 nagu plaanitud ja väga ei hingeldanudki. 

Ainsad kellega natuke koos jooksin olid peale tagasipööret kätte saadud Hektor Uustalo ja Lauri Tanner. Kui kilomeeter minna, siis hakkasin vaikselt otsima kohta, kus lõpuspurti alustada. Millegipärast juhtus, et kolmel korral, kui minna tahtsin astus Lauri mulle alati ette ning koperdasin talle otsa. Olen kindel, et see ei olnud tahtlik, sest ega ta seljataha ei vaadanud, lihtsalt juhtus nii. Kui lõpuks ca 700m enne lõppu 3min / km tempoga uhama hakkasin tuli Lauri millegipärast kaasa. Einohh respekt, pikalt kiirelt joosta ja siis nii pika spurdiga kaasa tulla. Proovisin küll otsa vaadata ja naeratada, et umbes ära ürita, aga mingil hetkel hakkasid jalad all nii kõvasti karjuma, et pidin ise alla andma. Hõikasin ainult hea töö, võtsin tempot veidi alla ja tulin 211 finišeerija hulgas üheksandana finišisse.

Ametlik aeg 11:21. Kella järgi oli keskmine tempo 3:35 / km, protokolli järgi 3:33. Arvestuslikult jooksin võistluse sees 3 km isikliku rekordi ajaga ca 10:35 (lõpp oli kiirem, kui algus). Netoaeg oli samuti veidi kiirem, kuna ma ei saanud kohe peale stardipauku üle joone. Ühesõnaga väga rahul ja tegin ära selle, mida ma maksimaalselt lootsin. Mis poodiumile saamist puudutab, siis M40 klassi konkurents oli meeletu. Ükskõik, mis muus klassis oleksin olnud kindlalt poodiumil (isegi M klassis), kuid reaalselt olin oma vanuseklassis alles viies! Veteranid on tänapäeval peast segi läinud.

Jälle uus isiklik rekord 45 aastaselt. Mis ma siist järeldada võiks? Talvel peab tegema keskmaa ja sprinditrenni.

kui väga otsida, siis leiab minust veerand pead

Märtsiga sisehooajale joon alla ja väike rekordiparandus nüüd juba M45 klassis.

Märtsi viimasel nädalavahetusel tegime klubiga sisehooaja lõpetuseks ühe tugeva testjooksu (1000m). Kuna õues oli fantastiliselt ilus kevadilm olid meie read väga hõredad. Samas ka kuuekesi oli piisavalt innustav tempot suruda. Kuigi tahtsin kolme minuti piiri alistada, oli eelnevate trennide intervallide põhjal selge, et päris kolme minutit jalas pole. Imedesse võib ja tasub uskuda. Oma unelma täitmiseks oleksin pidanud suutma keskmistel lõikudel (400-600m) hoida 2:50-2:55 tempot, kuid hädavaevu sain 3:00-ga hakkama. Siiski lootsin veidi imet, mida jooksurajal eriti kogenud inimeste puhul ei juhtu vist kunagi. See rõõm on rohkem algajatele reserveeritud.

Kuigi isu oli joosta tossudes, siis mõeldes suvisele võistlusplaanile otsustasin jalgu naelikutega edasi harjutada. Mul on nüüd juba jaanuarist kaks paari: Adizero Ambition ja Nike Victory 2 (mille ostsin siis, kui vahepeal Adid ära kaotasin ja siis jälle uuesti üles leidsin). Kuna Victory sobib väga hästi ka veidi pikemaks maaks, siis otsustasin nende kasuks. Tegime ühisstardi. Krisil, kes nii jooksis, kui ka starti andis läks vist midagi kellaga, või peas sassi, sest ta tuiskas stardist sellise purakaga minema, et mu mitu korda peas tehtud visualisatsioon sellest, kuidas ma esimestest meetritest kõige ees tarka, kuid korralikku tempot teen, lendas vastu taevast. Kuigi plaan oli alustada kiiresti, siis 33 sekundit esimese ringi kohta oli ikkagi olukorras, kus iga üksik sekund loeb meie minek liiga äkiline. Selleks hetkeks polnud ma isegi tema tuules (vahe kuni 15 meetrit). Järgmised kaks ringi oli plaan lasta tempot natuke alla ja siis viimasel neljasajal suruda. Viiesaja meetri peal näitas kell 1:29, ehk kõik oli veel saavutatav. Edasi juhtus paar prognoositud asja, ehk Kris vajus ära ja mina hakkasin kuuesaja peal suruma. Nii 150 meetrit jõudsingi viimasest neljasajast vajutada ning siis olid all makaronid, mis ei liikunud edasi ka suurima tahtmise korral. Õnneks taipasin 800 pealt kella vaadata (aeg 2:26 tähistas uut isiklikku). Noh ja nii ta oli, jaks sai paarsada meetrit liiga vara otsa. Tahtejõust mul puudu ei tule, aga jalad lihtsalt ei liigu. Viimane ring võttis aega 41 sekundit ning kogu ajaks 3:07:51. Vähemalt on 45 aastaselt üks rekord sündinud. 1000m jooksu sees 800m rekordiparandus alates detsembrist 6 sekundit. Nüüd tuleks suve jooksul veel kuus sekundit ajast maha saada. Vähemalt näitaks see, et mul on 800 meetri peal natukenegi andekust. Nüüd tean, et järgmise 800 plaan võiks olla selline: esimesed 200 meetrit 33 sekundiga, edasi tempo veits alla ja ehk kannataks viimased 300 meetrit vajutadagi. Muide vanusegrupi kalkulaator annab mu kilomeetri ajaks 2:54, mis polegi nii paha.

kohustuslik lõpupilt nagu ikka (vasakult Kris-Teven, Riho, autor, Annika, Piret ja Kadi)

Märtsi numbrid? Ajalises mõttes olen olnud sama tarmukas treenija nii nagu viimati novembris. Siis oli küll jooksu rohkem ja tahet meeletult, aga tuletame meelde, et ma olin vigane. Parem tagareis viskas ikka korralikult kaikaid kodaratesse. Pidevalt oli rahulikke jookse, kus ma viimastel kilomeetritel liipasin või kui läksin lõiku jooksma ja kohe oli valus.

mahud minutittes viimased kuus kuud (puudu ca 7 tundi jooksuharjutusi ja ÜKEt)

Jooks: ca 170km. Rahulikku jooksu vähe. Enamik sellest kõigest intervalltrennid.

Ratas: 14 ja pool tundi, 460 km Rouvys. Siin tegin enamuse aeroobsest mahust. Jalgratturi või tõsise triatleedi jaoks pole see mingi distants, aga mulle käib küll.

Muu: 15 tundi, millest 8 tundi jõudu, ülejäänu aja mobiilsus ja jooksuharjutused.

Kokkuvõttes nagu näha 170km joosta kuus on köömes, kuid reaalselt panustan ma väga palju lisaks jooksutehnikale, jõule ja mobiilsusele ning samuti jalgratta pealt tulevale olulisele lisakardiole. Nagu ma kirjutasin sügisel: tähtis pole palju joosta, vaid saabuda jooksuhooaega eelkõige tervelt. Loodetavasti pole ka vorm halvenenud. Mina arvan, et tänase seisuga peaksin olema suvel võimeline nüüd juba vanu rekordeid ületama. Märtsi viimase päeva kehakaal, keda huvitab on 74.5 kg.

10 aasta spordi bucketlist

 Paneme aga nimekirja kokku, siis on huvitav 10 aasta pärast vaadata, mis tehtud sai.

1. Maraton alla kolme tunni. Ma olen juba vist oma 100 aastat lubanud selle ära teha, aga näe füüsilised võimed pole kohe mitte kuidagi lasknud sel juhtuda. See oli üks mu maailma kõige esimesi eesmärke (esimene oli kolm ja pool tundi), kui tõsisemalt jooksma hakkasin.

2. 10 km joostes alla 35 minuti. Arvan, et selle eesmärgi puhul on vaja 50% tööd ja 50% õnne. Olenemata sellest, kui usinalt vihun ei pruugi seda kunagi juhtuda. Lihtsalt tundub, et geneetika ja vanus hakkavad piire seadma.

3. Lühikesed jooksud, mis plaanis kahe aastaga ära teha. 100m alla 12 sekundi, 200m alla 25 sekundi, 400m alla minuti, 800m alla 2:15 ja 1000m alla 3 minuti, 1500 alla vie minuti. Sisetunne ütleb, et kaks või kolm peaksin olema sel aastal võimeline murdma. Millegipärast tundub, et need võiks olla 400, 1000 ja 1500.

4. Viis eestikate vanuseklassi medalit, millest vähemalt üks on kuldne. Siin ma jätan otsad lahti, kuna ma veel katsetan, ehk lasen distantsidel iseennast valida. Tähendab seda, et katsetan distantsidega 60 meetrist 3000 meetrini ja keskendun sinna, kus kõige rohkem perspektiivi on. 

5. Raudmeheks saamine. Siinkohal jätan otsa lahti, millal see peaks juhtuma, aga soov on korra elus see pull läbi teha. Tulemus polegi niivõrd tähtis, kuigi tean, et praegu suudaks seda päris hea ajaga teha. See eesmärk on nüüd täiesti erinev minu muudest eesmärkidest, kuna ta nõuaks seda, et ma sõidaks natuke jalgrattaga ja ujuks, aga mis kõige tähtsam ma peaks omale sobiva jalgratta hankima. Kogu projekti maksumus võiks olla ca 5000 Eurot (enamus sellest ratta hind), millest ma siis pärast kuskil 3,5k peale ratta müüki uuesti tagasi saan. Sellise pika sõidu peal võiks olla TT ratas, kuna ei tahaks sinna enam kui viieks tunniks tiksuma jääda.

Teine tsükkel algab

Nädal tagasi, 10. märtsil täitus mu elus pool planeeritavast elueast. Olen endale pähe võtnud, et kavatsen elada tervena (või siis suhteliselt tervena 90 eluaastat). Nüüd jõudsin justkui hästi pika maratonijooksu tagasipöördeni. Registreerisin oma kiibi ära, pöörasin ümber ja hakkasin tagasi stardi poole lippama. Ehk tagasi sinna, kust alustasin.

Mis see teine tsükkel on ja kui kaua ta kestab. Hästi suures pildis olen otsustanud juba ammu jagada oma vastupidavussporditee kaheks suureks perioodiks. Miks see poolitamine just praegu. Juba ammu olen mingil põhjusel avastanud, et vastupidavussportlased üldjuhul on võimelised arenema ja olema väga head (mitte täitsa tipus) juhul kui nad enamikke asju õigesti teevad kuskil kuni 55-nda eluaastani. Pärast seda kahjuks tahes-tahtmata hakkavad asjad rohkem allamäge minema. Kuna 10 on ilus number, siis mõtlesin, et miks mitte ei võiks selle viimase põneva perioodi pikkus olla täpselt kümme aastat. Mis ma pärast seda teen, kes teab. Äkki olen segane vanamees, kes ei suuda jätkuvalt vanaks saamisega leppida ning laseb ringi mööda kõikvõimalikke võistluseid? Vanuseklassi medaleid on sel juhul ju kerge korjata sest konkurendid on enamikus kõrvalt kadunud. Äkki hakkan nagu mu vend soovitas rahulikult matkama ja näiteks puhtalt iseenda jaoks jõutrenni tegema. Äkki hakkan ärimeheks või hoopis joodikuks, kes teab?

Esimene tsükkel algas mul 12 aastat tagasi kevadel, mil hakkasin esmakordselt teadlikult jooksmist treenima. See "teadlikkus" oli alguses muidugi väga puudulik ja pärast oli ta õhinapõhine. Tegin liiga kiirelt liiga palju ja keerasin sellega palju asju enda jaoks tuksi. Õppimise jaoks oli see esimene tsükkel vinge. Peale selle, mida ei tohi teha õppisin ma näiteks ujuma (pea nullist kohe mitmeid kolomeetreid jutti ja avavees), õppisin sõitma nii eraldistardi kui ka maastikurattaga (ja veel päris kiiresti). Treeneriks õppisin ka. Pabereid ei teinud, kuid 7-8 aastat praktikat nii gruppide kui ka üksiktreenijatega. Lisaks kursuseid ülikoolidest ning tuhandete lehekülgede kaupa teaduslikku materjali. Kokkuvõttes õppisin treenimist, õigesti toitumist, inimeste juhendamist ning muuhulgas sain sinapeale rattasõidu erinevate distsipliinidega, kõikide tuntud ujumisstiilidega, sellega, mida teha jõusaalis selleks, et parandada erinevate spordialade võimekust jne., ehk üks suur-suur õppeperiood kokkuvõttes.

Avastasin, et harrastusjooksja saab oma lae enam-vähem kätte umbes nelja kuni kuue aastaga. Oma siiani kehtiva poolmaratoni ja maratoni rekordi tegin ju juba 2017 aastal, 2019 aastal tegin isiklikud 5 ja 10 km jooksus ning umbes tol ajal olid ka parimad jalgratta eraldistardisõidud (4 aastat algusest). Sealt edasi lihtsalt rohkem treenides või tavapärast mudelit (2 intervall- või tempotreeningut ning üks pikk nädalas) kasutades on väga keeruline edasi areneda. Süsteem tuleks palju peenamaks ajada. Toetav jõutreening - nii vigastusi ennetav kui ka plahvatuslikku jõudu ja tasakaalu arendav. Samuti toitumise ning treeningu ja taastumisega õige majandamine.

Väikese kannapöördena jooksin 2024 ja 2025 isiklikud rekordid nii 100, 200, 400 kui ka 800 meetri peal (vanus 44 eluaastat). Põhjus on ilmselt selles, et ma polnud varem veel tõsiselt neid distantse proovinud. Samas annab see julgust, et ka peale 40 eluaastat on võimalik päris huvitavaid asju veel spordis teha. Kui novembris sprintimisega alustades tundus kõrgetel kiirustel jooksmine kehale väga võõras ja imelik, siis tänapäeval on pikamaajooksult sprindile üleminek väga loomulik ja aju ka ragistama ei pea, et kuhu ja kuidas ma neid jalgu panen. Teadupärast on ju sprindi- ja pikamaatehnika täiesti erinevad asjad.

Kuidas nüüd kõik see eelnev kokku võtta. Kui esimene 12-aastane tsükkel oli õppimise ja arenemise periood. Ehk igasugu baasi loomine. Tekitasin võimsa kardiobaasi, tugeva kere, mis lubab suurte koormustega pingutada. Nüüd algas küpsustsükkel, kus annan oma võimetele viimast lihvi ning proovin korjata vanuseklassi medaleid ja poodiume nii palju kui võimalik. 45-aastasena ei julge absoluudist enam väga unistada, aga kui vahepeal tuleb mõni üllatus siis miks ka mitte - võtame vastu. Enam ei ole vaid trenn, vaid on toitumine (kehakaalu tulemustele optimeeritus), jõutreening (ehitatud üles vastavalt personaalsetele vajadustele) ning samuti proovin rõhku panna rohkem õigele taastumisele ja mobiilsusele.

Mõned eesmärgid 2025 aastaks? Kuna mind on üks vigastus pikalt närinud, siis pean ütlema, et proovin võtta seda, mida keha lubab. Kui lubab, siis on eesmärgid järgmised: joosta järjekordsed isiklikud rekordid distantsidel 100st meetrist kuni 5000 meetrini. Täiesti kindlana on kavas 200, 400, 800, 1000 meetri rekordiparandus ja ka 1500 ootab 5 minuti alistamist. Eks palju oleneb sellest, mis võistlusi ja kus kohas pakutakse. Hetkel on nii, et märtsis pole varem selliste aegadega 1000m intervalle jooksnud. Tunnetuslik 5 km tempo 3:41 / km. Ka jalgrattasõidus, mida olen teinud vigastuse tõttu üsna arvestavas mahus ütleb Garmin, et tegemist on väga hea vormiga. Eks näis, mis elu toob, proovin jagada siin blogis jooksvalt. 

Veebruar - liigume õiges suunas

Loomulikult nagu ikka lendab igasugu kaikaid kodaratesse, kuid suures pildis tundub, et järjepidev süstematiseeritud tegevus ja plaani jälgimine tekitavad vaikselt eduelamusi.

Mis on hästi?

1. Jooksmine

Juba teine ca 100 kilomeetrise mahuga kuu, mis teeb vaevu 25 km nädalas. Jah enamus on küll kvaliteet ning sinna lisandub väga palju jooksu abistavaid harjutusi ni jõusaalis, kaldteel, matil ja muidugi tartaanil. Jooksumaht mingit enesekindlust ei loo, kuid põhjuseid miks see nii on on olnud mitmeid. Peamine on vigastustega toimetulek. Pean tunnistama, et mu proksimaalse hamstringikõõluse seisun on kuu jooksul oluliselt paranenud. Enam ammu ei ole olnud trennis tunnet, et pean kuidagi kompenseerima. Jah tunnen teda aeg-ajalt trennivälisel ajal või suure liikumisulatusega harjutusi tehes, kuid erinevalt detsembrist ei tunne, et see mind rajal pidurdaks. Loomulikult on mõistlik jätkata samal suunal, ehk kuulata oma keha. Teha taastamist abistavaid jõuharjutusi ja ka ärritunud kõõluse puhul mitte kohe järgmisel päeval jooksma minna. Iseenesest on veider, et olen jooksjana pannud 3/4 ajast tegevustesse, mis ei ole otseselt jooks, kuid see toimib, sest iga lisatreeningu eesmärk on olnud tugevdada kas kõõluseid, lihaseid, parandada kardiot või liikuvust. Pikemate lõikude (800-1600m) tempo 3:45 / km, mis tundus detsembris korralik kangutamine on üha enam naturaalsemaks muutunud. Kui vorm püsib, siis minu puhul 3:45 sisehallis tähendab 3:35-3:40 asfaldil. Üldjuhul seda, mida jooksed talvel sisehallis on kerge suvel asfaldil ületada.

Ka sihitava 800m võistlustempo (2:55/km) on jooksurütmi ja sammude osas tänu pidevale kordamisele normaliseerunud. Kui vahepeal joosta 800 ringe 30 sekundiga, siis 35 sekundit tundub juba täitsa timm. Muuhulgas jooksin ühe trenni viimase intervallina oma 200m detsembri võistlusaja sekundiga üle. Uus aeg 28:55 (mõõdetud stopperiga) pole väsimuse pealt enam üldse nii hull. Loomulikult enne 26 sekundi alistamist ma rahule ei jää, kuid kiiremad ajad tulevad ilmselt kusagil, kus 200m sisse jääb vaid üks, mitte kaks kurvi.

Väike isikliku rekordi parandus õnnestus veel 400m jooksudistantsil. Tegime klubis testvõistluse. Kuna kedagi mind tempoga surumas polnud, siis jäi ehk osa reservist kasutamata, kuid 1:02.43 on ikkagi isiklik rekord ca poolesekundise ajaparandusega. 44-aastaselt pole üldse paha. Kuna teine ring jäi esimesele alla kahe sekundiga, siis ei saa ka tempovalikule midagi ette heita. Õhku nagu oli, aga jalad olid viimasel sajal meetril justkui makaronid. Usun, et kui natuke harjutada, siis välistaadionil, kus vaja nelja kurvi asemel joosta kaks on ka minuti piir tänavu alistatav.

Võib olla natuke negatiivsema külje pealt jah üldine jooksumaht annab natuke soovida ning tekitab hetkel veel ebakindlust. 200 km kuus koos muude treeningliikudega tekitaks ehk rohkem julgust varbad ka 5 ja 10 km distantsil joonele lükata. 

Teise takistusena on ilmnenud probleem lindil jooksmisega. Nimelt paneb see tegevus mul alaselja valutama. Ei tea, kas probleem on selles, et lindil muudan kuidagi oma jooksutehnikat. Ilmad paranevad ja varsti saan oma rahulike jooksudega vast 100% õues olla. Kõik oleneb sellest kui tihti esineb teedel jää all ja vesi peal kombot.

Kokkuvõttes on igasugused trendid ikkagi jooksmist arvestades suunaga üles.

2. Jalgrattasõit

Garmini järgi on mu rattavorm tõusnud samale tasemele, mis eelmisel kevadel, mil ma nägin meeletut vaeva Wahoo Systmiga treenides. Sel aastal olen seda kasutanud vaid mõõduka koormusega risttreeninguks jooksule. Olen sõitnud Rouvys nii vabas vormis, kui ka mõne treeningplaani. FTP olen programmis hoidnud teadlikult alla oma võimete, kuna tahan et treeningud oleksid kergemad ning seetõttu saaksin jätta rohkem ressurssi just jooksurajale.

Samas paneb see olukord mind tõsiselt kaaluma seda, et äkki ikka peaks suvel mõne maastikumaratoni sõitma. Eks näeb, kas siis kui see aeg reaalselt kätte jõuab isu ikka on.

Seda jooksu osa ei tasu väga tõsiselt võtta, kuna Garmin oskab seda ainult õuetingimustes ja pulsivööga korralikult hinnata.

Käis ka üks purakas ja tegelikult ei ole ka mingit kindlust selles osas. Nimelt lõpetas mu kallis siseratas Tacx Neo ühel hetkel funktsioneerimise. Lihtsalt ei tulnud enam hooratast taha ja midagi ei aidanud. 10 päeva põdesin ja otsisin lahendusi (garantii sai eelmisel aastal läbi). Peale mõningat sudimist sain ta siiski tööle, kui tellisin igaks juhuks mõned tööriistad ja varuosad, kuna arvan, et see süsteem toimib hetkel "niidi otsas." Pakun, et kui asi lendab, siis mu doktor Google abiga remont peaks toimima kaheksal juhul kümnest. Kui ikka P***s on, siis on siseratas minu jaoks nii kõva teema, et tuleb suurem investeering ikkagi lõpule viia. Peaaegu ostsin Wahoo Kickr Bike ära. Hea, et Neo korda sain. Kaks suurt ratast keset tuba oleks juba probleem. Eriti olukorras, kus Anneli ega Tristan ei näita üles mitte mingit huvi rattasõidu vastu.

3. Kehakaal

Veebruari esimestel päevadel võtsin vastu otsuse, et nüüd on viimane aeg hakata ennast võistluskaalu ajama. Teades ennast sai mulle selgeks, et mingit tõsist resultaati ma ilma kaloreid lugemata ei saavuta. Võtsin appi mobiiliraneduse. Vaatasin ära hunniku ülevaateid, ning otsustasin, et mulle peaks sobima MyNetDiary. Sobiski - hakkasin kiirelt kaalu kaotama. Alguspunkt 79 kilo peal. Eesmärk mitte nii ambitsioonikas 73 kg augusti keskpaigaks. Eesmärk oli tagasihoidlik kuna ei tahtnud kaotada midagi oma võimest treenida. Ilmselt olen oma elustiililt ikkagi tunduvalt aktiivsem kui äpp arvas. Esialgsest ca 2100 päevasest kalori eelarvest sai peale paar iganädalast korrektsiooni ca 2550. Kahe ja poole nädala pärast oli kaal kukkunud juba 76 kilo tuuri ning eesmärgi kuupäeva nihutasin juba juunisse. Energiat on jätkuvalt kõigeks, kohati isegi rohkem (ju sellest, et söön vähem kräppi). Ainus, mis raskeks muutus olid jõutreeningud (va lõuatõmme). Igasuguste suurte raskuste tõstmisel on nädalast nädalasse tunne nagu ma oleks kangile kettaid lisanud, kuigi tegelikult ei ole. Mingist raskuste lisamisest juttu ei saa olla. Hea, kui olemasoleva jõu taseme säilitada suudan.

4. Õlaliiges

Kuna õlaliigesest on pidevalt juttu olnud, siis on mõistlik ka teda kajastada. Trend on samuti positiivne, kuid vajab jätkuvalt koormuste manageerimist. Mängime üsna tihti Tristaniga virtuaalreaalsuses poksi mängu (Thrill of the Fight 2). Tegemist on reaalselt väga intensiivse kardioga. esimestel kordadel tegi vasakhaakide löömine mulle korralikult haiget. Nüüd saan lüüa kõiki lööke, ainult öösiti võib tunda kerget valu või ebamugavust. Terveks ennast ei tunnista, kuid jällegi trend positiivne.

5. Treeningmahud kokku

Kuritegu oleks seda osa lisamata jätta.

Jooks: Veebruaris jooksin ca 120 km, ehk 30 kilomeetrit nädalas. Proovisin anda jalale aega paranemiseks hoides sellegipoolest kogu kardio ja muude harjutuste taseme kõrge, et õigel hetkel teha õige lülitus.

Jõud ja mobiilsus: ca 20 tundi. Panen tõesti sinna oluliselt rohkem rõhku, kui 99% tavapäraseid vastupidavusalade harrastajaid (jooksjad, triatleedid, ratturid jne).

Ratas: 460 km, 35 ja pool tundi. Rattatrennid läksid veidi pikemaks ning vorm tõusis meeletu kiirusega.

sport on mind kuidagi Kiili valla "tegijate" hulka toonud

viimasel sisevõistlusel oli meid hõredamalt, aga head purakad saime kirja ikka.

Meestest oli edukam Heiko ja naistest Piret 

(nagu ikka korraldajana jooksin väljaspool arvestust)

Janari jaanuar 2015 - See parem jalg ma ütlen

Blogi loetavuse ja kvaliteedi huvides lõpetasin iganädalaste kokkuvõtete tegemise ära. Pole mõtet iga liigutamist eraldi kirja panna. Täpsemalt kirjutan kvaliteettrennidest, sest kõik muu, mis sinna vahele jääb on liim. mis aitab süsteemi koos hoida. Millest liim koosneb?:

1. Taastavad treeningud eesmärgiga kiirendada taastumist ja toetada natuke kardiot. Tavaliselt ei ole taastumise seisukohalt kardio minu jaoks probleem, vaid lihased ja liigesed. Trenni kestus maks 45 minutit ja liigun nii aeglaselt nagu keha ütleb, et on vaja.

2. Jõutreeningud. Nende eesmärk on parandada sooritust ja aidata vältida vigastusi või toetada nendest taastumisel. Soorituse kohapealt kiiruslikud võimed ja vertikaalne hüppevõime, mis on samuti eelmisega seotud. Lisaks tugevad ja vastupidavad kerelihased. Puhast jõutrenni teen kahel korral nädalas, millele lisandub kolmas (pmst hüppetrenn) juhul, kui on aega ja kehaline seisund lubab.

3. Üldkardio. Jooksud, kus intensiivsus ei ole kõrge, lisaks igasugu rattasõit (ka intensiivne) või suusatamine, kuna see ei lõhu lihaseid.

4. Mobiilsus. Rullimine, venitamine. Kombineeritud harjutused, elemendid animal flowst jne. Teen korraga 10-30 min.

Inimesi huvitab tavaliselt treeningute maht - no ütleme, et see oli korralik - 54 tundi tööd. Jah jooksu tuli vähe, kuskil 90 kilomeetrit. Kaks korda suusatasin, üsna korralikult tegin jõudu, hüppeid ning samuti tegelesin keha mobiilsusega. Ratta seljas istusin 12 ja pool tundi.

Nagu viimases postituses kirjutasin siis väänasin jaanuari keskel korralikult paremat jalga. Ilmselt tekkis ka väikeseid rebendeid kuna peale paistetuse olid verevalumid jala külgedel ning jalg andis valu kogu hüppeliigese ulatuses, kaasa arvatud Achillese kõõlus ja sisekülg. Üsna ruttu selgus, et ratast saan päris hästi edasi sõita ning pigem tundus, et see isegi toetab paranemisprotsessi. Proovisin esimest korda Rouvys võistlemist. Tuli välja, et olen rattal jätkuvalt pädev, st oli parem, kui arvasin. Esimesel võistlusel koht 3/33 ja teisel 14/64. Teisel võistlusel oleksin võinud olla parem, kuid viimasest reast startijana ei saanud juhtgruppi (erinevalt Zwiftist ei saa Rouvys tuimalt läbi inimeste lennata). Samas lõputõusul edestasin teisi inimesi oma grupis kindlalt. Kokkuvõttes FTP pole küll enam endine, kuid suudan 5 min tõusu sõita 350 watiga ning lõpusprindis olen samuti pädev. Võimetus hoida pikalt korralikke numbreid on seotud ilmselt minu madala rattakilometraažiga viimastel aastatel.

23. jaanuar. Esimene jooks sisehallis üle nädala. Ei olnud kindel, kas saan. Ilmselt oli tahet rohkem kui tervist, aga ära ta tegin. Parem jalg liikus nagu pardil, kuid kõrvaltvaatajad vist ei pannud seda tähele, vähemalt keegi ei öelnud. Endal oli kogu aja ebamugav. 5 x 500 m üle minuti pausiga ajad: 1:52; 1:53; 1:52; 1:52; 1:54, ehk planeeritud 3:45 km tempo. 3 x 300m ajad: Kõik 1:03, ehk planeeritud 3:30 km tempo ning 5 x 200 m. Planeeritud oli 3:20 km tempo, kuid jooksime reaalselt 3:15 tempot ning viimane 3:00 tempoga km kohta.

26. jaanuaril tegime 800 meetri spetsiifilisi lõike. Kaks blokki, 2 x 150 m ja 400 m kaheminutiste pausidega. Blokkide vahel 6 min. 150 m lõigud tulid ca 26 sekundiga ja 400-meetrised (need rasked aegadega 1:10 ja 1:09). Kartsin, et teisel neljasajal kukun täiesti ära, seetõttu kiirem aeg täitsa üllatas. Ei puudunud trennist peale kõige muu ka kelgu lükkamine ja hüpped raskusega turjal.

30. jaanuar. Päeval jooksin rahulikult 9.7 km. Madala kilometraaži kohta oli isegi üsna okei. Mis okei ei olnud oli see, et tagareis tahtis ikkagi viimastel kilomeetritel kinni minna. Õhtuse kvaliteettrenni lõigud koosnesid kahest blokist (pausid lõikude vahel 2 minutit). Jooksin 4 x 800 m kõik eeskujulikult 2:58, aga raske oli. Teises blokis tegime 6 x 200. Vaja oli joosta kiiresti. Kui esimene tuli napilt alla 37 seki, siis arvasin, et pole minu päev. Edasi õnneks läks tempo veidi kiiremaks ning saime ringid 35 sekundi kanti. Viimasel lõigul toetasin Ruslani, kui ta 200m aja peale jooksis (puhkasin enne pikemalt). 30:85 selles seisus oli isegi positiivne üllatus.

Natuke huvitavat statistikat aastate kohta.  Aastanumbri taga on jooksukilometraaž (sellesse peab väikese reservatsiooniga suhtuma, usun, et ca 10-20% juurde lisades saab enam-vähem õige) ja jooksukilometraaži taga on treeningute keskmine tempo. Lisaks peab arestama sellega, et alates 2015 tegin tugevalt triatlonitreeninguid, 2020 tahtsin maastikuratturiks hakata, alates 2023 hakkasin tõsisemalt jõutrenni tegema (keha ei olnud nõus ainult kardioga ja tahtsin veits parem välja näha). Välja joonistuvad huvitavad mustrid. Tundub, et isiklike rekorditeni viivad tugevamad treeningtempod. Samas poolmaratoni rekord tuli korraliku kogemuse ja kilometraaži pealt.

2024 / 1795 km - 5:15

2023 / 2151 km - 5:22

2022 / 1307 km - 5:46

2021 / 1797 km - 5:38

2020 / 1340 km - 5:51

2019 / 2446 km - 5:38 poolmaratoni isiklik

2018 / 1734 km - 5:26 

2017 / 1717 km - 5:05 maratoni ja 10 km isiklik

2016 / 1856 km - 5:20

2015 / 2428 km - 5:01

2014 / 2692 km - 5:14

2013 / 1987 km - 5:22

Olgu, mis ma siin ikka jahun. Uued teemad uues postituses. Ma päriselt usun ka, et fifty - fifty, äkki olengi suveks vigastustest prii.

Foto meie jaanuari sisevõistluselt. Esireas vasakult Lissel, Triin, Kris-Teven (päeva kiireim), Kadi, Annika (naiste kiireim ja võitja), tagareas Heiko, Fred, Marko, Riho, Piret, Collins (meeste võitja) ja Reelika

Projekt 800m. 12. nädal 13. jaanuar (nädal, mil sain uue vigastuse)

 Uut nädalat alustasin värske ja puhanuna. Kõik sümptomid gastriidist olid selleks korraks möödas. Tagareis ei ole päris terve. Segab natuke, aga üldiselt ei pidurda ta mu hoogu.

Esmaspäev

Tegin midagi, mida pole aastaid teinud. Magasin hommikuni ilma öö jooksul kordagi pissil käimata. Viimati võis see juhtuda kas kolmekümnendate eluaastate alguses või kahekümnendate lõpus.

Õ: Suusatasin 56 minutit. Tegin kardiot, mis ei ärrita mu tagareit. Lähiümbruse radadest on Kiili pargi oma tõenäoliselt halvimas seisus, kuna sajad või tuhanded jalakäiad künnavad selle väga kiirelt põlluks. Ka on rada lühike, kitsas ja kurvine. Samas trenn on trenn ja mingeid keskmisi kiiruseid ma taga ei aja. Keskmine pulss oli 131.

Teisipäev

Pean tunnistama, et olen viimasel ajal jälle kuidagi hästi unega sinapeale saanud.

H: Jõutreening 57 minutit. Jõutrenn täiesti värskena on hoopis teine tera. Tegin Power cleane ja cleane (58 kg), ühe jala bulgaaria kükke (43 kg), lõuatõmbeid, kange jala rumeenia jõutõmbeid (70kg) ja auriku kõhulihaseid (4 kg). 

O: Jalgratas 24 min. NPW 169w, pulss 124. Hea kerge trenn. Võib ka nii lühidalt. 

Kolmapäev

H: Mobiilsusharjutused 13 min

Õ: Ratas NPW 221W, pulss 149. Kui pole tingimusi, et teha tempojooksu, siis tule keha stimuleerimiseks teha temposõitu.

Neljapäev

Öösel ja hommikul oli rattasõitu jalgades tunda. Järelikult sai ikka pingutatud ka natuke.

Õ: Ja tuli purakas ära. Jooksin soojenduseks 1.5 km, tegime harjutusi. Andsin inimestele intervallid kätte, sörkisin stardi suunas üle mati. Millegipärast olin selle olemasolu täiesti ära unustanud. Järsku olin siruli. Ilmselt oli parem jalg maandunud kuidagi halvasti mati servale. Väänasin hüppeliigest. Tundus, et tugevalt sest silme eest oli must. Lasin suurema valu mööda ja proovisin joosta. Tihti on kergem väänamine ning adreka pealt saan trenni tehtud. Jooksin 400m esimese intervalli. Jube valus ja raske. Loobusin, võtsin med-punktist külmakoti. Kui trenni jooksul avaldasin veel lootust, et kui hakkan kohe taastusraviga pihta, siis äkki saan ikka pühapäeval klubivõistlusel osaleda. Õhtuks oli selge, et ilmselt ikka ei saa.

Reede -laupäev - pühapäev

Mis siin rääkida. Jalg valutas terve öö ja olen täitsa lombakas. See ei jookse niipea. Proovisin päkale tõusta - no võimatu. Hüppeliiges ja igasugu sidemed ümberringi on korralikult viga saanud. Loodan, et saan mingil hetkel ellipsit või treeningratast kasutada. Muud ei looda.

Tegin kokku neli rattatrenni ja jõusaalis ülakeha (millegipärast laupäeval, kui tegin kaks järjest ei salvestunud Stravasse mitte midagi). Üks rattatrennidest oli võistlus. Endale üllatuseks sain 33 osaleja seas kolmanda koha. Korralik võitlus, kus näitasin üles palju paremaid numbreid, kui oleks trennide põhjal lootnud.

Eks ma siis nüüd sõidan natuke ratast kuni mu jalg jälle normaalse inimese värvi läheb.

Otsustasin, et rohkem treeningpäevikut onlines ei pea. Minul on igav kirjutada ja kui ma loen, siis usun, et teistel on igav lugeda ka. Teen selle asemel äkki kuu kokkuvõtted.