S:11 E:9 "Timo, Timo, mis sa teed!?"

Blogi juubeliaasta puhul muutsin tema välimust. Uus kujundus on ehk silmasõbralikum ja seetõttu kergem lugeda. Blogi pealkirja tahaks ka ajakohastada, aga pole hetkel head mõtet. Kui kellelgi on, siis andke mulle teada.

Mõned nipukad

Olümpiavõitjat David Rudishat treeninud Colm O'Connell on öelnud: "meie jooksjate edu saladus on see, et mingit saladust ei olegi." Või siis olümpiameest Stephen Scullioni tsiterides: "loeb see, mida väljaspool jooksurada tehakse." 

Mis minu puhul töötab? Ikka need samad lihtsad asjad. Puhkuse ja treeningu tasakaalust olen kirjutanud. Viimasel ajal on olnud vajalike unetundide täissaamisega raskusi. Kui suve algul oli see seotud rohkem eluviisiga (sündmused), siis nüüd viimasel nädalal ilmselt vanuseliste eripäradega (uni ei tule alati kohe peale või läheb liiga vara). Toitumisest olen samuti korduvalt kirjutanud. Libastun üsna tihti, ehk oleks võimalik paremini. Samas teen ka kohe kiirelt korrektuure ning rämpstoitumise spiraali ei lange. Toidulisanditest - neid tarbin vähe, pigem ainult seda, mis on oma efektiivsust aja jooksul tõestanud. Teadmiste hulk aitab turunduslõkse vältida. Pimedal ajal on omal kohal D-vitamiin, Omega 3 ja 6 rasvhapped on aastaringselt. Praegu katsetan magneesiumiga - kas aitab midagi une osas? Talvisel ajal, kui kehakaal pole nii oluline ja on rohkem rõhku jõutreeningul, siis kreatiin (kiirem areng ning ilmselt aitab ka vastupidavustreeningu koormusest taastuda). Vajalikud vitamiinid ja mineraalid proovin saada toidust. Valgupulbrit tarbin kuna lihtsalt maitseb, ei usu, et mulle aminohappeid eraldi juurde vaja oleks.

Treening väljaspool jooksurada. Ka nende radadega on nii, et ca 40% proovin teha maastikul: luudele ja liigestele lihtsam. Eks ta mul jaotubki umbes nii, et 10% staadionil, 40% metsas ja 50% asfaldil. Muu treeningu ja ettevalmistuse osas ca 9 korda kuus klubiga jooksuharjutused, plüomeetria, kerelihased jne ning sama palju kordi kuus olen proovinud (tihti ei õnnestu) käia jõusaalis suuremaid raskusi liigutamas. Eelistan liitharjutusi nagu kükk, jõutõmme, power clean, lõuatõmbed lisaraskusega jne. Erandiks on võistlused - proovin teha nii, et 3-4 päeva enne võistlusi suuri raskusi ei tõsta. Teiperit pole sel aastal ühelegi võistlusele teinud. Ilmselt teen paari võistluse jaoks enne hooaja lõppu, kuid ei ole veel otsustanud, et kus ja mida ma sihin.

Plaan on hea, aga mina olen rumal ja mõnikord tuleb elu vahele

Praegustest tegemistest ka natuke. Peale KFC Südasuve Chellenget ei saanud ma päris hästi aru, kui väsinud ma pingutusest tegelikult olin. Kuigi võistlusjärgsel päeval andsin endale jooksupuhkust, ehk tegin korraliku jõutreeningu. Käisin esimest korda Tuule jõusaalis, mis avanes mulle aknad uute harjutuste tegemiseks. Näiteks tegin kelguga sprinte. Pole vist väga hea idee peale rasket võistluspingutust? Teisel päeval otsustasin, et olen nüüd puhanud küll ning jooksin 10 + 10 kilomeetrit (hommik ja õhtu). Järgmisel ööl ärkasin vist oma 20 korda ning kolmapäeval olin täiesti lukus. Tegelikult oli hea meel, et nii palju inimesi tookord mulle trenni tuli. Sain rahulikult staadioni serval lõikude ajal oma jooksjatega tegelemisele keskenduda. Endale ülipositiivsest küljest avastasin, et iga jooksja (ca 10 tk), kes on minu juures treeninud enam kui aasta jookseb tehniliselt väga ilusa sammuga. Isegi siis, kui ta on natuke ülekaalus või pole nii kiire. Liigutuste kohapealt pole mitte midagi, mis silma riivaks. Järelikult olen need aastad midagi õigesti teinud.

Kuna olen nüüd põhimõtteliselt ära otsustanud, et sel aastal maratoni ei jookse, siis on see natuke kilometraaži ja pikkade jooksude pealt pinget maha võtnud. Miks nii? Hetkeseisu ja oma kehalisi/füsioloogilisi eripärast arvesse võttes (olen kiiruslikku, mitte vastupidavuslikku tüüpi jooksja) tean, et kolme tunni piir jääks ka sel aastal suure töenäosusega alistamata. Seetõttu ei taha oma keha ei enne, ega ka maratonijooksuga liiga palju koormata. Tean, et pikas perspektiivis ja arengule mõjub see palju paremini kui maratonile hetkel ei mõtle. Loomulikult on kolm tundi silme ees, aga teen selle, kuion õige hetk ja olen selleks 99% valmis. Mida see kiiruslikku tüüpi kõige lihtsamalt öeldes tähendab? Seda, et paljud jooksjad, kes mulle napilt kaotavad 10 või 5 km distantsil võidavad mind maratonis ca 10 minutiga. Neid mulle kaotanuid, kes samal hooajal 3 tunnist kiiremini maratoni jooksnud on juba päris mitu.

21. juulist alates oli meil kolm päeva meeste laagrit. 10 meest tulevad vaikses Eesti nurgas kokku ning elavad seal koos mitu päeva nagu Jürgensonid. Loomulikult ei puudu sealt peale spordi grillimised, burksiputkad, saunad, mängud ja alkohol. Esimesel ööl läks käest ära, teistel hoidsin veel natukenegi kontrolli. Kui kolm päeva hiljem koju jõudsin olin täiesti sodi. Väga väsinud ning jalad tuksis. Jooksin 10 kilomeetrit ning paaril korral lõi vasakust põlvest terav valu läbi. Kui peale muruniitmist olin tunnikese istunud, siis ei saanud enam normaalselt kõndima. Mõlemad Ahillese kõõlused valutasid nii, et pidin lonkama. Ilmselt ei mõjunud ca 6-7 tundi intensiivset võrkpallimängu liivas mu juba piiri peale treenitud jalgadele eriti hästi. Ahillese esmane ravi on lihtne - külmutamine ja trepil negatiivsed laskumised raskusega ühel jalal.

Timo, Timo, mida sa teed!? - ehk meeskondlik triatlon Otepääl

Tundus, et sain jalad uuesti alla. Kaks ja pool tundi sõitu Pühajärvele, putkast rasvased makaronid ning kolm tundi ootamist, kuni jooksma sain. Vahepeal saatsin oma meeskonnakaaslased teele. Meil oli Kirilli sünnal emotsiooni põhjal kokku pandud Pop-Up tiim, kust ei puudunud ei Nipernaadid, lõvitaltsutajad, ega ka muidu klounid. Ujujaks Ameerikamaalt Eestisse suve veetma tulnud ujumise "powerhouse" Timothy Hayes, rattal BMC überratast taltsutav Kirill Neitov ning jooksu või siis pigem mägironimisrajal ukerdav Janar Novitski. Meeskonna nimeks Tri-not-to-cry, mille peale stardimaterjale väljastav neiu kommenteeris: "proovige siis mitte nutta." - peaaegu õnnestuski. Igaks juhuks ütlen, et tegemist olümpia triatloniga, millel puikkust vees 1,5 km, rattal 40 km ja jooksurajal 10 kilomeetrit. Kõik oli mägine peale vee.

Saatsime Timothy järve ja jäime uudishimulike nägudega varem startinud üksikvõistlejaid ootama. Neid polnudki meist väga palju mööda jooksnud, kui näeme oma Timot. Ja mis ta teeb? Jalutab! Nii hea ajaga veest väljas aga jalutab. Pistsime siis üürgama: "Timo, Timo start running, only 200 meters to go." Hakkaski lippama. Mis siis Timoga juhtus? Peale ujumist oli maasikaks järsk trepp enne vahetusala. Trepil kõrgust oma paarkümmend meetrit. Timo oli nimelt trepist üles jõudes oksele hakanud. Igal juhul vahjetusala tehtud ning nii vinge ujumisega, et meie edu lähimate konkurentide ees oli 8 minutit.

Tim on väljas ja kohe on Kirilli kord

Edasi oli Kirilli kord. Hakkasin siis arvutama, et kui kaua me tal rajal olla lubame. Oletasin, et kui ta 90 minutiga hakkama saab on piisavalt hästi. Nägin teda teisele ringile minemas. Tundus, et ajaliselt oli õigesti. Kuna sealt jäi minu stardini umbes 35 minutit oli aeg hakata vaikselt sooja tegema.

Kirill minemas teisele ringile

Soojendusörki tehes rajaga tutvudes selgus, et see maastikurattasingel, mis mäest alla tuli ning mille kohta ma kommenteerisin "päris hästi tähistatud singel, see kindlasti raja hulka ei kuulu" - see oli tegelikult jooksuringi osa. Kahe ja poole-kilomeetriseid ringe oli retsepti järgi jooksjale kokku välja kirjutatud neli tükki. Üks ring nägi välja umbes nii, et ilge ralliga mäest alla, siis natuke üles-alla õõtsutamist koos kitsa tagasipöördega. Sealt edasi plääžile, üle rannaliiva, veel üks pööre tagasi ja mööda järsku maastikusinglit ca 20 meetrit vertikaali, mille otsa veel ca 5 meetrit üles, sedakorda asfaldil. Sealt mõnisada meetrit ronimisest koomas näoga vahetusala juures fännidest ja pealtvaatajatest mööda ning siis see kõik uuesti ja uuesti.

Vot sihuke fänniklubi tervitas kui rajale sain

Soojendus tehtud jalutasin vahetusala juurde, kus toimetas kohtunikuna mu endine klassiõde Kerli. Lobisesime oma 10 minutit ning selle ajaga jõudis taevas pilve minna ja hakkas veidigi vihma tibama - jess! Aga ei, enne kui meie ratturid kohale jõudsid tuli päike uuesti välja. Kuskil 15 sekki enne mind sai tiimidest liidrina rajale triatloniklubi 21CC segavõistkonna ankrumees, kelleks oli vanameister Marko Albert. Olgu, sihime siis üldarvestuse teist kohta. Päike lõõskas, pulssi ja tempot polnud mõtet jälgida, kuna need kõikusid väga palju tulenevalt sellest, missuguses raja sektoris ma parajasti viibisin. Mäe otsa jõudes oli see näiteks 184, muul ajal kukkus 170 lähedale. Suurem osa jooksust oli slaalom, ning iga uue ringiga oli rajal üha rohkem takistusi, mis kippusid pärisuunas üha aeglasemalt liikuma (rohkem individuaalvõistlejaid jõudis ringile tiirutama). Kas minust mööda ka joosti? Jah, paraku päeva kiireim noormees tõesti tegi seda. Põhimõtteliselt käis  minu peas võistlus tõusust - tõusuni, sest kõik muu oli normaalselt joostav ja seal tuli lihtsalt ellu jääda. Kolmandal korral tippu jõudes oli selline tunne, et kohe-kohe saan haamri ja kukun kokku. Samas lohutas mõte, et tegelikult möödusin sellel singlil igal korral mitmetest teistest jooksjatest.

Kuskil - kuskil, ei tea mitmes ring juba

Päeva tipphetk? Kui Marko Albert tuleb mulle pärast võistlust õnne soovima hea jooksu puhul. Tõesti, sain ta teisel kilomeetril kätte. Kuna ma teda igas tagasipöördes nägin, siis teadsin, et enamuse jooksust hoidsin ebaturvalist paarikümnemeetrist vahet. Vaid alles viimases pöördes, 1.5 km enne lõppu mõtlesin, et nüüd vist tuleb ära. Mäe tegin nii, et oleks raske, aga samas jääksid kindlasti jalad veel alla. Viimasel paarisajal meetril suudsin veel kerge sammuga lennata ja nii ta tuligi - esimese võistkonnana finišisse. Jooksu aeg? Njah, tingimusi arvesse võttes oli 40:02 täitsa okei aeg. Arvan, et enamus jooksid palju rohkem, kui vaid kaks minutit tavapärasest 10 km võistlusest aeglasemalt.

Isegi kui keegi enam ei ohusta, siis lõpp peab olema kiire

austusest jooksu vastu

Tegelikult kokkuvõttes ei olnud Marko edestamine võistluse mõttes oluline, kuna meil oli meeste- ja neil segatiim ehk autasustamisel osalesime täiesti erinevates kategooriates. Samas on hea ikkagi olla koguprotokollis kõige ees. Eks mulle mängis kaardid kätte ka Marko aastaalguse raske vigastus, mis pole lasknud piisavalt treenida. Muide lätlaste Tritans teami jooksja sain ringiga kätte juba enda kolmanda ringi lõpus, ehk sellest hetkest teadsin, et oleme vähemalt 12 minutit eespool.

Autasustamise proov kohe peale finišit

Kui kaks tundi hiljem ametlikult au avaldati olid Lätlased juba jalga lasknud

S:11 E:8 Luikede järv ehk Hallpea vs Hiiumaa vol 2.

 Käes on Juuli, ehk südasuvi. Tavaliselt üsna raske treeningperiood. Kui on soov sügisepoole tulemust teha, siis peaks väga suur osa treeninguraskusest langema juulisse. Õnneks on ilm jooksjaid hoidnud. Pole olnud meeletuid leitsakuid, mis jooksurajal viimsegi vedeliku kehast rööviks või õiset kuumust, mis muudaks ööd lõputuks vähkremiseks.

Olen korraldanud oma asjad nii, et enamikel hommikutel enne tööd, kui on veel jahe teen ühe jooksutreeningu. Õhtud olen jätnud rohkem kas jõutreeningu jaoks või on meil rasked klubitreeningud. Proovin vähemalt ühe päeva nädalas anda jalaliigestele ja kõõlustele aega taastumiseks jättes selle täiesti jooksuvabaks. Kaks jaanijooksule järgnevat nädalat olid jooksu mõttes väga töökad. Tegin mõlemil ca 100 km, aga mitte lihtsalt mahtu, vaid korralikku kvaliteeti sinna otsa. Mõlemal nädalal oli kolm kiire jooksu trenni, kaks jõusaalisessiooni suurte raskustega ning kaks trenni jooksja ÜKE ja jooksuharjutustega, ehk puhas kvaliteet. Teise nädala lõpuks läksin täitsa lukku ära. HRV (südamelöökide variatiivsus) kukkus alla alumise lävendi, ehk tekkis parasümpateetiline kurnatus. Kellel kellasi ja vidinaid küljes pole, siis enesetundena avaldub see nii, et oled hirmus väsinud, aga uni on väga katkendlik (magamine on kuidagi ebamugav) ning lisaks saadab enamus päevast "ajuudu". Mõistuse teravusel on nagu paks filter ees, millest on raske mõtetel, tajul, õppimisvõimel jne läbi murda. Eks oma puraka andis koormusele ka see, et otsustasin nagu "vanakooli mees" suure hunniku puid ära lõhkuda ja riita tassida. Puudelõhkumine on muide selle populaarse harjutuse imitatsioon, kus virutatakse topispalli üle pea jõuga vastu maad. Hea kõhu- ja seljalihastele. Esmaspäeva võtsin jooksuvabaks (vaid keskmise raskusastmega jõusaali trenn) ning teisipäeva hommikul jooksin vaid kerge tempoga 8 kilomeetrit. Sellega olin jälle korras, kõik funktsioneeris. Suuremast väsimusest väljatulemiseks ei ole vaja tihti paljut, vaid on vaja taipu, et reageerida võimalikult ruttu.

Garminil on minu jaoks põhiliselt kaks indikaatorit, millega treeningu tulemuslikkust mõõta. Need on vO2Max ja "race predictor". Absoluudis nad kumbki ei tööta, aga kui mõõta õunu õuntega, siis saab enda treeningu kohta hinnangu anda küll. Loomulikult ei ole käekell võimeline mõõtma hapnikutarbimist trenni ajal, aga kui vaadata Garmini ennustatavad vO2Maxi erinevatel perioodidel, siis on võimalik aru saada, kas on lootust teha enda mõistes head tulemust. Eelmise aasta parim näit oli mul 55 ning hetkel on ta 56.

Teine huvitav asi on racepredictor, kuna ta lihtsalt "underperformib" - näitab aegasi alla mu võimete. Samas, kui vaadata seda näidikut ajas, siis saab sealt olulisi trende välja lugeda. Eelmise aasta kõrgeimad võimed olid mul augusti lõpus (graafiku vasak nurk). Juuni lõpu seisuga olid kõik näidikud veidi kõrgemad. naljakal kolmbel on 9 päevaga kukkunud mu 5 ja 10 km võime, kuid tõusnud poolmaratoni ja maratoni oma. Ilmselt üldkilometraaži tõttu. Mis seal ikka, tuleb see 10 kilomeetri 40.58 ennustus laupäeval üle joosta.

KFC Südasuve challenge 10 km

Selle üle, kas ma taipan enne võistlust piisavalt puhata mul väga juurdelda vaja polnud, sest selle otsustas loodus. Kolmapäeval, kui kuuma ilmaga staadionil 12 x 300 meetrit jooksime tundsin ennast nagu paks siga. Öösel vastu neljapäeva tuli kurgu- ja peavalu. Päevaga olukord küll mingis ulatuses lahenes, kuid õhtuks oli jälle tagasi. Veidi trenni tegin ikka. Nejapäeval sörkisin, reedel vegeteerisin ning laupäeval selleks, et poeg saaks jõusaali läksin kaasa ja jooksin lindil. Enesetunne oli nadi nagu ikka, aga 134 keskmise pulsi juures oli tempo täitsa okei. Uus toss Asics Gel Nimbus oli vist liiga pehme ja seda ka, et ma lindil jooksin. Igal juhul peale haigussümptomite oli vasaku jala sääre esikülje kangus (lihased, mitte luu) boonuseks, sest kurgu- ja peavalu olid niikuinii alles. Kus neil ikka minna? Mul tegelikult läks selle viirusega palju paremini, kui tütrel Keiral, kes pidi peale samade sümptomite veel korralikku palavikku kannatama. Mul õnneks seda jama polnud. Otsustasin, et tablette ei võta. Selle asemel joon kohvi. Lähen kohale, teen sooja ja vaatan, mis keha ütleb.

Tegelikult tahtsin hirmsasti võistelda. Ma teadsin, et olin väga hästi treeninud. Kõik tempod, lõigud, koormused, kõik olid paigas. Kust ma seda tean? Lihtsalt tean. Lisaks oli ilm ka selline, et juuli keskel on raske midagi paremat tahta. 21 kraadi ja pilves. Puhus tuul, aga mõõdukas, mitte seinana ees. Vaatasin, et esimesel viiel kilomeetril on ta pigem vastu ja pärast tagant. Soojendus oli hea ja keha töötas õigesti. Esimest korda panin jalga Vaporfly Next 3ed. Jalas ei tundnud eelmise versiooniga mingit vahet, lihtsalt see, et välimus on nii erinev tekitas ootuse, et jooks tundub ka kuidagi teistmoodi. Minumeelest käitus täpselt samamoodi ja mulle see ideeliselt meeldis, sest Vaporfly Next 2% on mul siiani olnud kindel lemmik, millega võistlusi joosta. Üks asi on see, et ta on kerge ja mugav. Kuigi eelmiste põlvkondade "racing flattidega" võrreldes ma kiiruse paranemist ei taju on täielik mängumuutja see, kui terved mu jalad järgmisel päeval on. Adidas Adiose sarjaga (nendega muide mul siiani kehtivad isiklikud joostud distantsidel 5km, poolik ja maraton) lajatasid mul sääred ja reied alati järgmistel päevadel tuld ja tõrva. Vaporflyga joostes olen ainult väsinud. Kuna paar kilomeetrit on vaja antud võistlusel joosta betoonplokkidel, siis mulle tegelikult pehme tallaga toss selleks meeldib. Kui astun prakku või kühmu peale, siis võtab jalanõu selle järgi kuju ning ma ei vääna ennast või kuku nii kergelt.

Stardid olid nagu eelmisel aastal kümne osaleja kaupa, kümne sekundi tagant. Kuna sel aastal oli osalejaid väga palju, siis lõpuks sain minema alles umbes kümnendas stardis. Ajavõtt käib kiibi järgi, ehk võistluse käigus oma positsiooni eriti täpselt ei taju. "Contre la Montre" ehk võistlus kellaga. Nägin ka oma Hiiumaa rivaali Randel Metsa. Mõtlesin, et kuna ta teeb head ühtlast tempot, siis sokutan ennast samasse stardigruppi ja lasen ennast vedada jälle. Aga jah nagu ütlesin, siis rahvast oli palju (üle 400) ja teda ma rohkem üles ei leidnudki.

Peale prouade ja vähem vormis meeste oli minu stardis paar noort, kes panid kiirelt ajama. Olin peas sättinud omale limiidi, et kiiremini kui 3:50 kilomeetri kohta ei alusta. Esimene tuligi täpselt 3:50 ja tunne oli selline nii ja naa. Rohkem, kas on ikka jätkusuutlik? Plaatide lõigu peale võtsin ülesande, et proovin tempot alla nelja minuti mitte lasta. Kahjuks kedagi tuult murdma ei saanud, sest tagant kedagi ei tulnud ja muude selgadega, keda kätte sain olid meie tempode vahed liiga suured (muide ükski hiljem startinu terve võistluse käigus mööda ei läinudki). Ülesandega sain kuidagi hakkama, sest aeglaseim kilomeeter tuli täpselt 4:00 ja see oli viies. Edasi keerasin allatuult, mis aitas moraalselt veidi fokusseerida, kuigi mingit erilist tempo tõusu sealt ei tunnetanud. Eks väsimus hakkas ka mõjuma ja nüüd tuli hakata jooksma rohkem südamega. Kuskil 6-7 km peal sain ükshaaval kätte ka oma lainest startinud mõlemad noored. Inglise poiss Alastair oli võitleja ning tõstis tempot. Liikusime jälle 3:50ga. Pulss oli nüüd 181. No see on ikka korralik kannatamine, sest 175 on minu jaoks raske, aga talutav. 180+ on tõesti raske ning peas vasardab ainult üks mõte - mitusada meetrit ma veel nii vastu pean. Kui ca 2,5 km oli minna hakkasin vaikselt ära vajuma. Vahe tuli kuskil 20 meetrit. Proovisin lõdvestuda ja keskenduda. Alastairi tempo kukkus ka veidi. Mõtlesin, et kui 500 meetrit jääb minna (Pirita sild) ning olen ca 10 meetrit maas, siis on ta mul löögiulatuses. Tahtsin lihtsalt olla oma stardi parim.

Läks veidi paremini, sain talle enne Pirita silda kandadele. Proovisin mõelda, millal ma peaks minema, kas siis kui on jäänud 500, 400 või 300. Tegelikult juba mõtlesin, et see saab olema hea test ühele talvisele plaanile (kirjutan sellest paari kuu jooksul blogis) ning peaksin oma lõpukiirust katsetama. Silla algusepoole, kust 500 meetrit oli minna Alastair ründas, tõusin päkkadele ja tegin kohe kontra. Küsimusele: "millal on õige hetk," ei pidanud ma ise enam vastama. Kilomeetri tempo lendas 3:10 ja 3:20 kanti ning sealt siis kangutasin kindlalt lõpuni. Ise olin ka üllatunud, et selle vastu pidasin. Rääkisin peale finišit mõned sõnad ka kutiga. Mõlemad olime teineteisele tänulikud, sest see aitas meil pika tugeva spurdiga ca 10 sekki aega parandada. 

Kogu aeg tuli 38:39. Koht oli 18s, ning vanuseklassis M40 ,ohh imet, nagu ikka neljas. Nägin ka klubilist Katret, kes jooksis korraliku 47:50 aja. Luike (Liina) püüdsin ka, aga kätte ei saanud. Täpselt minuti olin maas. Mis seal ikka, Luike ongi raske püüda. Äkki teine kord õnnestub. Muide minu taga protokollis 10 sekundit maas asus Randel Mets. Seega: Hallpea 1 , Hiiumaa 1. Tegelikult, kui aus olla, siis Randel polegi vist päris hiidlane.

Aramis rajal

Õppisin seda, et kui töö on tehtud, siis väike külmetushaigus võistlustulemust väga ei halvenda. 38.39 on parim 10 km aeg, mis ma neljakümnendates olen jooksnud ning parim kuskilt, mis ei ole Rapla. Raplas olen eelmisel kümnendil teinud 37.30 ja 38.04, aga küll me need ka veel ette võtame. Tänase aja kavatsen juba järgmise kuu jooksul tõsiselt ette võtta.

Hallpea vs Hiiumaa

 Juuni, eriti tema teine pool oli trenni mõttes täis väljakutseid. Väljasõidud, pikad üritustega seotudõhtud ja ööd ning sinna otsa probleem hambaga. Hambaga on see lugu, et kui ta valutab ja peab pidevalt valuveigisteid sööma, siis on tal negatiivne mõju üleüldisele värskusele ja treeningutele. Seetõttu tundsin pidevat väsimust, aga trennid sain sellegipoolest kuidagi tehtud. Lihtsalt vaeva läks kergete trennidega tihti rohkem, kui tavaliselt.

Kõrgessaare jaanijooks

Jaanipäeva pikk nädalavahetus viis mind Hiiumaale. Kuna praamide saadavusega sel ajal on nagu on, siis pidime 4:30 ärkama selleks, et esimesele praamile jõuda. Mida on väärt üks õige Hiiumaa trip ilma legendaarse Kõrgessaare jaanijooksuta? Eriti kui meie peatuspaik asus alla poole kilomeetri stardist. Mitte midagi. Tegelt on Kõrgessaare tänapäeval üks vingemaid kohti Hiiumaal, kus mõnusalt puhata. Viiekümnendatel ehitatud Staliniajastu väikesed korterelamud upuvad rohelusse. Kohe kõrval on meri, Eesti kauneimad jooksurajad, tiigid ja järved, Utoopia restoran ja baar superhea hommikulattega ning Kultuuritehas koos õhtuste diskode, toitlustuse ja kunsti väljapanekutega.

Mis aga kauneimal rajal ei toimunud oli see konkreetne võistlus. Ilmselt reguleerimise mugavuse pärast oli otsustatud maantee ringi kasuks. Starte oli palju ning rajale pidid minema meie pundist kõik, kes ei olnud rasedad. Nii oli peale minu number ees veel tütrel Keiral (160 m ja 1 km), pojal Tristanil (2 km), Annelil (ka põhijooks 9 km), vennal Kristjanil (9km) ning tema pojal Marlonil (2 km). 

Põhijooksule anti start koos poole lühema maaga, milleks oli 4,5 km; meie jooksime lihtsalt kaks ringi. Kuum suvepäike lajatas lagipähe ning ma ei saanud aru, miks ma umbes kümnes olen. Tegelikult olime lühema distantsi rahvaga segamini, erinevus oli lihtsalt numbrite värvis, aga neid polnud kerge vaadata, sest nad olid ees, mitte seljal. Mingil hetkel saime rütmi kätte ning tekkis selline viiene punt. Sedamööda, kuidas vähehaaval eesjooksjaid alla neelasime hõrenes ka meie punt.

Kuskil kolmandal kilomeetril tekkis üks väga vinge hetk - nagu filmis. Püüdsin haarata veetopsikut, kuid käsi oli libe ja tops koos veega lendas kaarega asfaldile. Minu tagant tuli noormees, kes ulatas mulle enda topsiku. Jõin, kallasin osa pähe, tänasin ja ulatasin ülejäägi tagasi. Ülikift hetk, jääb pikaks ajaks meelde. Kahjuks ma ei tea, kes ta oli või mis distantsi ta jooksis, aga tegu oli super: RESPECT!

Esimese ringi viimaseks kilomeetriks olid seisud kujunenud nii, et kuskil meie ees jooksis 4,5 km võitja. Kohalik noormees, kes pani võimsa alla 15 minuti aja. Siis tulime meie, õigemini kaks meid alles oligi. Teised olid kinni püütud ja maha jäetud. Ei tea kas kuumast (tume asfalt ja päike otse lagipähe ilma ühegi varjuta), vähesest magamisest või hambasaagast või sellest, et olen lihtsalt nõrk, aga mind oli see pingutus samuti juba parajalt "kammima" hakanud. Hakkasin vaikselt loobuma mõttest esikohale võidelda, vaid selle asemel otsustasin hakata teise koha kindlustamisega tegelema. Kuskil viienda kilomeetri lõpus tuli minu ees väike vahe sisse. Kohalik Hiiumaa mees Randel Mets nägi oma võimalust ja pani kohe juurde. Nii ma siis tulin need viimased neli kilomeetrit. Kuumas, kõrge pulsiga ja üksinda. Paaril korral kiikasin taha, aga tundus õnneks ohutu.

Tulemuseks teine koht ajaga 33:44:7. Kell näitas distantsi veidi lühemaks ja kilomeetri keskmiseks ajaks 3:54. Jään siis sama asja juurde, mis varem, ehk usun oma kella veidi rohkem. Keskmine pulss 175 ja maksimum 185. Tegelt on ülimalt äge tulla kolmkümmend aastat hiljem tagasi kohta, kus ma väga palju aega oma lapsepõlves veetsin ning võita seal samas pikal distantsil teine koht. Muide Novitski nime teavad Kõrgessaares veel paljud, eriti vanad inimesed (päris mitu tuvastasin oma neljapäevase viibimise ajal ära). Skoor: Hiiumaa 1, Hallpea 0.

Mis me muud tegime? Jooksin männimetsas ja mere ääres, ronisime seinal, sõitsime kardiga, ehitasime 20 meetrit plankaeda, tegime sauna, vihtusime pöörast tantsu Kalana jaanitulel ja palju muudki. Siinkohal oleks andestamatu jätta tunnistamata Marloni kindlat paremust nii kardis kui ka ronimisseinal.

Meie esindus (vasakult tagant Janar, Kristjan, Tristan, Anneli,

 ees Keira ja Marlon)

Meeste 9 km esikolmik

Anneli viinaköögi (Utoopia taustal)

Juuni kokku

Vaatamata jamadele hammastega igati edukas kuu. Õnnestus jooksumahtu tõsta, vigastustevabaks jääda ning tulid ka esimesed poodiumid ära.

Väike kokkuvõte numbrites:

Jooksukilomeetreid: 329, see on keskmiselt 10,6 km päevas. Jooksin 35 korral, ehk keskmiselt üle ühe korra päevas.

Rattasõit: 57 km, kahel korral sõitsin maastikul.

Muu: 9 korral ca pool tundi jooksu harjutusi ja jooksu ÜKE-t, jõusaali jõudsin ca tunniks suurte raskustega treenima ainult neljal korral.

vO2Max paranes Garmini järgi 54-lt 65 peale ning samuti tegid orulise arengu võistlusaegade ennustused. Kuigi nad jäävad siiani minu reaalsetele võimetele alla. (vb mitte maraton, nagu elu on näidanud)