Vana Kia Sportage

Otsustasin enne kolmapäevast 1500 meetri võistlust võtta kergelt. Polegi enam ammu nii kergelt asja võtnud kui praegu. Lihtsalt pidevalt olid igalpool üle kere mingisugused pinged, torked jne. Laupäeval jooksin plaanitud 12 kilomeetri asemel vaid poole, sest tipuks valutas ka selg. Selga vigastasin päev varem jõusaalis, kui tegin 30-kilose kangiga ühe jala hüppeid. Lasin viimase seeria lõpus alaselja lõdvaks ning kangi raskus pakkis mu kokku ning tõmbas midagi ära. Pakun, et maandumisel muutub 30 kilo tänu energia seadusele vähemalt 90 kiloks. Täpselt ei tea, kuna mul pole aimugi, mis on keha kiirus maandumise hetkel. Tegelikult saaks selle täpelt välja arvutada, kui teaks hüppe kõrgust, võttes arvesse vabalangemise kiiruse konstantit. Tegelt pole see üldse tähtis. Tähtis on vaid fakt, et mass muutub hüpetel mitmekordseks ning enda lõdvakslaskmine tähendab tihti vigastust. 

Kui pühapäevases klubitrennis jooksid teised 5 x 600 ja 5 x 300, siis mina tegin lihtsalt 5 x 300 üle kolme minuti pausi. Eesmärk oli hoida plaanitavat 1500 meetri võistlustempot. Trenn, mis tundus paberil mugav, pani reaalses elus ähkima ja puhkima. Vähemalt selja kohta sain öelda, et pool valust on juba läinud. Kartsin, et siin võib nädal-paar minna.

Uuesti jooksin alles täisipäeval. Kui esiti oli kavas täis puhkus, siis kuidagi peaks ju duši alla saama. Ilma higistamata pesemine tundub minu jaoks täielik raiskamine. Kui lähed pessu, tee vähemalt mingi trenn alla. Jooksin vaid 4 või 5 kilomeetrit ning tundus, et puhkamisega pole midagi paremaks läinud. Esimestel meetritel olid põlved kanged, ja pärast paari kilomeetrit ikka see parema jala tagumine osa. Tundus, et olen nagu äia vana Kia Sportage. Nime sees on "sport", aga reaalselt olen mõlke täis ning kolisen ja logisen. Pean vist tõesti nagu vana inimene hakkama enne igat jooksu eraldi soojendust tegema. Siiani olen teinud seda ainult enne võistlemisi.

Üks spordi mõttes positiivne sündmus oli ka. Nimelt ei võtnud ma Jaanipäeval jällegi tilkagi alkoholi. Nüüd mõtlen, et paljude jaoks võib see väga kurb olla kui Jaanipäeval "tina panna" ei saa. Minu jaoks õige "Jaanipäev" on igal aastal vanade sõpradega juuli keskel ja kohe kolm päeva jutti. 

1500m Kohilas, Kia sõidab veel küll

Vaatamata viimasel asjal sisse pugenud ebakindlusele ja päev otsa vaevanud kõhuprobleemidele läks võistlus üllatavalt hästi. Kõhus olid päev otsa mingid gaasid ja pidin päeva jooksul oma viis korda lisakäike tualetti tegema. Isegi koosolekutel poetasin ennast võimalikult väljapääsu lähedusse. Ilmselt suutsin põske pista midagi sellist, mis oli halvaks läinud.

Kuigi staadionil puhus tugev tuul oli ilm seekord juuni kohta jahedavõitu ja jahedavõitu mulle sobib. Kuna polnud juba ammu võistelnud, siis viitsisin kogu soojenduse korralikult ära teha. Korralikult tähendab koos harjutuste ja jooksuga kuskil 35 minutit, mille jooksul läbin ca 4 km.

Asetuse poolest nagu kombeks saanud jagasin neljast jooksust teises kahe kaasvõistlejaga viimast kohta olles jälle väga julgelt üle isikliku rekordi prognoosinud. Isiklik oli mul 5:05, kuid viimase aja trennid näitasid, et peaksin olema võimelin alla viie minuti jooksma, ehk panin kohe julgelt 4:50, et ees ikka nobedaid lippajaid oleks. Kiire arvutus ütles, et kui oma jooksus viimaseks ei jää, siis isiklku ikka ära keevitan.

Nimekirja järgi oli meid stardis kolmteist miinus Hummal, kes oskas hiljaks jääda ja pidi seetõttu viimast jooksu ootama. Kõigepealt olen ma selle üle uhke, et võtsin julguse joosta esimene ring grupi taga (kuna 1500m ei jagune 400 ringide vahel, siis esimene on 100m lühem, starditakse tagasirge algusest). Niikuinii alustavad kiiresti ning ka tempo tundus ometi hea. Oligi, sest tabloo näitas 300 ajaks 56 sekundit. Kuna eelviimase ette tekkis vahe, siis võtsin vaevaks kurvis mööduda ja vähehaaval ühtlast tempot hoides proovida mõne augu kinni lappida. Kahel järgmisel ringil tabloo mingeid väga rõõmsaid numbreid ei näidanud, kuid alla viie minuti graafikus liikusin ilusti ja "surema" ka ei hakanud. Teadsin, et kui jõuan viimased 400 meetrit tugevalt joosta, siis võin isegi alla 4:50 aja saada. Enne viimast ringi möödusin veel ühest või kahest jooksjast ning minu ees oli väikese vahega Lauri Pihlak (vanuseklassi konkurent, kes võitis meie 2000 m jooksu viimati minu ja Hummali ees üsna kindlalt) ja paar noort kutti. Samas tundsin, et jõudu on. Kuigi tempot tõstsin, siis täisspurdiga veel venitasin - ei julgenud. Viimases kurvis surusin ennast noorte ja Pihlaku vahele.

Noorukid olid ka omale millegipärast sprindijalad alla jätnud, nii et tulin sellest kolmikust välja teisena, vaid 6 sajandikku eesoleva poisi taga.  

1. poolik ring (300m) 56 sek

2. ring 1:19 (2:15)

3. ring 1:21 (3:36)

4. ring 1:12 (Lõppaeg 4:48.19 - ISIKLIK REKORD)

Vanuseklassi koht: neljas.

Hästi: Isikliku rekordi parandus 17 sekundit. Tark jooks, joosta esimene ring grupi viimasena vajab julgust.

Mitte nii hästi: Oleksin võinud alustada sprinti juba tagasirgel. Kõik minu ümber olid finišis pikali, ma jalutasin lihtsalt minema. Järelikult oli varu ning seetõttu jäin vähem kui sekundiga alla hilinejatele.

 Viimases jooksus rebisid omavahel mu otsene konkurent Lauri Luik (4:47.37) ja kaudne konkurent Erkki Hummal (4:47.77). Kuna kolmas ring oli kõige aeglasem, siis usun, et kõige suurem arenguvaru oleks mul siis, kui suudaksin viimasele kaheksasajale minnes tekitada mingi tõsise lisakäigu.

täitsa suvaline pilt internetist, tal päris nii retro ka pole

siin fotol pole peale peategelase enda loetletud sündmustega mingit pistmist. Inimene ise ja aasta on sama.

13 aastat pikamaajooksu - kuidas tervis vastu peab?

 Mulle väsinuna võistlemine eriti ei sobi. Tunnen, et ma ei suuda viimast välja pigistada. Lisaks kestavad lihased teatud intensiivsuste juures ära vähem aega seda tempot, mis nad trennide põhjal peaksid suutma. Otsustasin, et keskendun treenimisele ja võistlen vähem. ning kui võistlen, siis lähen ainult täispanga peale.

Tervise teemad

Ma ei ole erinevatest varem blogis läbikäidud muredest ammu kirjutanud, aga ühel päeval mõtlesin autoga sõites, et tegelikult on isegi üllatavalt hästi võrreldes sellega, missuguseid mõtteid ma minevikus erinevate sümptomite all kannatades mõlgutanud olen. Proovime siis meelde tuletada, millega on tulnud rinda pista.

Jooksja vigastused. Esimesel tõsisemal jooksu aastal (2013) hakkasid ming kimbutama igasugused algajate tüüpprobleemid, mis on seotud sellega, kui võetakse asju ette liiga palju ja liiga kiiresti. Hakkasin forsseerima isiklike rekordite igakuiseid parandamisi. Mõned kuud täitsa toimis ja siis hakasid vahel sääreluud tuld lööma ning ka ahilleuse kõõlused läksid valusaks. Asi olekski võinud täitsa käest ära minna, kuid õnneks tulid peale tulid sügis ja talv ning jooksmine vajus vaikselt ära. Esimestel aastatel oli mul kombeks talviti jooksmisega mitte tegeleda. 

2016 aasta jaanuaris tabas vast siiani kõige ebameeldivam jooksuvigastus - plantarfastsiit. Kuna tol aastal lund peaaegu ei olnudki tekkis hullumeelne mõte saada kõvaks maratonimeheks. Kuidas plaaniga pihta hakata. Lihtne ju, joosta igal nädalal vähemalt 100 kilomeetrit. Kõigepealt hakkas kuhjuma meeletu väsimus. Anaeroobse läve trennides olin nagu zombie, kes justkui proovis tempot suruda, aga hästi välja ei taha tulla. Täna tean, et kui vajalikke temposi hoida ei jõua on esmane ravi puhkus. Tol ajal mõtlesin, et trenni on liiga vähe. Ühel hetkel olid kand ja tald igal jooksusammul valusad. Mõnel hommikul lonkasin. Kandsin öösiti Strasbourgi sokki, tegin taldadele harjutusi ja jooksin edasi (poole vähem). Õnneks kuskil kolme kuuga jättis valu mind rahule. Ajutised akuutsed vigastused, mis ilmselt kõiki aeg-ajalt kummitavad on seotud rohkem millegi väljaväänamisega või kuhugi valesti astumisega. Keskmiselt korra aastas väänan hüppeliigest. Tavaliselt vasaku jala puhul on kergemad juhtumid, kui juhtub paremaga, siis on valusam, võib tekkida verevalumeid ning ka taastumine võib võtta isegi kuu. Samuti on aeg-ajalt valus siit-sealt. Mõnikord parem säär, aga tavaliselt aitab, kui teha mõned treeningud raskustega päkale tõuse, mõnikord on väiksemad valud põlvedes (sisekülg), mis mööduvad iseenesest.

Uue teemana on viimasel aastal hakanud kummitama parem kannikas ja tagareis. Kui sügisel ja talvel oli olukord paha-paha, siis kevad-suvel ta pole mind täitsa rahule jätnud, kuid on ilusti manageeritav nädalase viiekümnese kilometraaži juures. Eks ma treenin tänavu kuigi väiksema jooksumahuga siiski oluliselt intensiivsemalt.

Krooniline gastriit. Põletik mao limaskestas. Ajalugu algab 2014 aastast enne imeliselt head Vana-Aasta jooksu maratoni. Mäletan, et põdesin tugevat kõhuviirust ning kohe kui selle seljatasin (enam ei tahtnud pidevalt oksendada ega potil käia) hakkas mingi hirmus püsiv ülakõhu valu pihta. Palju tunde jutti ja mitu päeva järjest. Kui ka sellest lahti sain ei osanud arvata, et see probleem jääb mul korduma aastateks või isegi aastakümneteks.

Esimestel aastatel kannatasin hirmsasti ja olin pidevalt kahevahel, et kas nüüd peaks kiirabi kutsuma. Lisaks arvasin, et mul pikka pidu pole ja varsti on minek. Tänapäeval on ta justkui üks elu osa. Jään haigeks siis, kui stressi on liiga palju. See võib olla füüsiline stress, vaimne seotud töö või argimuredega aga ka stress seedeelundkonnale. Näiteks liiga palju ja liiga ebatervislikku sööki ja jooksi (alkohol, magus, suured kogused). Peale kümmet aastat oskan temaga täitsa hästi toime tulla ning väga ei muretse.

Kuumalained jalas

Seda juhtus pidevalt 2023 aasta suvel, mil tugevalt maratoniks treenisin. Kahtlustasin mingit tugevamat närvikahjustust, veresoontehaigust või midagi muud ohtlikku. Aga ega ometi trenni saanud sellepärast pooleli jätta. Õnneks kadus mure talvel, mil koormused langesid iseenesest.

Pulseeriv tinnitus

Mõned päevad tagasi adusin, et ebameeldivat lainete kohinat vasakust kõrvast pole ma enam ammu kuulnud. Mullu arvasin, et pean sellega nüüd elu lõpuni välja vedama. Ootamatult tuli, oli mitu kuud ja sama ootamatult kadus. Antud sümptom võib tähendada tõsist veresoonte haigust, mingit füüsilist eripära või ajukasvajat. Minu puhul võis olla seotud kõrge koormuse ja põletikulise seisundiga, aga kes seda teab. Täna on ta läinud ja paganama hea on ikka elu ilma temata.

Kokkuvõttes 45 eluaastat, aeg-ajalt esinev krooniline gastriit, väiksemad jooksuvigastused, mis mind seisma ei pane ning vanuseklassi tipu lähedane tase erinevatel jooksudistantsidel koos korraliku jalgrattasõidu võimekuse ning tõsiste numbritega jõusaalis. Pole ju väga paha?

Kogu oma spordielu olen mõelnud, et äkki ma treening liiga vähe selleks, et saavutada oma potentsiaali. Samas kui olen sellest natuke vähem treeninud on numbrid näidanud pea alati paremat arengut kui siis, kui ma olen pidevalt väsinud või jooksen ennast trennides võimetuks. Lihtsalt üks meeletult raske jalgrattaasta koos väga kiire arenguga pettis mu taju ja pani arvama, et meeletult raske trenn toob fantastilisi tulemusi. Siiani pole toonud. Jooksu puhul tundub, et tulemused tulevad vaid hästi tasakaalustatud treeningu ja piisava puhkusega. Vähemalt minul on nii. Pidevalt olen lugenud, kuidas maailma parimad vanuseklasside jooksjad teevad 100 või 150 kilomeetrit nädalas ja proovinud neid kopeerida. Kunagi ei ole see lõppenud hästi. Mulle tundub, et sobib paremini see, kui treenida vähem, aga tugevamalt ning piisavalt puhata. Boonuseks on parem meeleolu nii kodus kui tööl ja suuremad musklid.

2025 Vaela jooksu esimesed meetrid. Konkurent Hummal istub vasakul õlal

Juuni algas - kas nüüd hakkab vorm ka tuksi minema?

 Päev peale esimese juuni haamrit jooksin 12 kilomeetrit 5:30 tempos. Millegipärast on minu jaoks taastumise mõttes väga suur vahe, kas jooksen kilomeetrid viie minutiga või viie ja poolega. Järgmisel päeval tundsin ennast juba üsna värskelt nii, et tegin peale hommikust jõutrenni metsas 6 x 1000m aegadega alla 3:45 (esimesed kolm) ja 3:35 (viimased kolm) ei tundunud midagi erilist. Tundsin, et ka tõukes oli jõudu. Ehk aitas mentaalselt ka see, et jalas oli Takumi Sen, mis tundub kuival metsarajal eriti hea?

Kolmapäeval 9,5 km metsast tiksumist (hoiab jalad tervemad). Tahtsin teha suuremat mahtu, kuid 7 km peal hakkasin tundma, et keha on kuidagi väga tühi. Pole mõtet ennast auku treenida selleks, et saavutada trennis mittemidgi.

Neljapäevane sprinditrenn, jalad olid kuidagi eriti rasked ning reiepealsed viimasest jõutrennist veel valusad. Üks maailma tugevamaid seaduspärasusi: ükskõik, mida olen vahepeal teinud, aga kui teha jõutreeningul üle pika aja kangiga kükke, siis võib kindel olla, et reied on järgmistel päevadel haiged. Sprinditeravust ei olnud ja trenn oli üsna raske. Viimasel "otsustaval" 300 m ringil kordasin peas, et kui nüüd sellises seisus surun selle alla 45 sekundi, siis teen võistlustel 400 alla minuti ära. Finišisirge vaatepilt võis olla üsna kole, kuid aja sain napilt alla 45. Vähemalt natuke eneseusku. Järgmisel kahel päeval sörkisin natuke - jalad olid nii sodid. Sprinditrenni võlud!

Vaela külajooks

Markol oli see üritus vingelt korraldatu. Kaared, aiad, lindid - justkui ootaks vähemalt 500 osalejat. Soojendusel tundsin, et jalad on ikka veel kuidagi kanged ja tühjad. Mis seal ikka, peab siis uskuma oma treenitusse ja "tasemesse". Hull-Hummal oli ka peale poolmaratoni meistrikaid (võitis päev varem M50 kulla) platsis. Minu esimene kommentaar oli, et kui ma nüüd ei võida, siis kas vigastan ennast või on ta tõesti ime-inimene.

Ilm oli vahelduvalt kas kuum või siis vahepeal pilves ja tuuline. Stardist läksin minema tavapärases rütmis. Jooksin kohe 10-15 m vahe sisse. Kuna vahepeal oli kurvitamisi ja maastikku, siis väga ei morjendanud, kui esimese kilomeetri ajaks tuli 3:43. Taevas oli pilves ja puhus jahutav tuul. Kui teise kilomeetri alguses sirge peale jõudsime mõtlesin, et kuna vahe on juba sees, siis peaks nüüd vajutama hakkama. Tõstsin ca 10 sekundi kanti kilomeetri kohta tempot. Enne teise kilomeetri lõpu piiksu pööre vasakule. Algas kerge ülesmäkke minek ning järsku oli päike väljas ning tuule asemel oli hoobilt leitsak. Kui teine kilomeeter täis sai, siis järjekordne numbrilaua näit 3:43 valmistas pettumust. Pole veel isegi metsa jõudnud ning ühtegi kilomeetrit alla 3:40 ei laogi. Tundus, et hakkasin vaikselt küpsema. Mõtlesin, et pole hullu, kui Erkki mu uuesti kinni püüab. Proovin joosta temaga ja siis viimasel 700 meetril peaks mu jalg ikkagi teravam olema või vähemalt oleks see loogiline, et ta on. Jooksime siis kuskil kilomeetri koos ning asfalt asendus laasturajaga. Oleks võinud arvata, et metsas tõmmatakse veidi tempot alla, aga ei. Kuskil 1500 minna ja ma olen täiesti küpse (väsinud, laktaati täis ja ülekuumenenud). Mõtlen et jõuan 600-700m kaasa joosta ning siis olen täiesti sooda. Oleks meil olnud poole vähem minna, siis oleksin praegu kõik välja andnud. Aga ei, lasen lahti hoopis ja sätin ennast teiseks.

Erkki arvas, et tõmbasin lihase ära või sain mingi krambi. Ei kumbagi, tema oli lihtsalt täna nii kõva, aga mina jooksin lati alt läbi. Lõpus kaotasin ca 20 sekundiga võitjale ja minu taga oli kuskil 1:10 vahet kolmanda kohaga. Jällegi M40+ mehed jooksu liidrid. Oleksin valinud poole pikema maa oleksin jõudnud kindlalt vähemalt vanusegrupi esimeseks ennast joosta.

Mis läks nihu? Kui ma võtan aluseks oma eelmised võistlused ja trennid, siis oleksin pidanud peale esimest kahte kilomeetrit 3:43-ga tundma ennast mugavalt ja olema võimeline veel tempole otsa keevitama. Ehk finišis oleksin pidanud olema minuti võrra varem. Tegelikkuses kukkusin ära. Milles võis olla põhjus:

- neljapäevane sprinditrenn. Olin juba seal väsinud ning surusin meeletult, et joosta viimane 300m intervall alla 45 sekundi. Sprintimine teadupärast eriti väsinult pikamaajooksu ökonoomsust ei tõsta.

- ilm. Jah olen alati hädas ja tuntavalt aeglasem, kui ilm on kuum.

- kevadine hea vorm. Teadupärast käib vorm tõusude ja langustega ning võib-olla sai mul selle hooaja adaptsioonivaru lihtsalt otsa. Sellisel juhul peaks ca kuu treenima rohkem mahtu, mitte nii hullult tempodega kangutama ning kuskil jooli keskelt peaks vormikõver hakkama iseenesest uuesti üles minema. Ajastus oleks hea kuna võimaldaks mul augustis ja septebris uuesti isiklikke rekordeid rünnata. 

Poodiumi teisel astmel. Kuna mul hakkas 10km lõpetajaid oodates külm, siis tegin nalja: "Heret, mis sa arvad, kas see jakk, mis sul seljas on mulle ka mahub?" Pärast seda nalja ei olnud mul muud võimalust, kui see selga tõmmata.

Kolmapäevase kaua oodatud 400m võistluse jätsin ära nii väsimuse, külja ja märja ilma kui ka koduste asjade korralduse tõttu. Nüüd on plaan ajada nädalaks maht üles ja siis kaks viimast päeva enne 1500m jõukatsumist lihased lõpuks "teravaks" puhata.

Kui kevadest saab suvi

 Kohila staadionijooksusari 2000m

Proovisin ennustada, milleks ma reaalselt sellel distantsil võimaline olen. Mõtlesin, et 6:50 oleks selline number, millest kiirem oleks hästi ja aeglasem mitte eriti hästi ning seitse minutit oleks juba läbikukkumine. Üldiselt on ta üsna veider distants. Kas teda peaks jooksma umbes nagu 1500 meetrit või 3000 meetrit? Kas naelikuga või tossuga? Jälle probleem, kui valikuid palju. Otsustasin, et eksperimendi mõttes jooksen naelikuga (varem pole rohkem kui 1000m nendega korraga jooksnud) Esiti oli mind paigutatud viienda asetusega meeste teise jooksu. Pärast otsustati teine ja kolmas jooks kokku panna nii et stardis oli meid korraga 20 meest.

Ilmaks oli vaatamata sellele, et kell oli juba kuskil 19:20 ikka veel päikeseline leitsak. No maikuus on 22 kraadi leitsak, augustis enam mitte. Kohe stardist minnes oli tunda, et alustasime liiga kiiresti. Istutasin ennast neljandale kohale ja seda, mis seljataga toimus ma ei tajunud. Kahjuks ei läinud mul kell korralikult käima ja seetõttu ei saanud võtta 200 meetri kontrollaega. Esimese ringi lõpus ähkisime ja puhkisime juba kõik ning tabloo näitas aega, mis oli kiirem, kui 1:15. 6:10-15 poleks meist kellelegi reaalne olnud. Uuele ringile minnes tõmmati tempot alla ning liidripositsioonil olnud Rain Jano kukutati Hummali ja Lauri Pihlaku poolt minu ette kolmandaks. Millegipärast olid esimesed kutid otsustanud nui neljaks, nemad tempot alla ei lase. Otsustasin Raini tuulde jääda ja natuke taastuda, niikuinii olin planeeritavast graafikust korralikult ees. Hakkasidki kahekesi meilt eest libisema. Mul oli valida suitsiiditempoga kaasamineku vahel või teha asja turvalisemalt. Valisin neist teise - kesta veel paar ringi ära ja siis vaadata, kas ja mis viimase kaheksasaja peal teha annab. Vahepeal tabasin ennast mõtlemast, et Victory kaks oli väga mõnus naelik ka veidi aeglasema tempo peal jooksmiseks. Ei tundnudki teda jalas, ilmselt oli ka natuke tema selles süüdi, et ma veidi liiga kiire tempoga alustasin. Rahuliklt alustades oleksin ma lõpetanud ehk 15 -20 meetrit liidritest maas, kuid 800 peal oleksin uuesti Janole kuklasse hinganud.

Kui 1200 peal oleks veen mingit pauku alles olnud, siis Hummal ja co olid veel püütavad. Üks asi on kardio, aga kuna laktaat oli juba päris kõrge, siis ei olnud mul usku, et kui ma nüüd kiirendan jalad ka päriselt viimasel ringil vastu peavad. Niipalju tegin, et eelviimase ringi tagasirgel Janost sujuvalt mööda vajutasin. 400 meetri kell tiliseb, aga mul ei ole millegi pealt minna. otsustan oodata. Keegi teine ka ei lähe, 300 - ootan edasi. Viimane kurv, ootan ja siis kui 150 minna lasen jalad vabaks. Enam ei tohiks kangestuda. Konkurent tuleb sprindiga kaasa, kuid võtan ikkagi kindlalt kolmanda koha ajaga 6:44

Hummal lõpetas teisena viis sekundit minu ees. Meie omavaheline skoor 3:2 - minu kahjuks. Ajaga olen enam-vähem rahul. Vaatamata kiirele algusele õnnestus ikkagi 6:50st jagu saada ning olenemata sellest, mis otsast seda jooksu vaadata, siis 5:05 1500m aeg õnnestus kindlasti võistluse sees üle joosta. Tõik, et 800 meetri peal edestasin nii Pihlakut kui Hummalit sisendab kindlust jätkamaks keskenduisega lühematele distantsidele.

Järgnevatel päevadel treenisin ennast kooma. Reedel sprinditrenn, kus 150m lõigud jooksin ehk liiga kiiresti ning seetõttu ei saanud 300 meetrit loodetud 44 sekundi peale. Sellegipoolest jooksin oma ca 45 sekiga parima aja, mis ma Kiili staadioni ringil olen teinud. Edasi kahed talgud, sünnipäev, mille juurde kuulus ka tõsine korvpalli mängimine. Järgmisel hommikul tegin tempokalt 13,5 km, millele õhtul otsa metsas 4 x 1000 + 8 x 200. 200stel oli juba tõsiselt paha olla. Siiski suutsin kõik läbi häda aega joosta.

Mai kokku

Jooksin umbes samamoodi 55 kilomeetrit nädalas. Jõusaali sain võistluste ja muu elu tõttu vaid korra nädalas. Mõned korrad tegelesin eraldi mobiilsusega ja kolmel korral ka maastikurattasõiduga. Kuigi jooksu oli vähem kui suviti tavaliselt, siis numbrite järgi tundub progress. Ilmselt mängis rolli keskendumine mahu asemel intensiivsusele.