Aprilli lõpu purakad

 Tõesti tegin kaks purakat. Mõlema jaoks valmistusin täpselt sama valemiga. Kaks päeva enne võistlust puhkasin ja siis päev enne jooksin 30 min. rahulikult pluss viis tugevat ca 100m kiirendust. Või siis oleksin pidanud, sest kaks päeva enne Vaela Jüriööjooksu ikkagi jooksin 10,5 km. Lihtsalt igav oli ja tahtsin joosta.

Vaela Jüriööjooks

Kohalik valla üritus, mida minul kui spordientusiastil lihtsalt on vaja väisata. Enesetunne oli kuidagi uimane, nagu poleks ikka veel rogainist korralikult taastuda jõudnud. Arvasin, et olen diisel ja vajutada ei jõua. Samas lohutasin ennast sellega, et pikamaajooksudel ei loe laias plaanis mitte see kui värske ja särtsakas keegi on, vaid kus asub anaeroobne lävi. Lävi peaks olema hea. Kui eelregistreerunute nimekirja põhjal tundus, et tuleb joosta üksinda, siis kohapeal panid ennast kirja mitmed inimesed veel. Nende hulgas ka vana konkurent Erkki Hummal või siis mis konkurent. Tõsises võistluses pole mul tema vastu sanssi olnud, alati näen kandu. Ptjah tehniliselt korra edastasin teda Vaelas, aga ta jooksis teadlikult rahulikumalt, kuna järgmisel päeval pidi olema Narva poolmaraton.

Kevadtalvel hakkas tunduma, et võin tõusta vähe paremasse vormi, kui parem ning julgesin trennis välja käia klausli, et sel aastal on mu unistus Erkki ja Janar (Säkk) jooksuvõistlustel ette võtta. Esikolmik stardis oli aimatav. Osales ka Mihkel Reinkubijas, kellele ei saanud valla jooksudel mullu keegi vastu. Ehk siis lahtine oli see, et kumb meist Erkkiga seekord hõbedase tasu kaela saab. Kas läheb nagu tavaliselt või üllatan ennast ja teisi?

Mingit ultrakiiret tempot ma ei oodanud, kuna rada oli märg ja kergelt libedavõitu. 10 sekki km kohta võib julgelt juurde arvutada. Mingit rahulikku tiksumist Erkki mulle ei lubanud. Kuigi Reinkubjase lasime minema, siis tuli mul ikka omajagu "tuulespüsimisele" keskenduda, ehk liikusime kahekesi hõbeda-pronksi grupis. Seljataha hakkasid samuti kiiresti suuremad vahed tekkima. Esimene kilomeeter näitas napilt alla 3:50. Teadsin, et tegelikkus on kiirem, kuna kõrgete puude vahel, kus on järsud kurvid lisaks on see GPSi täpsus nii nagu ta on.

Joosta tuli kaks miilist ringi, millest mõlema lõpus järsumad kurvid ning väiksed tõusud ja langused, mis löövad rütmi sassi. Lisaks 180 kraadi pööre kuskil 700 meetri peal. Igal juhul oli esimese ringi lõpus juba loobumise tunne, äkki ikka veel täna ei ole see päev.

Mõtlesin, et võtan 250 meetrit korraga. Mida kauem järel püsin, seda kaugemal olen jälitajatest sel hetkel, kui lahti lasen. Mitte, et mingit väga tõsist ohtu oleks olnud, aga kõik mõtted, mis raske võistluse jooksul aitavad on abiks. Peale tagasipööret oli veel 800 meetrit minna. Proovisin võimalikult vähe energiat kulutada. 750 m märk, veel mitte. Umbes 600 m finišini ja väike langusenurk rajal. Hakkan tempot suruma. Sellel rajal ei taha spurti täiesti lõppu jätta kuna see on kurvine ja mul pole isegi maastikutosse. Taha tekib väike vahe, kuid tean, et olen Erkki jaoks löögiulatuses. 250m lõpuni ja tuleb raja raskeim osa. Mõtlen, et nüüd! Panen gaasi põhja ja sellele enam ei vastata. Tegin omast arust ajalugu. 3.2 km aeg tuli 11:48, koht üldarvestuses teine ning vanuseklassis esimene. Keskmine tegelik km tempo kuskil 3:42. Sellise maastiku kohta ülihea mu meelest. Tean, et rada on täpselt mõõdetud, kuna treenin siin samas oma grupiga juba aastaid. Olen neid ringe risti ja rästi GPSidega mõõtnud ja isegi geodeedi rattaga.

M45 poodium, minu kõrval vasakul 2023 vanuseklassi Eesti meister maratonis

Janeki maraton 5k

Paar kergemat päeva ja jälle starti. Seekord enam sellist minekut ei olnud. Miks?

1. Kolmas võistlus ja vaim tundus olevat väsinud.

2. Kuigi rada tõotas olla kiire (lauge asfaldirada), siis tagasiteel puhus vastu tugev külm tuul. Jooksin kuues kraadis jälle maika ja lühikeste pükstega, kuid tuulekülma tõttu tundsin, et see ei ole optimaalne. Ei saanud ennast korralikult tööle.

3. Lasin mitte enesetundel, vaid kellal tempot dikteerida. Kuna teadsin, et kogu jooksu teise poole pean võitlema vastutuulega, siis alustasin teadlikult kiirelt (esimene km 3:34). Keha oleks tahtnud tegelikkuses joosta sel hetkel 3:40 kanti. Esimene km peab tulema kergelt ja alles kolmandal tuleb hakata kannatama. Mul oli raske juba teisel.

4. Kogu vastutuule osa jooksin üksinda. Ei kedagi tuult lõikamas. Lisaks on suur motivatsiooni vahe, kas joosta poodiumikohtadele või olla viies-kuues.

Kokkuvõttes kuues koht ajaga 19:11 (minu GPS näitas, et rada oli 50 meetrit pikem). Kuigi tundsin, et võistlus ebaõnnestus mitme külje pealt oli kilomeetritempo ikkagi ca 10 sekundit nobedam kui eelmise aasta esimestel sama distantsi jõuproovidel. Ehk kokkuvõttes on ikkagi kõik üsna timm. Tulemused: https://timesport.ee/wp-content/uploads/2025/04/Janek-maraton-5km-protokoll-1.pdf

foto ütleb ilma kohta, mida vaja

Nüüd ootab ees paar nädalat tugevamat treenimist ning siis juba uued jõuproovid. Kõigepealt plaanin staadionil 800 meetri peal rekordit parandada.

Aprillis - kogume energiat ja alustame võistlusnädalat Rogainiga.

 Alustuseks natuke statistikat. Aprilli alguse seisuga suudan  3:30 jooksutempot hoida umbes 3 km järjest. Selle jooksul lööb mu süda umbes 175 lööki minutis. Ühe minutiga teen 176 sammu ning ühe sammu pikkuseks on 1.6 meetrit.

Sel hooajal lähenen võistlemisele nii, et proovin teha tsüklite kaupa: umbes kaks-kolm nädalat tugevat treenimist ja siis üks nädal kahe-kolme võistlusega koos minimaalse trenniga. Tundub kuidagi mõistlikum võrreldes sellega, kui võistelda igal nädalal või üle nädala. Saab pikematel perioodidel korralikult treenida ja vaimu uuesti teravaks.

Kuskil kümnenda aprilli kanti väsisin ära. Lihtsalt kuidagi ei jõudnud rohkem. Jooksin siis vähem ja eriti just intensiivseid jookse. Tegin ka üle pika aja mõne puhkepäeva.

Vaela Rogain

On küll natuke tagurpidi seekord see kalender. Alustan pika võistlusega ja siis lühikesed otsa. Mis teha, mina neid kuupäevi kalendrisse panna ei saa.

Vaela rogaini puhul on tegemist orienteerumisvõistlusega mille kestuseks kolm tundi. Selle jooksul on vaja leida erinevaid punkte nii suure skoori eest kui võimalik ja siis neid oma kiibiga läbi piiksutada. Mida kaugemal ja keerulisemas asukohas on leitav punkt, seda suurem on tema väärtus. Mõtlesin, et panen ennast seekord üksinda väljaspool arvestust proovile (muidu oli võistlus mõeldud kahestele meeskondadele). Saan ühe pika jooksu tehtud ja kui hästi läheb, siis oma traumast üle. Viimati külmusin ju täitsa läbi ja ütlesin, et ei tee seda asja enam kunagi kaasa.

Anti kaart, aga kompassi mul ei olnud ja lisaks ka teadmist mõõtkavast, mille oleks võinud endale selgeks teha, et mitu meetrit umbes 1 cm kaardil tähendab. Ehk siis kõik oli tore, kuni majad ja ja teed otsa said. 

Mida ma õppisin?

1. Üllatavalt hästi oskan kaardi ja märkide järgi orienteeruda. Vaid kolme märgi puhul justkui juhuse tahtel hüppasin kaasvõistlejatele sleppi.

2. Isegi kui kuskil kauges otsas on joogipunkt, siis ma ei pruugi seda märgata või mäletada. Õnneks oli mul liiter vedelikku kaasas, nii et kuuma ilmaga ma päris koomas ei olnud. Aga vaja oleks ehk läinud topeltkogust.

3. Sain aru, miks kogenud orienteerujatel on alati pikad püksid ja säärised. Minu jalad olid lõpuks korralikult katki.

4. Kohalikud metsad on väga raskesti läbitavad ning okastega või muhklikke võserikke täis. See läheb hästi kolmanda punktiga kokku.

5. Isegi kui korraldaja väidab, et rada on kuiva jalaga läbitav võid arvestada, et enamus rajast tuleb joosta lirtsuvates tossudes. Kui ees on ikka lai kraav ja silm ei seleta, kuidas ma tast üle saan, tuleb minna läbi.

6. Tegelikult on kõik see seiklus ikka vaatamata valule väga lõbus ja ilmselt teen tulevikus seda uuesti.

7. Kui korraldaja väidab, et linnulennult on punktide vahe 22 km, siis ma ei saanud 23 kilomeetriga vähemalt nelja punkti kätte.

8. Kui ma asfaldiosadel liikusin 4:30-40 tempos km kohta, siis reaalne keskmine tuli GPS järgi 6:46. Lihtsalt ma olin kas võsas kinni, tiirutasin ühes kohas punkti otsides või proovisin kaardist aru saada, et kuhu kurat ma nüüd välja jõudnud olen.

Kokkuvõttes oli mu tulemus teise rogaini kohta täitsa okei: kaheksas neljakümne kahe hulgast. Natuke targema rajaplaneerimisega (kuus minutit jäi aega üle ju) oleksin võinud olla vabalt ka teine või kolmas, aga las see jääb tulevikku ootama.

veel puhas ja värske

mudaralli käib asja juurde

väike finišitervitus

Veteraniproffide invasioon veteranide jooksul

 Osalesin esimesel aprillil Sinilillejooksul. Distantsiks 3.2 km, ehk selline paras esimene vormi test käesoleval kevadel. Ilm oli superhea. Kuigi jooks oli ranna äärsetel kergliiklusteedel oli tuul kas nõrk või mõõdukas ning ka soojapügalaid oli 8 kraadi kanti. Kuna mu keha toodab joostes palju sooja, siis otsustasin joosta lühikeste pükste ja maikaga.

Soojenduseks sörkisin 3 kilomeetrit, tegin 15 minutit võimlemist ja hüppeid ning kolm kiirendust. Vana keha, eriti jahedamas temperatuuris, tahab pikka soojendust saada.

Kuna olin oma võimete osas väga ebakindel, siis ei julgenud ette startima trügida. Tegelikult oleks võinud vabalt esireast minna. Esimesel mõnesajal meetril oli natuke slaalomit ja inimeste otsa koperdamist. Eks ma aimasin juba ette vaadates prouasi, kes ennast stardikoris vaikselt minu ja eesolijate vahele sudisid. Proovisin järske liigutusi vältida ning sujuvalt ennast käima tõmmata. Jooks läks tõusvas joones selles mõttes, et ega ma väga kellegagi koos jooksma ei jäänud. Lihtsalt eespool püütud seljad olid kiiremad ja nendega oli tempo sarnasem. Esimene kilomeeter kindlalt alla 3:40 nagu plaanitud ja väga ei hingeldanudki. 

Ainsad kellega natuke koos jooksin olid peale tagasipööret kätte saadud Hektor Uustalo ja Lauri Tanner. Kui kilomeeter minna, siis hakkasin vaikselt otsima kohta, kus lõpuspurti alustada. Millegipärast juhtus, et kolmel korral, kui minna tahtsin astus Lauri mulle alati ette ning koperdasin talle otsa. Olen kindel, et see ei olnud tahtlik, sest ega ta seljataha ei vaadanud, lihtsalt juhtus nii. Kui lõpuks ca 700m enne lõppu 3min / km tempoga uhama hakkasin tuli Lauri millegipärast kaasa. Einohh respekt, pikalt kiirelt joosta ja siis nii pika spurdiga kaasa tulla. Proovisin küll otsa vaadata ja naeratada, et umbes ära ürita, aga mingil hetkel hakkasid jalad all nii kõvasti karjuma, et pidin ise alla andma. Hõikasin ainult hea töö, võtsin tempot veidi alla ja tulin 211 finišeerija hulgas üheksandana finišisse.

Ametlik aeg 11:21. Kella järgi oli keskmine tempo 3:35 / km, protokolli järgi 3:33. Arvestuslikult jooksin võistluse sees 3 km isikliku rekordi ajaga ca 10:35 (lõpp oli kiirem, kui algus). Netoaeg oli samuti veidi kiirem, kuna ma ei saanud kohe peale stardipauku üle joone. Ühesõnaga väga rahul ja tegin ära selle, mida ma maksimaalselt lootsin. Mis poodiumile saamist puudutab, siis M40 klassi konkurents oli meeletu. Ükskõik, mis muus klassis oleksin olnud kindlalt poodiumil (isegi M klassis), kuid reaalselt olin oma vanuseklassis alles viies! Veteranid on tänapäeval peast segi läinud.

Jälle uus isiklik rekord 45 aastaselt. Mis ma siist järeldada võiks? Talvel peab tegema keskmaa ja sprinditrenni.

kui väga otsida, siis leiab minust veerand pead