S:10 E:12 Kuidas ma ennast jooksjana defineerin

 Vaatan, et pärast mõningat langemist ning üles-alla võnkeid on mu kehakaal stabiliseerunud 77 kilo peale. Vöökoht on üsna peenike ning katsudes... no siit-sealt saaks ehk natuke rasva maha, aga seda ei ole väga palju. Pealegi pole selge, kas suuremale dieedile minek hoiaks mind hormonaalselt korras ja kas ei tekiks probleeme energiaga. Pealegi on süsteemseks kaalualandamiseks juba hilja. Käesolevat jooksuhooaega on alles napilt kaks kuud. Pärast viimast võistlust ja klubitrenni käin väiksel reisil, puhkan kokku kolm nädalat ning hakkan uute eesmärkide, plaanide ja baasperioodiga uuesti pihta. Juhtub see kusagil novembri alguses.

Oma 77 kilo ja 178 sentimeetriga ei kuulu ma just kergemate ja õblukesemate jooksjate hulka. Kuidas ma peaksin oma konkurente võitma? Ca 8 kilo alla võtta on väga keeruline ja 70% lihaste arvelt kohe kuidagi ei tahaks. Ma lihtsalt kardan, et näen halb ja nõrk välja. Ainus pääsetee on suurem jõud ja võimsam mootor, kui teistel, mis mu 75 ja rohkemat kilogrammi edasi veab. Kavatsen selle nimel, et see reaalsuseks saaks kõvasti vaeva näha. Mingid muutused on juba toimunud. Alates 2023 septembrist on mind olnud näha pea igal nädalal 2-4 korral jõusaalis. Proovin vaikselt muuta oma jõukava üldisemast funktsionaalsemaks. 2024 november kuni 2025 mai on plaanis väga põhjalik periodiseerimine nii vastupidavus kui ka jõutreeningutes. Oluline, et moodustuks ühtne loogiline treening.

Muutus on toimunud ka distantsides. Kes on blogi jälginud, siis peale kevadise maratonist pasundamise pole ma sel aastal kordagi isegi poolmaratonile jõudnud ning reaalselt ka pikemad jooksutrennid peale korra 23 kilomeetri jäänud sinna 18 kanti. Tegelikult pole ma kuu aja jooksul üldse pikemaid distantse kui 15 km läbinud. Miks muutus tuli? Ma lihtsalt tüdinesin sellest ära, kuidas see suur maht mind aastast aastasse kurnab ja haigeks teeb samal ajal, kui keha reageerib treeningule üsna tagasihoidlikult. Avastasin, et kui teen vähem ja intensiivsemalt, siis paranevad võistlustulemused palju rohkem. Võtame näiteks 2023 aasta. Kiili krossi sarjas suutsin kõva treenimise tagajärjel hoida konkurentidega sama positsiooni. Nii maikuise Rapla jooksu kui ka augustise Peetri jooksu pungestasin hädiselt alla 39 minuti. 2024 aastal seevastu on võistlustulemustes näha lineaarset arengut. Seda eelkõige võrdluses konkurentidega, sest tegelikult on kõik mu kolm viimast 10 km läbimist olnud üsna rasketes tingimustes. Sellist ideaalset konditsiooni raja mõttes, kus ma 2013 aastal Raplas murdsin korraga nii 42 kui 41 minuti piiri ei ole ma kogu 11 aasta jooksul rohkem näinud. 

Miks ma 11 aastat pärast 42 minuti alistamist veel 38 minuti peal supsin? Põhjused on väga lihtsad. Esiteks see, et ma ei saa juba aastaid iseendaga kokkuleppele, kes ma nüüd olen. Kas ma olen jalgrattur, jooksja, triatleet, jõutõstja või midagi muud. Vahepeal olen isegi suusataja või ujuja olnud (neist kaks viimast pole muidugi ka eriti välja tulnud). Teine põhjus on see, et see sama 38 minutit on siin Eestis minu vanuses juba üsna kõva sõna. Palju kõvem, kui 33selt oleks olnud. See paneb mind enamustel rahvajooksudel vanuseklassis esiviisikusse ja mõnikord kannatab selle tasemega võita väiksemaid võistlusi. Kuna suurtel võistlustel ei võida selle tasemega midagi, siis rahulolekuks sellest kindlasti ei piisa.

Nüüd peaks kogu selle eelneva kohta mingi kokkuvõtte tegema. Niisiis: 2024-25 on plaanis teha väga põhjalik ettevalmistus. Fookus läheb kõige mis pähe tuleb tegemiselt puhtalt jooksule (loomulikult ei puudu offseasoni kavast suusatamine, ratas ja miks mitte ujumine). Jooks on fookus, ehk kõik olulised kvaliteettrennid tuleb teha just jooksualal. Kevadine tase peab olema kohe selline, et saaks rekordeid sihikule võtta. Distantsid: fookus läheb staadionialadele, ehk lühematele distantsidele (400 - 10 000m) peamise fookusega just keskmaa (800 ja 1500), samas hea meelega võistlen edasi ka pikematel maadel (kuni 10 km). Lihtsalt on plaanis järjekordne suur katse - loodan, et saan hakkama. Äkki poleks sellest pidanud kirjutama enne kui ära teen? Kuradile - see aitab mul fookust hoida. Mida see plaan päriselus tähendab kirjutan rohkem lahti tulevikupostitustes.

Ülemiste järvejooks 2025

Sain Ülemiste järvejooksul osalemise Reelikalt tasuta. Selle eest lubasin isikliku rekordi joosta. Ma sellest päris distantsist aru pole saanud, aga eks ta veidi alla 14 km on. Parim aeg aastast 2019 midagi 55 minutiga. Ehk kui keevitan alla 55-e, siis on rekord käes ja ei pea ajalugu vaatama minema.

Jooksumõttes kujunes võistluseelne nädal täielikuks puhkenädalaks. Loodan, et midagi peppi ei keeranud. Käisin peale ööjooksu neljast päevast kolmel jõusaalis erinevate kavade ja äppidega katsetamas, mis päädis korraliku reite lihasvaludega vähemalt kolme päeva jooksul. 3 x 10 + 10 pistol squatti pole naljaasi. Seetõttu koosnesid pmst kõik mu võistluseelse nädala jooksud umbes viiest kilomeetrist metsas aeglasest tiksumisest. Proovisime korra ka lõike, kuid rada oli pehme ja libe ning seetõttu oli suure pingutuse krooniks üllatavalt aeglane tempo.

Ütlen kohe ette ära, et seekordne võistlus oli minu jaoks täielik läbikukkumine. Läksin kindlalt isiklikku rekordit jooksma. Selleks oli vaja hoida kilomeetritempot alla nelja minuti. Ideeliselt tundus lihtne, kuid... Sain üsna ette startima ning jooksin esimese kilomeetri 3:40-ga. Tundus mugav, kuid teisel ja kolmandal kilomeetril hakkas kammima. Tavaliselt tuleb üks järgnevatest stesenaariumitest:

1. Lihtsalt kannatan edasi, tempo on enam vähem sama. Enesetunne muutub küll ajapikku raskemaks ja lõpus olen väsinud.

2. Lasen veidi (5-10 sek/km) tempot paariks kilomeetriks alla. Kogun ennast ja lõpu paugutan jälle tugevalt.

3. Väsimus kuhjub kumulatiivselt kuni saan haamri.

Seda kolmandat varianti polnud mul ammu olnud aga täna see juhtus. Siin võis süü olla kas sellel, et pideva võistlemise rütmis polnud ma ammu pikki jookse teinud või seda, et ma oleksin pidanud selleks distantsiks natukene laadima. Seekord juhtus nii, et toidud olid väga valgukesksed.

Kuskil 7 kilomeetri peal oli selge, et kaotan kogu naiste esikolmikule (neist kahte, Kelly Nevolihhinit ja Kertu Kula olen sel aastal võitnud, Helen Belli mitte). Tegelikult olid nad mul kõik suure osa võistlusest kuskil ees raja peal näha. Enne metsa keeramist väänasin jalga. Valu andis mulle adrenaliini, et järgmisel poolel kilomeetril vajutada, kuid kui päriselt puude alla liivastele küngastele jõudsime olin täiesti tühi. Kui viimastel kordadel olen seal kõvasti selgasi püüdnud surudes tempot, siis seekord tuterdasid jalad mul all nagu makaronid ning kaotasin ise hoopis kaks kohta. Neist teine mööduja oli endine olümpiajooksja Evelin Talts, kes viimaseks ca kuuesajaks meetriks asfaldile minnes oli must oma 50-60 meetrit ees. Pilt tahtis eest ära minna, aga mõtlesin, et kui loodus on mulle väga hea finišikiiruse andnud, siis patt oleks seda mitte proovida. Muide see kiirus on just viimase aastaga eriti välja tulnud, kus olen teinud palju tööd jõusaalis suurte raskuste ja plüomeetriaga. Väga nagu vajutada ei saanud või ei julgenud, aga tundus et vaikselt võtsin  meetreid tagasi. Viimasel ca kahesajal meetril panin gaasi põhja ning tegin miski 50 meetrit enda kasuks keskmiselt 2:30 kilomeetri tempoga. Esimest korda sel aastal vajusin finišis istuli. Kokkuvõttes oli aeg minu Ülemiste jooksude teisena parim 55:58 ja koht neljakümnes.

Kuskil 10 km kanti, siin on näha, et on väga raske

Endas olen ikkagi natukene pettunud. Mitte sellepärast, et ma korralikult ei proovinud, vaid et ma ei jõudnud. Oleksin võinud õigemini süüa vähemalt. No see reite lõhkumine (isegi võistlusel andis veits tunda) jõutrennis oli ka muidugi paras lollus. Nüüd tuleb teha võistlemisest veits pausi. Teha kvaliteetselt trenni, et enne hooaja lõppu veel 2-3 korralikku sooritust kirja saaks.

Taustajõud

Samal õhtul tunnustati mind valla poolt. Harrastajate treenimisega läheb mul Kiili vallas viies või kuues aasta juba. Oleme vahepeal kolinud osaliselt staadionile. Eelmisel talvel alustasime sisehooajaga ning tulevaks aastaks on veelgi suuremad ambitsioonid. Sel hooajal on klubiga läinud väga hästi. Alati on olnud piisavalt treenijaid. Pole tekkinud olukordi nagu varasematel suvedel, kus tuli minna edasi ühe treeningkorraga nädalas ja tunnistan, tekkis mõtteid üldse ühistrennide juhendamisega lõpparve teha. Mitmetel kevadetel olen mõelnud, kas ikka teen veel uue hooaja, aga alati on olnud Marko utsitajaks oma küsimusega, millal nüüd pihta hakkame. Lisaks on olnud abiks Marko poolne turundus ja tema korraldatavad võistlused, mis aitavad luua uusi suhteid ja meelitada inimesi jooksma. Rasketel aegadel kui pea kedagi trennis ei käinud oli vähemalt Anneli, kes tuli kohale. Lohutasin ennast mõttega, et kui keegi teine ei tule, siis teeme lihtsalt kahekesi trenni. Pool sellest tänukirjast kuulub Annelile ja Markole.

S:10 E:11 Oleks võinud, aga ei saanud ning lõpp Hallpea vs Hiiumaa saagale.

 Kuigi ma tean, et kell teeb väikeseid eksimusi (näiteks registreeris ta paaril korral eelmise nädala jooksul kahel päeval järjest ca 1 tunni vähem uneaega) peaksin teda ikkagi rohkem kuulama. Esmaspäeva hommikuks näitas indikaator 1 punkti sajast, mis tähendab, et ma peaksin olema kurnatud ning puhkama. Enesetunne oli samas enam-vähem ja otsustasin enne tööpäeva 10-kilomeetrise ringi teha. Kellal oli õigus, sest neljandal kilomeetril oli mul toss väljas. Tagasi ei pööranud, vaid lohistasin ennast ringi lõpuni. Enesetunne rahulikul jooksul oli nagu oleksin võistelnud. Samamoodi lohistasin ennast vaevu läbi tööpäeva. Energiat oli vähe ja aju ei töötanud. Huvitav, kas mõnedel inimestel on see tunne püsiv? Mul näiteks on energiatasemed meeletult kõikuvad alates enda vaevu läbi vedamisest kuni selleni, et enamuse päevast on püksid sipelgaid täis. Ise eelistaksin pigem midagi vahepealset. Ega õhtul kergemaks ei läinud. Kuna vihma tõttu ei olnud varianti muru niita, siis pidin vahetama jõusaalipäeva esmaspäeva vastu. Kuigi soojendust tehes tundus, et siit tuleb järgmine katastroof, siis lihased töötasid hästi ja tõstsid kõik vajalikud raskused nagu kord ja kohus üles. Mis seal kavas olidki? Rumeenia jõutõmbed, lõuatõmbed, power cleanid, biceps curlid (pole tõesti väga jooksja harjutus seetõttu teen vahepeal ajatäiteks - näiteks sel korral ei tahtnud teha jalapresse), kätekõverdused jalad rippes TRXil ja käed Bosu pallil, bulgaaria väljaastekükid tagapoolse jalaga pingil, jalatõsted rippes, jalgratas (kõhulihaste harjutus).Vb. midagi veel aga peast ei tea. Samas enesele üllatuseks magasin järgmisel ööl 8 ja pool tundi ning jõudsin ilusti nii muru niita kui ka jälle joosta.

Kas õnn on inimese sees?

Lugesin mõnda aega tagasi ühest enesearenguraamatust sellist lauset; "oma pikaajalise karjääri jooksul ei ole ma kohanud ühtegi inimest, kes oleks olnud püsivalt õnnelik väliste tegurite tagajärjel." Mis see tähendab? Rikkus või tervis ei tee üksi õnnelikuks kui peas pole asjad korras. Ka mul on olnud erinevaid aegu, kus tunnen ennast tervemana, rikkamana. Olen saanud omale palju asju, mille puhul olen unistanud, et kui mul on see või teine, siis muud ma enam ei vaja. Ka spordis, et kui suudan korra elus maratoni alla 3:30 joosta või natuke hiljem, kui suudaks teha IM70.3 distantsi alla 5 tunni või olla mõnel jooksu või triatloni võistlusel poodiumil siis rohkem ma spordis ei vaja. Kahjuks see ei ole nii. Edu laineharjal saab vaid lühikest aega sõita ning siis tahab inimene jälle rohkem. Tuleb meelde, et üsna suure osa oma elust olen võidelnud ülekaaluga. Nimelt kohe, kui lasen natukenegi vabalanguse teed minna, siis hakkan väga kiiresti tüsenema. Enne 2013 aastat funktsioneerisin tsüklitena, kus trennihullus (läksin normaalkaalu) vaheldus tavalise inimese eluga (võtsin kiiresti kaalus juurde). Alates sellest ajast olen suutnud elustiili muutust hoida ning ikka ja jälle leida eesmärke, mis mind motiveerivad. Täna 44-aastasena suudan joosta nii kiirelt kui varem unistasin, sõita ratast nii hästi, kui varem unistasin, ujuda, tõsta raskusi jne. Peeglist vaatab vastu treenitus, mida ei oleks selles vanuses osanud loota. Neid asju võib veel mitmeid ette lugeda, näiteks tööalaselt. Kas ma olen õnnelikum? Lihtsalt nende kuivade faktide pärast kindlasti mitte. Kas Vladimir Putin on õnnelik? Või siis pigem oli, sest peale suure võimu ja rikkuse oli tal varem ka turvatunne. Ma ei usu, et oli õnnelik või siis kuidas seletada seda, mis edasi juhtus? 

Lähme reedel ööjooksule. Ütlesin Annelile, et see peaks olema pidupäev, kus tehtud tööd nautida, sest sa oled tugevam kui 80% naisi ja 50% mehi. Milline privileeg on minna starti teadmisega, et olen 5% tugevamate hulgas. Seda privileegi me kahjuks ei kipu märkama. Siinkohal oli hea teile meelde tuletada: võtke hetk, et  märgata, mida te olete juba teinud või mille nimel te tegutsete.

Põlvkondade vahetus

Scrollisin uudishimust Ülemiste Ööjooksu registreerunute nimekirja. Eriti huvitasid numbrid ühes sajani, kuna neid jagatakse tavaliselt parematele jooksjatele. Üldse viimastel aastatel olen tähele pannud, et protokollidest puuduvad paljud nimed, kellele varasemalt alt üles vaatasin. Esikümned, kahekümned, viiekümned on täis nimesi, mida ma ei tea. Osadel juhtudel on perenimi tuttav, aga eesnimeks on midagi muud. Kas tõesti on vahepeal tuntumate jooksjate isad lõpetanud ja mantlid poegade õlgadele pannud? Kuigi sportlase jaoks olin vana, alustasin siis kui mu poiss tegi esimesi samme. Eile jooksis tema mu trennis. Võtsin noortel aega lendstardi sprindist ning avastasin, et ta jookseb üllatavalt kiiresti. Lisaks on ta minust pikem. Kuhu kaob aeg? Aeg liigub omasoodu, mina aga olen ja jään ja võitlen edasi, sest tahe ei rauge.

Neptunas 10 Ülemiste ööjooks

Üks järjekordne võistlus, mis toimub minu ametlikul uneajal. Reedesse sisenesin ma väga heade näitajatega. Viimased kolm ööd olin ma maganud 8 tunni tuuri. Viimased tugevamad trennid olid see sama eelmainitud pühapäev ning sellele esmaspäeval järgnenud jõusaalitreening. Muus osas olin jooksnud keskmisi distantse rahulikus tempos koos mõningate kiirendustega. Ehk paberil polnud ma nii värske sel aastal veel olnud. Enamus reedest olin (tundub, et ülemagamisest) pilves, kuid õnneks ajas võistluseelne adrekas unematit eemale. Parkisime oma auto Peetri Selveri juurde, kust jäi täpselt sobivad 2 kilomeetrit soojendusjooksuks. Parkisime mitmuses tähendab seda, et üle pika aja jooksis Anneli ka.

Ilm oli väga hea. Praktiliselt tuulevaikne ning õhtuselt või öiselt jahedam (19-20 kraadi ehk). Osalejaid oli palju, sellise võistluse või stardi- ja finišikorralduse jaoks ilmselgelt liiga palju. Kuna meie stardigrupis oli 900 inimest, siis tuli sinna enam kui 10 minutit varem minna, et oleks ruumi vähegi ettepoole ennast sättida. Leidsime omale ruutmeetri vast paarisaja startija taga. Kommenteerisin: "polegi väga hullu, esimene kilomeeter soojaks väikese slaalomiga ja siis peaks tekkima ruumi mugavamaks jooksmiseks. Kokku vast sajakonnast inimesest oleks vaja veel mööduda." 

Esimese kilomeetri läbisin mugava enesetundega 3:50 kanti. See mugav on subjektiivne, kuna igasugused haagid ja järsud pidurdused väsitavad ning kohati pidi ruumipuudusel muru kasutama. Tundsin, et isiklik rekord on tegelikult jalas. Kahjuks pidin rekordimõtte juba varakult maha matma, kuna teisel kilomeetril selgus, et pidime kogu parkimismaja läbi jooksma. Sisulisel tähendas see umbes kaheksat (korrus pluss pool korrust, kokku 4 korrust) viiekümnemeetrist tasandit, mille igas otsas oli 180 kraadine tagasipööre. Ja siis kõik see uuesti teiseltpoolt alla tagasi (kokku 16 pööret). Kui nüüd keegi mu Strava faili vaadates mõtleb, et miks ma osades kohtades nii aeglane oli ja miks kogu distants oli 9630 meetrit, siis asi selles, et hoonetes kaob GPS signaal pidevalt ära ning reaalset liikumist ei ole võimalik läbi selle jälgida. Arvan, et minu tempo juures võis selline tiirutamine maksta ca 20 sekundit kilomeetri kohta. Samas jooksin kogu maja tugevalt ning 2 km sildi juures olin 38 minuti graafikus. Seda tugevat jooksu oli nii palju tunda, et järgmistel kilomeetritel suutsin vaid väga üksikuid eesjooksjaid kinni püüda. Hetkel kuuendal kohal olnud naisterahvaga (arvan, et oli Kaari Kink) püüdsime kinni viienda naise. Siis juhtus aga kaks asja korraga. Naised hakkasid omavahel võistlema ning mul hakkas kergelt pistma. Täiesti idiootne lugu - ma polnud toitumisega midagi valesti teinud, ma olin väga korralikult treeninud ja nüüd mingi piste. Ei aidanud ka see, et kauguses hakkas vana sõber, kaastreenija ja konkurent Kaspar Kuuse paistma. 

Ehk siis paari järgneva kilomeetri jooksul libises naiste punt koos ühe meesterahvaga vaikselt eest minema ning vahe Kaspariga jäi samaks. Esimene ring sai läbi (kokku siis kaks ringi) ning pilk kellale näitas ca 19 minutit. Peas hakkasid käima erinevad stsenaariumid. Kui enesetunne ei parane, siis suudan ehk alla 4 min/km tempot hoida ja kokku tuleb ajaks c 39 minutit. Kui peaksin ennast korda saama, siis oleks ka 38 minuti alistamine normaalne. Samas tol hetkel ei teadnud ma ühte olulist faktorit. Seda, et peale meid oli rajale lastud veel ca 3000 aeglasemat jooksjat ja kõndijat ning need olid nüüd meie teisel 5 kilomeetri ringil.

Kuidagi liikusin Kasparile järgi ning kohe peale tast möödumist kadus ka piste vaikselt ära. Nii et kui parkimismajja uuesti jõudsin oli võimu, et taas suruma hakata. Asi, millega ma ei arvestanud oli see, et järsku oli mul inimmmüür ees. Kuna kõikidele meeldis sisekurv, siis oli mul tegelikult võimalik kaarega ümber inimeste joosta. Lohutasin ennast sellega, et suuremaid poognaid võttes tunduvad tõusud laugemad ja tagasipööretel ei pea nii palju kiirust maha võtma - inimaju on ikka imeline. Kohe kui parkimismaja kurvitamisest välja sain avastasin enda jaoks, et olin kaotatud aja tagasi teinud ja sellele juba enda jaoks maha kantud pundile uuesti järgi saanud. Mu lootus, et majast välja saades tekib inimeste vahel lahedamalt ruumi ei täitunud. Kohati läks veelgi hullemaks ning igasugu veidrate trajektooride väljanuputamisega sai aju korralikult lisatööd. Kas olin ma lihtsalt värskem või andekam jooksujoonte leidmises, aga need otsesed konkurendid jäid seljataha. Viimasel paaril kilomeetril õnnestus leida veel üksikuid inimesi (ka neljanda koha naisterahvas), kelle tempost ja suurest ponnistamisest inimeste vahelt omale teed rajada oletasin, et nad on mu isiklikud konkurendid. 

Sel perioodil oli raja ohtlikkus selgelt tajutav. Kombinatsioon slaalomist, kus tuli möödumiseks teelt välja minna pimedale haljasalale, kus leidus peale muru ka põõsaid ja kive, mida tänavavalgustus ei valgustanud. Minu ees väänati jalga ning ise astusin mingisse auku, mille puhul mõtlesin, et siin jäi küll kukkumisest või väänamisest vaid natuke puudu. Kõik see nikerdamine viis mind olukorda, kus kella ei olnud võimalik vaadata ning kadus ka igasugune taju sellest, kui palju veel lõpuni on. Ühel hetkel taipasin: oot, me just keerasime viimast korda Ülemiste keskuse poole ja varsti on läbi. Kuna kergliiklustee oli kitsas ja ruumi inimeste vahel ahtalt, siis lükkasin oma lõpukiirenduse mõtte (plaan oli suruda olenevalt enesetundest 400 kuni 800 viimast meetrit) edasi parklani. Parklas avastasin, et jälle pole väga palju ruumi ja varsti-varsti tuleb 180 kraadi tagasipööre, kus kaotan oma kiiruse. Surusin siis veidi tugevamalt ja peale pööret viimased 200 jällegi tugevalt. Pärast vaatasin failist, et enne tagasipööret tegin kuskil 3:20 ja pärast 2:55 tempot finišijooneni. Kuna jutt käib ehk vaid kolme-neljasajast meetrist, siis pole see nüüd nii suur näitaja.

Kokku tuli ajaks 38:34, mis napilt selle aasta parim 10 km (koht 41 pea 1600 startinu seas). Samas on magus-mõru tunne: raisatud rekordi vorm ja ma ei tea, kas sel aastal uut võimalust tuleb. Rada oli käänuline ja arvestades seda, mis juhtus teisel ringil olen kindel, et ei olnud ühtegi alla 50 minuti jooksjat, kelle teine ring oleks olnud esimesest kiirem. Samuti jäi liiga palju kehasse sisse, sest mul ei olnud ruumi ennast tühjaks joosta. Ammu pole olnud finišit, kus ma olen nii värske. Kuskil kaugel ees lõpetasid kolm naist väga heade aegadega. Neist kahte esimest Laura Maasikut ja Liis-Grete Arrot olen ma varasemalt võitnud, aga mitte praeguste vormide juures. See kõik paneb mõtlema, et... Jah, ma olen küll natuke vanem, pereinimene ja laagrites ei käi võiks ikkagi teha järgmise aasta natukene paremini kui tavaliselt läheb. Enamik hooaegasi on mul üksteise koopiad. Kevadel olen kuskil 41 minuti 10 km vormis ning siis proovin järgmised 5 kuud teha nii hästi kui oskan, ning sügiseks olen taas 38-39 minuti mees ning nii aastast-aastasse. Teeks äkki seekord nii, et 2025 märtsis olen juba 37 või 38 mees?

Kuidas Annelil läks? Isiklik rekord ajaga 47:18. Teda on palju vigastused kimbutanud. Ta praegune ettevalmistus on selline pooles vinnas ca 30 km nädalas, kus ta on saanud vähemalt kvaliteettrennid ära teha, aga muu on ligadi-logadi. Parema tervise ja korraliku trenni puhul oleks 45 minutit väga kerge saavutada. Selleks korraks kõik. Paar head trenni saan veel teha ning järgmisel laupäeval proovin oma Ülemiste järve isiklikku parandada. (loodetavasti saan mõne foto ka kuskilt lisada mingil hetkel).

Kuna Randel Mets oli protokollis 1:05 maas, siis saab Hallpea vs Hiiumaa saaga Hallpea kindla võiduga 2:1 lõpu.

Minu jaoks lõpp, teiste jaoks pildil veel mitte.

Minu elu loo üks peategelasi kõige kiuste ilusat jooksu tegemas.

S:10 E:10 Soodsa tuulega edasi

Mida tähendab treeningtempode varieerimine

Kindlasti on paljud kuulnud või lugenud järgmisest. Selleks, et areneda ning püsida terve jooksurajal on vaja treenida erinevatel pinnastel erinevate tempodega. Kui mõni harrastaja mõtleb nüüd, et jooksen rahulikke jookse tempoga 5:50 / km, kiireid jookse ja võistlusi tempoga 5:00 / km, siis on see piisav. Päris nii lihtne ei ole. Toon näitena oma võistlusjärgsed trennid. Pühapäeval ja esmaspäeval olin jätkuvalt väsinud oma raskest 10 km võistlusest. Seega jooksin mõlemal järgneval päeval väga rahulikult 5-6 km tempoga veidi üle 6 min/km pehmel metsarajal (pulss 124). Teisel päeval tegin lisaks ka kogu keha treeningu, kust ei puudunud kangiga jõutõmbed, power cleanid ega ka lõuatõmbed. Kolmandal päeval, kui jalad olid paremaks läinud jooksin ca 10 km aeroobses tempos (5:05 min/km ja pulss 137) asfaldil. Neljandas päev oli tugev jooksutreening. Hommikul vara tegin 4 x 7 minutit laktaadi lävel. Kuna aeg oli varane ja õhtul ootas staadionitrenn, siis tulid lõikude tempod ja pulsid umbes 4:09/km ja 163. Õhtul treening staadionil, kus peale jooksja ÜKE ja tehnika harjutuste tegime 8 x 600 meetrit tempoga 3:40 / km, millest kolmanda ja kuuenda lõigu viimased 300 meetrit tempoga 3:10 / km. Kusjuures kõige raskemad ei olnudki mitte haamriintervallid, vaid neile järgnenud tavaintervallid, kus suhteliselt head tempot tuli hoida laktaati täis ning mikorokahjustustega lihastega. Ehk siis nagu näete nelja päeva jooksul tempod vahemikus 6:10 / km kuni 3:10/km ning joostud nii asfaldil, tartaanil kui ka pehmel metsarajal.

Juuli numbrid kokku

Juulis jooksin vähem kui juunis, kuna olin puhkusega seotud tegevuste tõttu rohkem rutiinist väljas. Lisaks vajasid tugevad võistlussooritused suuremat taastumisaega ning seekord tõesti kuulasin oma keha rohkem.

Puhast jooksu: 287 km ( ei lähe sisse võistlus või raske treeningu eelsed soojendusjooksud)

Jõusaalitreening: 7 korral ca 1 tund (parem, kui juunis)

ÜKE ja jooksuharjutused: 8 korral ca pool tundi.

Garmini VO2Max ja race predictoris juuni vs juuli olematud muutused, ehk selle järgi pole aeroobne jooksuvõimekus muutunud. Ma ise arvan, et kui on õige ilm, rada ja teiper, küll siis midagi realiseerub.

Vallamängude teatekross

Augusti esimesel nädalavahetusel sain üle pika aja ratta selga. Alates pikalt reisilt naasemisest märtsikuus olin sõitnud vaid mõned korrad ja seda ka ainult seltskonnas ja selle mõttega, et sõpradele-tuttavatele kohalikke radu tutvustada ning muuhulgas koos uusi avastada. Juulis polnud sedagi teinud. Kuna põlveliigesed olid sellises imelikus seisus, et varsti võib midagi katki minna, siis võistluseelsel päeval asendasin jooksu rattasõiduga pukil. Alguses oli imelik, sest keha oli kuidagi väntamisliigutuse ära unustanud ja tundus, et jalad sõid juba madalatel pööretel kahtlaselt palju hapnikku. Peale 40 minutit see tunne muutus (justkui oleks käigu pealt midagi juba unustatut kehale meenunud), watid läksid kõrgemaks ja sõitmine mugavamaks. Kokku kerisin umbes tund ja 20 minutit. Tegelikult arvan, et see oli pühapäevast võistlust arvesse võttes pigem positiivse mõjuga. 

Rada oli tehtud üsna kodu lähedale ning kasutas muuhulgas segmente ka minu tehtud metsarajast. Kahjuks olid kõik segmendid tagurpidi, ehk mul ei olnud oma rajateadmistega mitte midagi peale hakata. Proovisin küll visualiseerida tagurpidi, aga sellest ei tulnud midagi välja. Iga kurv, kivi ja känd tundusid uued.Vahva oli see, et ringile (mehed sõitsid kolm ja naised kaks) oli kaasatud Vaela kelgumägi. Ma ise poleks kunagi selle peale tulnud, et teha pealesõit järsumast küljest, kuna arvasin, et eriti keegi ei saa sealtpoolt rattaga üles. No tegelikult ikka sai küll. Ülejäänud kuskil 3/4 sõitjate jaoks oli võimalus ümber mäe ringi sõita, mis oli aeglasem variant. Tehnilises mõttes võis raja raskusaste olla kuskil keskmine. Kõik oli sõidetav, kuid sisaldas mitmeid kände, kive, järske kurve ja diagonaalseid märgasi juurikaid, millega tuli ettevaatlik olla.

Meie põhiorganisaator Marko sõitis esimest vahetust, mina teist ja Vaela rulluisutaja Käroli kolmandat. Oma suure keha kohta on Marko sel aastal kahtlaselt tugev ja vastupidav tank - kahtlus on, et teeb dopingut. Proovisin pingeid maha võtta soovitades Markol kuskil keskel ühtlaselt sõita (5-7 koht) ning ma siis proovin meid esikolmikusse tõmmata. Sealt edasi võiksime ideaalis pronksile pretendeerida.

Marko tõi meid vahetusalasse sisse neljandana, ehk paremal löögipositsioonil, kui lootsime. Mõned minutit varem minu ees sai rajale meie küla kohalik rattäss Andres Riismann (see mees sõidab talv läbi pimedas ja lumes). Tegelt olid selleks hetkeks kõik vahed väga pikale veninud, sest kuigi ainult 6 kilomeetrit oli iga etapp väga tehnilist ja väsitavat laadi. Kohe esimesel singlil sain aru, et olen roostes ja väristan kätt. Ehk seetõttu ei olnud mul võimalik singleid üle 170 pulsi sõita, lihtsalt olin selle kiiruse jaoks liiga "pussy". Tegelikkuses oli see pühapäevasõitjatega võrreldes ikkagi märkimisväärselt kiirem vaadates seda kui ruttu vahed sulasid. Esimesel ringil olin üksi, teisel sprintisin lühikesel laastujupil meid kolmandaks, lisaks jäin pikal singlil natukeseks teise koha mehe taha kinni ning viimasel ringil hakkas Toomas Ellmann mulle järgi jõudma. Õnneks sain vahetusalas aru, et nende tiim oli meist ringiga maas. Igal juhul hullumeelselt hea sõit tema poolt (oli pika puuga päeva kiireim), seda poleks küll uskunud oodata - kindlalt doping. Kuni Toomase tulekuni oli mu pingutusaste võistluse mõttes pigem veidi tagasihoidlikum, kus kippusin millegipärast isegi olemasolevast võistlusest veidi rohkem mõtlema sellele, mis me õhtul trennis teeme. Aeg-ajalt surusin oma vaimu jõuga reaalsusse tagasi kinnitades endale, et seda kümmet sekki, mis ma siit teenida saan võib Kärolil pärast vaja minna.

Laastukal teisele ringile keeramas

Käroli sai siis minu käest vahetuse teisena. Sel hetkel oli meel hea, sest nn. minu kaks tiimi olid esimestel kohtadel. Üheltpoolt klubikaaslane Salome ja kohalik tuttav Andres ning teisena meie ise. Kuigi see Toomase lähenemine esiti hirmutas, siis kui korraldajate antud aegu ja Stravat uskuda olin vist päeva lõikes isegi teise aja teinud olles ka esimese vahetuse liidrist Kangru poolt sisse toodud suusaproffist Henri Roosist veidi nobedam. Aga suusatamine pole rattasõit, niiet. Kuigi ma tol hetkel ei teadnud olin meie tiimi ka Andresele lähemale tõmmanud. Minu ringiajad olid ühtlased, ehk esimene ja viimane täpselt samad ning keskmine viis sekundit aeglasem. Käroli võimetest ei osanud ma sel hetkel veel midagi arvata, sest ainus asi, mis ma teadsin oli see, et ta tegeleb tõsiselt rulluisutamisega (sarnased lihased, mis rattasõidus) ning seda, et ta oli ratast proovides (sõitis mu mustaga) endal juba lõua katki kukkunud. Esimese ringi lõpus teisele minnes aga kõik muutus - Käroli oli Salome kätte saanud ning surus ennast laastutõusul võimsalt esimeseks. Nüüd tuli ainult loota, et ta uuesti siruli ei käi. Ära ta tuli - järjekordne teateka esikoht Kiili ja Kangru ees. Marko ja Käroli mõlemad üllatavalt hea, ise tegin ma vist lihtsalt enda tavapärase.

Taas ülemisel astmel

Epiloog

Õhtul jooksin 7 x 1 km metsas tempodega 3:52, 3:45, 3:44, 3:45, 3:44 ja 3:38 ning viimase, kus olin oma klubikaaslastele toetajaks täpselt nelja minutiga. Tore oli õhtu lõpuks tõdeda, et Marko, Kris-Teven, Anneli ja Reelika on täna kõik oluliselt paremas jooksuvormis võrreldes sellega, kui ma nad kevadel oma käpa alla sain. Krisis näen veel eriti palju potentsiaali. Mis põlvi puudutab, siis pärast viimaseid jookse tundub, et kõik mured hakkavad kaduma. 

2023 sügisel alustasin tõsiste jõutrennidega. 2024 aastal olen teeninud palju rohkem medaleid, jooksnud paremaid aegu ja näen ka ilma särgita oluliselt parem välja kui 2023. Siin on kindlasti mõtteainet.