Oktoober on jooksjale tavaliselt see aeg, kus peaks mõtlema, kas teha reset või proovida veel olemasoleva suve vormi pealt mõni hea purakas kirja saada. Tõepoolest, sügisesed ilmad on tihti isiklike rekordite tegemiseks soodsamad, kui suvekuumus ning keskmise Eesti harrastaja tsükleid vaadates tehakse kõik põhilised jooksutrennid just suvekuudel ära. Tõepoolest, oli see siis super ilm, ajastati vormikõveraid teistmoodi või oli rada lühem, aga Saaremaa kolme päeva jooksu esimesel päeval tehti tavatult palju 10 km distantsi isiklikke rekordeid. Siinkohal õnnitlused ka treeningkaaslasele Katrele uue isikliku puhul. Mind see seekord sügisene vormi realiseerimine ei puudutanud, sest vigastuste tõttu pidin ma juba augusti lõpus hooajale punkti panema.
Kiire reageering minupoolt tähendas seda, et oma jamadest sain ma palju kiiremini lahti. Ehk ei tekitanud omale suuri kauakestvaid probleeme. Oluline, et ahillese kõõlus oleks terve, sest kui see peaks rebenema, siis on pikaks ajaks jooksul kriips peal. Muud kohad paranevad tavaliselt kiiremini.
Oktoobris jätkasin oma baasperioodiga. Olulised võtmesõnad on risttreening (tegin suure osa kardiost jalgratta peal), mõistlik üldkoormus, rohkem fookust mobiilsusele ja jõutreeningule. Ma olen 45-aastane, kuid keskendun jätkuvalt oma pikaealisusele jooksus. 13 aastat olen tõsisemalt jooksnud ning viimase 10-aasta projektist on mul tänasega ju veel 9 ja pool teha ning tulemused vähemalt vanuseklassi arvesse võttes võiks jätkuvalt paraneda. Vähemalt esimene kahekümnendik oli väga edukas.
Tahaks täiesti tervena treenida, aga minu vanuses on see pigem erand, kui reegel. Klubi viimases välistrennis tegin vasakule tagareiele haiget. Jooksime pimedas, vihmast mudasel metsarajal. Valguspostide vahe kuskil 40-50 meetrit, ehk kahe keskel oli üsna pime. Ühel hetkel ei olnud vasakul jalal pinda all (astusin mudaauku) ning ilmselt tõmbusid selle peale lihased kukkumise vältimiseks automaatselt pingule. Tundsin kohe jalas valusähvatust. Sealt edasi on nii läinud, et peale iga rasket trenni valutab jalg öösel ning ka järgmisel päeval on valus joosta. Samas paar päeva hiljem kaob soojendusega igasugu aisting ära ning saan trennides tugevalt paugutada kuniks samal õhtul või järgmisel päeval olen jälle lombakas. Eelmisel aastal kummitanud parem tagareis on siiani üllatavalt rahulik olnud. Augustis maratoniplaani purustanud vasak ahilka on täiesti terve. Mõnikord harva annab parem veidi tunda, kuid see on vana mure ja hetkel on sellega hästi.
Sügise esimeses sprinditrennis tegin testiks mõned katsed, mille järgi arengut (või taandarengut hea jälgida). Pakkudelt 30m ajaga 4.65 ning lennust 3.75 (2 nädalat hiljem parandasin 3.62 peale). Kuna automaatvärava tabloole on väga raske saada täpset stardiaega, siis läksime järgmises trennis üle sellele, et mõõdame stardist raja läbimist 10 ja 20 meetri vahel. Hetkel on mu parim 1:39. Ehk siis numbrid, mille parandamisega tegeleda püüame on 1:39 ja 3:62. Niipalju tean, et 60 meetris vanuseklassi meistrikatele veel minna pole mõtet. Mõlemast numbrist tuleks 10-15% enne maha kärpida.
Kuna valmistume detsembri klubivõistluseks ja Omegakiiruseks, siis oleme paar õudsat trenni ka teinud. Ühe viimastest esimene blokk oli 3 x (600 + 200) pausidega 3 ja 6 min. Kuuesajad jooksin 1:45, 1:47, 1:49. Nagu üks trennikaaslane ütles, et esimest korda oli tunne, et astuks lihtsalt raja pealt maha. Nädal hiljem jooksime kolmes blokis 500 + 200 ning seal olid soliidsed 800m temponumbrid (1:25 ja 32s). Kuidagi peab ju võistlusvormi saama - see on alles algus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar