Eks see juba 11 aastat jooksnud inimese jaoks ongi normaalne, et areng ei ole lineaarne. Alguses oli küll nii, et iga kahe nädala jooksul tundsin, kuidas ma muutun üha paremaks. Enam ammu ei ole nii. Pigem läheb hooaja alguses, kui keha esimesest šokist üle saab, vormikõver üles. Pärast seda hakkab ta mängima nagu aktsiaturud. Kord on parem, kord on halvem. Nii ka sel aastal. Keila joa 5 km arvestades raja keerukust läks ju väga hästi. Raplasse läksin selle teadmisega, et no minuti peaks sama distantsi kergemal rajal kiiremini läbima. Ei läinud nii, tegelik aja parandus ca 15 sekundit. Eks ilm oli kuumem ka. Kas tõesti olen ma kuumaga nii suures hädas.
Mõtlen viimastele trennidele. Ühel õhtul oli taevas pilves, hakkas vaikselt vihmagi tibama. Kraade vast 20 tuuri ja pagan kui kerge mul oli. 12 kilomeetrit 5:05 tempoga ja pulss vaid 138 lööki minutis. Paar päeva hiljem kuumal metsarajal jooksin 4 x 1400 m üle 1 minuti jalutuspausi. Alguses oli kõik sujuv ja ilus plaanitud 4:15 tempo kanti. Teise intervalli keskel oli jalad laktaati täis ja mitte kuidagi neid liikuma ei saanud. Viimased kaks intervalli vaevu 4:30 tempos ja pulss laktaadi läve ülemise piiri lähedal. Päevad lihtsalt on nii erinevad.
Rakvere ööjooks oli hea. Tänu Henrile, kes sünnipäeva puhul korraliku peo korraldas olime laupäeva õhtuks Anneliga "kudenud räimed". Lisaks enne starti sadanud vihma tõttu tegin ilmselt oma päeva kiireima 3 km kui autost meile riideid tõin ja mittevajalikke asju sinna tagasi viisin. Parkisime auto teadlikult Tallinna poole, et saaks peale finišit kiirest koju putkata. Auto leidmine võttis omajagu aega, sest vahepeal oli pimedaks läinud ja loomulikult jooksin ma valesti. Võistlusel oli väga lihtne: Anneli kangutas, mina nautisin. Kokkuvõttes arvestades tema vigastusi ja olematut jooksumahtu oli aeg 49:57 igati okei.
tore, kui elus on inimene, kellega neid kogemusi jagada ja
kes saab aru
Kuskil pani Garmin puusse. Ma ei tea kuidas, aga millegipärast kalkuleeris ta mu laktaadi läveks pulsi 168 ja tempo 4:35 / km. Esiteks on sellise pulsiga väljaspool võistluseid praktiliselt võimatu tempojooksu teha. Teiseks peaks mul kummikud jalas olema ja raske seljakott seljas, et mu kiirus selle pulsi juures selline oleks. Pigem on ta alla nelja minuti kilomeetri kohta. Läksin ühel ilusal kuumal õhtul siis tempojooksu jooksma. Surusin, mis ma surusin, esimese kilomeetri lõpuks sain pulsi tsooni ja aeg 4 minutit. Teisel kilomeetril avastasin, et etteantud pulssi mina hoida ei jõua. Tiksusin siis mingi 4:25 rütmis lõpuni. Pmst esimese kilomeetriga keerasin kogu trenni p**e. Koju jõudes korrigeerisin laktaadi läve pulsi 162 peale.
Ma ei tea, kas see on seotud ilmade jahenemisega või sellega, et midagi hakkab kuskil kohale jõudma. Treeningute mõju siis. Lihtsalt viimasel ajal tajun vormi tõusu igast otsast. Tajub Garmin, kes on mu treeningefekti üle pika aja produktiivseks muutnud ning mina, kes ma tunnetan suuremaid kiiruseid madalama pulsiga ja kõik see on mugav. Äkki sellest, et ma pole suutnud veel "üle panna." Eile jooksin metsas 8 km, keskmine tempo 5:07 ja pulss 137, täna asfaldil 13 km tempoga 5:00 ja pulss 140. Kuu - paar tagasi oleks nende pulssidega tempo 30 sek kilomeetri kohta magedam olnud. Ma vist avastan juba ma ei tea mitmendat korda - mulle ei sobi pikad jooksud, mis on liiga pikad.
Vaela küla jooks
Vaela küla jooks on minu jaoks midagi rohkemat, kui kohustuslik. See on võistlus 800 meetrit koduväravast, mida korraldab minu hea klubikaaslane ja eestvedaja. Lisaks on see võimalus kohalikke inimesi klubisse värvata. Rada parajalt kurviline pikkusega ca 4700 meetrit, millest umbes kaks kolmandikku metsarajal ja kolmandik asfaldil.
Tollel neljapäeval olin ma kuidagi uimane ja nagu veidi kange eelmise päeva trennist. Kui stardimaterjale tooma ja lobisema jalutasin, siis mõtlesin, et võiks tulla ootamatu palavik või võiksin näiteks kukkuda ja mõne luu ära murda, siis ei peaks minema. Lihtsalt sellised veidrad mõtted, ilmselt kuidagi hormoonidega seotud. Tegelikult ju ratsionaalseid põhjusi polnud. Kõikide numbrite põhjal olin viimase kuu jooksul paremaks jooksjaks saanud. Teadsin, et ilmselt on mul jälle kaks tugevat vanuseklassi kokurenti (Priit Kingo ja Tõnis Vaiksaar). Rääkisin enne võistlust oma muredest Annelile. Ütlesin, et siin võib tulla täielik fiasko ning kaotan neile mõlemale, samas on väike šanss, et tuleb triumf. Teadsin, et Priit on nüüdseks oma maratonist taastunud ja Tõnisele kaotasin ma eelmisel korral. Samas on äkki Riia maratoni läbimine tema treeninguid seganud.
Enne starti avastasin, et kohale on tulnud ka Reigo Kebja (mees, kes mulle eelmisel aastal Kangrus mütsi päe tõmbas). Pole küll minu vanuseklass, kuid jälle keegi, kellelt proovida revanšši saada ja kes ilmselt jookseb meie aja kanti. Kui ma enne starti olin kolmelt mehelt kuulnud, kuidas neil on täna kindel plaan minu tuules joosta, siis peale esimest neljasada meetrit olin hoopis mina juba moodustuva grupi taga, mida miskipärast läks üldse naiste esinumber (Merlyn Lükk) vedama. Kuskil meie ees oli veel neli meesteklassi eliitjooksjat oma võistlust tegemas (seal võttis Rainer Kravets viimasel 1000 meetril oma). Kuna teadsin rada läbi ja lõhki, ma ei tea, kas see oli hea või halb, aga sain peas stsenaariume tekitada. Algus oli kindel, esimesed 1700 meetrit maastikul ei tohi üle panna. Pean asfaldile jõudma normaalse enesetundega. Sealt edasi tuli teha otsuseid vastavalt sellele, missugue on hetkel füüsiline seis.
Saime künkamügaratest üle, ning kohe käis ka esimese kilomeetri piiks. 3:50 on sellel rajal päris kiire. Selleks ajaks moodustus ka meie nn. konkreetne teise ešeloni grupp, mille peas oli M50 kindel liider Erki Hummal ja tema taga siis eelpool nimetatur Reigo, Priit, Tõnis ja kuskil ka mina eesmärgiga joosta kurvid võimalikult sirgeks (st. ei jookse väliskurvis teistest mööda) ning hoida maksimaalselt energiat. Teine kilomeeter samuti üllatavalt hea (3:47). Selleks hetkeks olime asfaldil ja enesetunne oli üsna okei. Konkurentide hingamist kuulatades - mitte keegi ei chillinud. Nüüd ma lähen, ja läksingi. Hummal tuli kaasa, teistega tekkis kohe väike vahe sisse. Nüüd surusin tempot ja kikitasin kõrvu. Tagaajajate sammud olid kuulda, aga vaikselt hakkasid eemalduma. Kui külast välja jõudsime nii kolmanda kilomeetri lõpus, ei kuulnud ma peale Hummali enam teisi samme. Mulle tähendas see, et vahe oli nüüd oma 30 meetrit, aga võis vabalt olla ka 50 või 80. Kolmas kilomeeter tuli 3:42-ga. Oleks võinud olla kiirem, aga mitu järsku kurvi võtsid sekundeid maha.
Teadsin, et viimased 1100 meetrit on uuesti maastikul. Nüüd on vaja hoida nii tempot, kui ka energiat. Väsimus hakkas kuhjuma. Natuke enne metsavahele keeramist tuli teha raske otsus, kas lasen Erkil eest ära minna. Otsustasin olla alalhoidlik. Metsa keerates sain Janar Säkkilt hea soovituse "lase õlad vabaks". Olid tõesti pinges. Teadsin, et kui küngastest uuesti läbi saan, siis on lõpus lauge meie 800 meetri treeningring. Neljanda kilomeetri piiks tuli peale pabulaid ning näitas veidi üle 3:50 (kõige aeglasem ja ka kõige rohkemate tõusumeetritega kilomeeter). Kui 600 meetrit oli minna julgesin kurvis korra taha kiigata. Jälitajaid oli, aga vahe oli selline, et kui mind meeletu pingutusega kinni püüda, siis on mul veel jõudu lõpuspurdiks. Nii me siis ükshaaval saabusime, Erkki 8 sekundit minu ees, Reigo must 12 sekundit maas ning tema järel väikeste vahedega Tõnis ja Priit. Aeg tuli 17:49, mis teeb siis minu kella järgi keskmiseks tempoks 3:49, aga reaalselt võis see olla ka 3:45. Vinge võistlus oli. Markol õnnestuski see hirmus sigrimigri rada reaalselt nii ära märgistada, et keegi ei eksinud. Konkurendid panid pingutama ja tegid mulle vinge võistluselamuse. Toon lõpetuseks veel teiste klubiliste tulemused.
Aitähh mehed, vinge purakas oli
13. M14-39 Kris-Teven Laev 23:15
3. M50+ Ruslan Simagin 21:42
12. N14-39 Salome Laev 28:05
4. N40-49 Reelika Sirge 23:04
9. N40-49 Pille Laev 29:05
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar