Esmaspäev
Vigastusega tegelemine (harjutused ja jooksumahu vähendamine) tõepoolest tundub aitavat, sest tunne paremas jalas on parem kui nädal tagasi. Ka starte pakkudelt tegin eile maksimumi asemel 80-90% koormusega ning tuli välja tegelikult väga ilus ja isegi kiire. Hommikune kehakaal 77.4 kg nii, et ilmselt oli vahepeal tegemist liigsest vedelikust tingitud pundumisega.
Õ: Rattasõit 1:21. NPW 164 ning pulss 124. Organismile kindlasti oluliselt lihtsam trenn kui joosta libedaga 13 kilomeetrit. Ilmselt peaksin hakkama mõtlema FTP tõstmisele, kuid see on alati dilemma. Äkki jätaks rattasõidud lihtsaks ja suurendaks hoopis jooksu intensiivsust veelgi?
Teisipäev
Mis seal ikka. Magasin normaalselt, rullisin ja võimlesin ning proovin laupäeval võimalikult normaalses seisus joonel olla.
Õ: Treening sisehallis. Viimane tugevam jooksutrenn enne võistlusi. Jooksu põhisett joosta 8 x 150 meetrit ca 800 m võistluskiirusega või grammike kiiremini. Sihin aega alla 27.5 sekundi. Ajad tulevad sekundites: 25.0; 26.2; 25.6; 26.2; 25.2; 24.9; 26.0; 25.5. Äkki ma isegi saan hakkama? Lisaks lohistame pakud 200 meetri stardi kurvi ja harjutame 80-90% pingutusega starte. Kokku umbes 5.5 km jooksu. Lisaks 40 minutit harjutusi kaldteel, plangud, venitamine.
Kolmapäev
Öösel ärkasin korduvalt tuima kannika valu peale. Valu ei olnud suur, aga selleks, et magaksin paremini võtsin paratsetamooli. Vähemalt ei pea nüüd rohkem enne laupäeva jooksma. Ostsin ka kinesioteipi, kuna Piret väitis, et teda sarnase vigastuse puhul aitab. Olen varem palju hüppeliigest teipinud ning sealt võtab küll poolevõrra valu vähemaks.
Õ: Ratas 58 min, NPW 158 W pulss 158. Tõesti kerge kerimine.
Neljapäev
Trenni mõttes puhkepäev, kuid tööl intensiivne ja muud kohustused. Nagu ikka ei puudu päevast jalasild ja rullimine.
Reede
Füüsiliselt tundus keha väga heas seisus, kuid vaimselt olin väsinud. Tavaolukorras oleksin tahtnud päev enne võistlusi natukenegi ennast lahti joosta, kuid tänu külmale, libedusele ja haigele tagareiele ei riskinud midagi teha.
Laupäev (võistluspäev)
H: Võistlesin Lasnamäe sisehallis 800 ja 200 m peal. Anneli aitas reie ära teipida ning tundus tõesti, et aitas. Võistlused ise olid korralik ebaõnnestumine.
800 puhul olin neljast jooksust esimeses, kus oli peale minu veel kaks vanameest (ca 10 ja siis 20 aastat vanemad - ilmselt oli kõige nõrgem jooks). Marko pidi ka olema, kuid ta kukkus paar päeva varem kuusepuu otsast alla ja seetõttu oli ehk veelgi vigasemas seisus. Võtsin kohe peale kurvi ohjad enda kätte ja läksin ette. Esimese ringi lõpus pilk tabloole ning seal oli plaanitava 34 sekundi asemel 36. Tsekkisin enesetunnet ning siis juba teadsin, et plaanitud 2:20 ei tule. 800 meetrit peaks tempo mõttes tunduma midagi pikamaa ja sprindi vahepealset, kuid tol hetkel tundus nagu pikamaajooks, aga juurde ka panna ei saa, sest siis on oht, et kustun ära ja lõpuks sibab veel mõni vanem härra mööda. Üksi ees joostes pole ka väga survet, et tugevamini vajutada ja riskida, lihtsalt manageerin tempot. Umbes nii ma lõpuni tiksusin ja kuskilt kiirust juurde ka ei tulnud, kuigi proovisin. Aeg 2:32.31 (lisan täpsed, kui leian protokolli). Tunne oli selline, et suvel ma justkui jooksin 10 km võistluste lõppe umbes sarnaselt.
200 võistlusgrupiga läks mul umbes sama halvasti. Kuuest jooksust teine, kus peale Marko puudus stardist veel üks loobunud härra. Jooksin kõigest kahekesi 7 aastat noorema kutiga. Nii veider on mõelda, et keegi, kes on 37 on päriselt must juba 7 aastat noorem. Jooksin kolmandal ja vastane oli viiendal rajal. Stardist sain väga hästi minema, kuid mu ainuke konkurent tegi valestardi ja seetõttu tuli uuesti alustada. Teisel korral nii hästi minema ei saanud, kuid ikkagi sain esimeses kurvis konkurendile lähemale. Sirgele minnes tekkis tunne, et siit vähemalt võiks võidu koju tirida, kuid mida ei tulnud oli sirge kiirus. Kas 800-ga olin enda kiired lihaskiud ära väsitanud või olid seal muud põhjused, kuid kiiret kerget lendamist lihtsalt ei tulnud. Proovisin teise kurvi keskelt veel jõuga vajutada, kuid vahe jäi ikka samaks ja nii me sekundise vahega finišeerisime. Aeg veelgi rohkem pettumustvalmistav 29.60
Kohad olid kokkuvõttes 10+ ning esimese puhul kautasin loodetule 13 ning teise puhul kolme sekundiga. Mis seal ikka, tuleb täitsa terveks saada ja vähehaaval endaga edasi tegeleda. Ametlikud rekordid on nüüd paigas, kuid normaalsete aegade jaoks on vaja teha veelgi suuremaid arenguhüppeid.
Kokku jooksin soojenduseks ja maha ca 5 km ja võimlesin ca 20 min.
Õ: Ratas 55 min, NPW 173, pulss 130. Kerge aeroobne, kuid pulsi ja võimsuse suhe näitas, et kiired lihaskiud on kurnatud. Järelikult pingutasin korralikult.
Pühapäev
Enesetunne täitsa ok ning katkijoostud lihast ei olnud. Jah andis tunda, kuid mitte midagi katastroofilist. Nädal varem oli seis halvem.
H. Jõutreening 1:07. Reitele päris karm. Raskemate asjadena jäi meelde eestkükk pausiga võimalikult põhjas. Päris raske on 60 kilo pärast pausi kiirelt üles suruda. Kiirelt oli pigem soov, reaalsus oli see, et hea, et liikuma sain. Lisaks kummiga monster walk ja külgees kõnd panid kannikad korralikult tuld lööma.
Õ: Treening sisehallis. Intervallidel ebaõnnestumise panen seekord võistluse ja jõutrenni arvele. Põhiseeria 4 x 1000 + 3 x 400. Tahtsin joosta aegadega 3:45 ja 1:25, kuid reaalsus oli järgnev: 3:46.2; 3:49.9; 3:52.6; 3:57.6 ja 1:25.5; 1:27.2; 1.26.4. Nui neljaks oleks ehk aega suutnud, kuid trenni eesmärk oli joosta tugevalt, mitte nui neljaks. Jooksu kokku ca 13 km. Lisaks 35 minutit paljajalu harjutusi matil, plüomeetria (sügavushüpete variatsioonid) ja mobiilsus.
Nädal kokku (planeeritud kergem nädal)
Jooksukilomeetreid: 23.5
Muud abistavad trennid: 5 h ja 45 min.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar