Raplas kõva 10 km jooks, aga vau jäi ära.

 Kuhu me nüüd jäimegi? Ahhaa Rapla 10 km ja Kohila 2000m.

Päev enne Kiili pargijooksu toimus veel üks sündmus, millest ma kirjutanud pole. Tööjuures oli tervisenädal ning esimene äramärkimist vääriv tegevus oli lõuatõmmete võistlus. Võistlus oli pime, mis tähendas, et keegi teine ei teadnud kui palju peab kordusi tegema selleks, et esikohta saada. Ma olin vist oma 17 kordusega teine või kolmas. Ilus number ju. Tõmbasin nii, et järgmiseks päevaks lihased kangeks ei läheks (ilma kangutamata) - ei läinudki. Teise tegevusena lasin kehakoostist mõõta. Täpsus pidi kuskil 90-92% olema, nii et päris hea. Huvitavate leidudena tuli rasvaprotsendiks kuskil 15,5, mis on tegelikult hea uudis, sest see annab mulle võimaluse oma kehakoostist veelgi ca 3 kilogrammi jagu optimeerida. Muidu olid kõik näitajad eeskujulikud. Skeletilihaste mass normaalse ülemises otsas (tore ju). Hindamiskriteeriumid olid karmid, mis tähendab, et 90% või rohkem Eesti mehi kohe kindlasti kõikides kriteeriumites eeskujulikke skoore ei saaks.

Rapla Selveri suurjooks 2025 10 km

Pooleteise päevaga eriti hästi välja ei puhanud. Väsinud olid nii keha kui ka vaim. Millegipärast ei maganud ka hästi. Raske kui on palju valikuid, ehk mul oli dilemma, millega joosta, kas Adidas Takumi Sen, Nike Vaporfly 3 või Alphafly 3. Panin esimest korda Alphafyd jalga, naljakas tunne oli. Päkk vajus justkui maasse ja siis andis väikese tõuke edasi. Polnud varem midagi sellist kogenud. Tundus, et esimeses stardigrupis oligi millegipärast just see mudel kõige populaarsem.

Kohal olid kõik Eesti tipud. Soojenduse ajal sörkisid vastu Leonid Latsepov ja Tiidrek Nurme. Isegi vetsus käisid nagu muud inimesed. Paremat jooksuilma poleks osanud tahtagi - 12 kraadi ja pilvine. Sättisin ennast kuhugi keskele, et poleks kiusatust liiga kiiresti alustada. Esimestest kilomeetritest alates oli plaan joosta kilomeetreid 3:40 ja 45 vahele. Õnnestus, kuid oleksin tahtnud, et tunduks kergem. Teisi jälgisin vähe ja proovisin rohkem oma keha kuulata, ehk ei põdenud, kui jäin mõnest grupist maha või kui läksin ise grupi ette vedama - käiski õhk paremini läbi. Kuskil viienda kilomeetripostini liikusin ettepoole ja peale seda tiksusin laias laastus samal positsioonil. Hakkasin vaikselt väsima ning kuna selle tempoga jooksjate hulgas on väga harva ärakukkujaid, siis seetõttu oli enamik jooksu teisest poolest väga sündmustevaene.

Viieka peal olin 18:26-ga küll 37 graafikus. Kahjuks ei piisa minu madalast nädalakilometraažist selleks, et 10 kiltsa selles tempos lõpuni ära kesta ehk edasi oli kogu vaimujõud fikseeritud sinna, et iga sammuga minimaalselt energiat kulutada ja tempot hoida. Kõige kiiremad kilomeetrid olid viies ja viimane (3:38 ja 3:37), kõige hullem ärakukkumine kaheksandal ja üheksandal (3:54 ja 3:53). Kuna parem säär tahtis krampi lüüa, siis ei julgenud pikka spurti teha. Alles 300m enne lõppu julgesin gaasi vajutada ning tulin finišisse üle kuue aasta 10km isikliku rekordiga (37:22 neto ning bruto siis 3 sek aeglasem). Eks veidi paneb kahetsema, et ei olnud jaksu hoida 3:42 tempot just kriitilistel kaheksandal ja üheksandal kilomeetril (oleksin saanud aja alla 37 min), eks Kiili pargijooks oli võtnud energiast oma osa - kõike kohe ei saa.

pole just ilus, aga selline on reaalsus, 45 aastat

 ja 300m enne raske jooksu finišit

Võistlustsükkel jätkub Kiili pargijooksuga

 Peale Kohilas tehtud 800 tulemust oli motivatsioon laes ja tahtsin hirmsasti treenida. Samal ajal hullas maos põletik. Kuigi järgmise päeva õhtuni tundus, et hirmutasin haiguse ära tuli tõdeda, et loodusseaduste vastu ei saa ka mina kohe mitte kuidagi. Järgneva ööl sain magama alles peale kahte. Lihtsalt enne oli nii valus. Laupäeva hommikul läksin omast arust pikale jooksule. No mahtu nii vähe ja tahaks nädal hiljem korralikku tulemust Raplas teha. Kuna põdemine käis tegelikult edasi, siis kohe alguses oli keha väga imelik ja juba 10 kilomeetri kanti sain haamri. Kuna koju oli vaja jõuda, siis järgneval kaheksal kilomeetril oli selline tunne nagu hakkaks maratoni lõpetama. Mõtlesin sel hetkel teie peale mu sõbrad, kes te laupäeval Riia maratonil jooksite.

Järgmistel päevadel taastus tervis päris jõudsalt. Pühapäeval jooksin metsa kilomeetri lõike juba päris hästi (3:40) ja teisipäeval staadionil 7 x 600 suutes hoida tempot alla 3:20 / km kohta. Puhkused olid küll pikad, aga ikkagi. Tol päeval tundsin, et oleks võinud vabalt joosta enamikele intervallidele 3 ringi otsa ja alla 5 min 1500 oleks tehtud. Pole hullu, jääb ootama.

Kiili pargijooks

Rada oli sel aastal muudetud pikemaks, kuid laias laastus sama loogika nagu alati, ehk sisaldas kõike, mis võimalik: künkaid, staadionitartaani, asfalti, plaatteed, kruusateed, muru, ebatasaseid mättaid ja pehmet laastu ning nagu ikka parajal hulgal järske kurve. Üks tõeline kross. Kiiret aega ei jookse seal keegi. Juba pooleteise päeva pärast tulevat järgmist võistlust arvesse võttes koos teisipäevast kangete tagareitega läksin sinna plaaniga joosta võimalikult hea koht võimalikult väikese pingutusega. neist teist mulle muidugi ei võimaldatud. Viimasel päeval lisandus nimekirja igasugu kõvasi kohalikke käppasi nagu Olek Kozlov, Erkki Hummal ja Lauri Tanner (jooksis Kohilas viimati 800m 2:07-ga).

Kuidas jooks kulges. Esimesed paar kilomeetrit oli lõbus, sest mindi minu vedamisel tempojooksu rütmis. Moodustasime ette neljase grupi. Ilmselt küpses meist igaühe peas plaan, kuidas siit maksimum võtta. Minu huvi oli jätta asi lõpuspurdile, ilmselt sama lootis ka Lauri. Olegist ei teadnud midagi. Ta tegi laupäeval Riias maratoni ja ilmselt ei olnud hetkel kõige teravamate killast. Mingil hetkel Erkki ilmselt taipas, et kui ta tahab selles olukorras päriselt võita, siis peab midagi kohe ette võtma. Vaska mäest mindi teisel ringil juba kahtlaselt kiiresti üles, mis lõi pulsi juba päris kõrgele.

Ega mul muud valikut polnud, kui Erkki taha ennast haakida ja proovida mingit normaalset hingamise- ja sammurütmi kätte saada. Sellel rajal ei õnnestu see vist kunagi normaalselt. Meie mõnusast neljasest pühapäevajooksjate pundist sai üha rohkem ja rohkem laiali valguv hanerivi. Kui staadionile tulime kolmandaks ringiks veel Erkkiga koos, siis välja läksime juba viiemeetrise vahega. Ehk selge signaal sellest, mida mu pea sel hetkel genereeris - siit enam esikohta tulemas ei ole. Nüüd oli vaja lihtsalt tempot ja hingamist hoida ning mitte lasta ennast uuesti kinni püüda. 1600m järelejäänud distantsi selles seisus ja sellel rajal oli minu jaoks liiga palju selleks, et nüüd väga siplema hakata.

Nii me seal siis kolmandalt ringilt staadionile sisenesime - ükshaaval. Kuigi osalejaid oli meeste põhijooksus seekord üllatavalt vähe, oli minu jaoks tugevat konkurentsi piisavalt. Kokkuvõttes teine koht, ilmselt parim siiani peetud kolme pargijooksu raames. Ilusad pild tegi Reelika, kes seekord kaasaelaja rollis. Meie klubist jooksid veel Pille, Salome, Katrin, Katre (oma klassi pronks) ning Kris-Teven (samuti pronks).

kuvatõmmis lõpuprotokollist

esimene ring lõppemas, kõikidel on veel lõbus

teise ringi esimene pool, vaikselt hakatakse kerima

Kris-Tevenilt aastaga võimas areng ning tasuks meesteklassi pronks

näha, et on pingutatud

Maikuu, suur toomepuu - rekordisadu jätkub

 Mul pole aimugi, missugune toomepuu välja näeb. Ainult sellist perekonnanime olen kuulnud. Äkki on toomingas?

Aprill oli alates novembrist esimene kuu, mil jooksin üle 200 (kuskil 250) kilomeetri. Viimati oli sellest veidi rohkem novembris. Sellega laias laastus asi piirdus. Kuna jooks tahab saada pikemat taastusaega, siis kogu muu trenn oli tagasihoidlik. Võib-olla isegi häbiväärselt tagasihoidlik. Näiteks jõutreeninguga tegelesin kolmandiku võrra vähem, kui talvel tavaliselt. Ilmselt kuna ei tahtnud eriti enne jooksuvõistluseid kangi tõsta. Jooksuharjutused tegin ilusti ära. Mobiilsusharjutusi oleksin võinud rohkem teha, samuti oleks tore, kui kasvõi korra oleksin ratta peal käinud (et täitsa ära ei unustaks). Samas Garminipõhine jooksu VoMax tõusis 52 pealt 55 peale, ehk selle järgi nagu võiks aprill olla korda läinud. 55 ei ole muidugi mingi number, mille põhjal saaks mingeidki isiklikke rekordeid ennustada. Kuskil 58 oleks vaja. Muidugi kõik, kes asjaga kursis on teavad, et Garmini VoMax pole mingi hapnikutarbimise otsene näitaja, vaid ennustus jooksukiiruste, pulsi ja ilmselt ka vanuse põhjal. Sellest olen varem ka kirjutanud. Iseenesest on ta enam-vähem tööriist isiklike võimete võrdlemiseks ajas.

Kehakaaluga on nii, et see kuu jooksul enam ei muutunud, kuna olin lihtsalt laisk. Andsin ihadele järgi. Hetkel on see umbes 74.5 kg, mis on minu kohta ikkagi üsna hea. Aitab lebotamisest. Mai teisest nädalast korrigeerisin eesmärgi juuli alguseks 73 kilo. Lihtne pole, aga no teeme ära!

Kuidas mai algus logises

Pidevalt olin väsinud. magasin vähe. Kas ei saanud piisavalt vara magama või siis kui hiljem magama läksin läks ikkagi uni viiest ära. Mis sellest, et tundsin ennast väsinuna. Ilmad olid ka väga tuulised ning seetõttu kõik tempojooksud osaliselt ebaõnnestusid. Kui tuli vastutuulelõik lendas eesmärgiks seatud tempo vastu taevast. Proovisin siis lihtsalt tuuleseinale vastu suruda. Käisin Soomes. Jooksuasjad olid kaasas, kuid mitte piisavalt soojad. Vihma ja tugeva tuulega ma välja ei läinud. Kõige selle tulemusena tuli kilometraaži tunduvalt vähem kui plaanisin. Nädalas ei saanud 50 kilomeetritki täis. Tempojooksul, mis oleks pidanud mugav olema pidin vaeva nägema, et 4:15 kilomeetrikiirust hoida. Lohutuseks oli klubitrenn, kus jooksime maastikul 200m lõike. Vaatamata tõusudele ja langustele tulid ajad üllatavalt korralikud (37 ja 38 sekundi kanti).

Kolm päeva enne mai esimest jõuproovi vigastasin jõusaalis vist selga. Õnneks üheltpoolt ja mitte väga tugevalt. Kõige rohkem segas magamist, kuid nii hull ei olnud, et valuvaigistiteta hakkama poleks saanud.

Kohila staadionijooksusari 800m

Hea, et selja paari päevaga jonksu sain, sest muidu oleks peale pika kõhuvalu võistluspäeval ka selg haiget teinud. Justnimelt, võistluspäeva hommikul magu valus ja põletikus (ilmselt). Nii tiksus ta vahelduva valuintensiivsusega õhtuni välja. Vähemalt tööl olin küll üsna ebaproduktiivne saades vaid miinimumprogrammiga hakkama. Normaalne inimene oleks igasugused võistlusmõtted peast visanud. Minu aju töötas nii: peaks ikkagi proovima minna, sest viimati kui Kohilas kirjas olin ei läinud ma ka kohale. Kui soojenduse ajal saan aru, et valu eriti pole, siis stardis on adrekas viimasedki aistingud viinud. Lisaks ei tohiks päevane maohaigus 800m jooksuvõistlust väga mõjutada. Kõige olulisemad faktorid soorituse puhul on treenitus, ehk lihased ja hapnikutarbimine. Vorm on olnud kevadel väga hea, et äkki rekordit veidi parandada ikka suudan?

Kuna viskasin teepeal poisi oma trenni, siis jõudsin kohale varakult. Isegi stardiprotokolle polnud väljas. Prognoosajaks olin registreerimisel märkinud 2:22, mis on tegelikult neli sekundit isiklikust rekordist kiirem. Selline aeg paigutas mu kaheksanda (viimase) asetusega kuuendasse jooksu, milles suurem osa M50 eliitmeestest, ehk igavesti vinge ja kogenud seltskond. Naistel oli üks jooks ja meestel seitse. See näitab, kui tihe konkurents on meeste seas sellisel distantsil. Isegi Erkki Hummal oli kohal ja minuga samas jooksus. Ilm oli jahedam, kui oleksin selliseks lühikeseks jooksuks tahtnud. Kuskil 8-9 kraadi ja tugev tuul, mis lõpusirgel puhus vastu ja tagasirgel tõukas tagant. Kaugel ideaalist, kuid alati võib hullem olla (näiteks horisontaalvihm). Umbes 4 kilomeetrit läbisin soojenduse käigus. Ma ei tea, mis on aga nii närvis pole ma enne starti ammu olnud. Pikemate võistlustega on närvi vähem, sest mul on maa ja ilm tempot seada. Pealegi ei ole ma saanud alates aprillist mitte midagi teha oma keskmaajooksu osas. Ilmad on olnud lihtsalt liiga külmad ja olen pidanud rohkem pikamaatreeningutele keskenduma.

Peas võtsin taktika sellise, et kui ma kusil grupi lõpus siban ja viimasel ringil kedagi võita suudan, siis peaks isiklik ikka tulema. Alustasin välisservast, ning kurvi lõpuks platseerisin ennast neljandaks. 200 meetri peal piilusin kella. 33 sekundit, mis rekordi jooksuks ideaalne. Hingeldasin, aga mingit raskust küll tunda polnud. Samas pidi arvestama, et meil oli jäänud kaks vastutuule ja üks taganttuule sirge. Esimesel ringil minu ees midagi ei muutunud. Pilk tabloole: 1:07 - kõik on ju väga hästi. Teisele ringile minnes tundus, et minu ees jooksjal on raskem kui mul ja hakkasin väliskurvis mööda suruma. Eks ma kohe hetkeks kahetsesin ka. Oleksin võinud kurvi trajektoori ja vastutuule vähendamise mõttes ära oodata. Seda enam, et kangestumine võib sellel distantsil täiesti ootamatult tulla. Kõige rohkem hakkas kuskil 200 meetrit enne lõppu juhtuma. Jooksu võitja surus minust mööda, tervet esimest 600 meetrit vedanud noormees suri täiesti ära. Kuidagi vajutasin ennast lõpusirge alguseks teiseks. Kuigi viimasel 70 meetril tugevas vastutuules oli tunne, et jalad lendavad kohe-kohe alt ära ja ma vaevu liigun, tulin finišisse ilusa 2:17:39 isikliku rekordiga. Raske oli uskuda nii aega, kui ka seda, et Hummal ja vanameister Raspel lõpetasid kuskil minu selja taga. Tervelt 9 sekundit rekordiparandust - hea meelega võtan vastu. Kuigi kogu M50 pinki edestasin, siis oma klassis (M40) olin alles viies. Konkurents on nii karmiks läinud, et M40 Eesti eliidi hulka kuuluda tuleks joosta alla 2:10. Kuna 2:20 suve eesmärk on alistatud, siis võib keskmaajooksuga edasi tegeleda. Ma ei mäleta, kas panin kirja ka selle vahepeal, aga korduvalt olen välja öelnud, et kui 2025 aastal 2:20st jagu ei saa, siis olen lootusetu ja keskmaad enam ei jookse. Nüüd on vähemalt olemas luba jätkata.

segane selfi, mis aitab mäletada seda ilusat õhtut