Tallinna Maraton 2023 - tegelikult oli ju äge

Teeme seekord nii, et kõigepealt räägin ma maratonist endast ning peale seda tulevad proloog ja epiloog. Nekroloogi õnneks seekord ei tule. 

Kõige esimene maraton, milleks ma sihipäraselt treenisin oli aastal 2013, ehk täpselt kümme aastat tagasi. Anneli treenis tol aastal esimest korda poolmaratoniks. Toona olime noored, ilusad ja tugevad ning ajad olid meil 3:48 ja 2:12. Sel aastal olime lihtsalt veelgi ilusamad ja tugevamad.

Minu viimasest maratonist, mis oli Tallinnas möödus neli aastat ning ka praktiliselt kogu rada oli teistmoodi. Sel korral kindlasti näiteks tõusurikkam. Maratoni ajastusega läks selles mõttes veidi nihu, et lisaks juba varasemates postitustes mainitud asjadele sattusime järjekordselt vist kõige kuumemale päevale. Hommikul ja stardis oli tegelikult üsna normaalne, pilvine ja 16 kraadi. Suuremat sorti WC järjekorras passimine mind seekord ei seganud, kuna niikuinii erilist soojendust teha plaanis polnud. Start oli viidud sel korral Toompeaesisele Falgi teele, ehk hakkas üsna järsu allamäega. Sellest mulle muidugi kasu polnud, sest stardinumber 19** tähendas seda, et ees oli paras inimmass ja peale pauku tuli veidi seista, siis sai kõndida ja kaare alt sain juba joostes läbi. Esimestel kilomeetritel slaalomit ei teinud. Jooksin ennast sujuvalt soojaks. Kui tekkis mugav vaba ruum, siis liikusin vaikselt ette, muidu eriti ei põdenud. Sel korral oli veidi teistsugune lähenemine. Mu kella ekraan oli sätitud nii, et nägin suurelt järelejäänud distantsi, ning natuke väiksemalt Strydi järgi watte. Niipalju ma teadsin, et rohelises tsoonis peaks keskmine tempo kuskil 4:30 +- 10 min/km tulema kõikudes siis vastavalt tõusunurkade ja tuule järgi. Seda viimast oli muide üsna vähe.

Vähehaaval liikusin 3:45, siis 3:30 grupist ja kuskil viienda/kuuenda kilomeetri kanti sain Marko Alberti 3:15 tempogrupist mööda. Viie kilomeetri vaheajapunktis olin kuskil 240-s. Edasi jooksin põhiliselt üksinda, mis oli mõnus, selline paras zen. Ega ma muud ei teinud enamuse ajast, kui püüdsin vähehaaval kaasjooksjaid ja iga viie kilomeetri kaupa liikusin ca kümmekond kohta ettepoole. Enesetunne oli hea ja energiatasemega tundus ka, et oli hästi. Stryd aitas tõusudel hoida niipalju tagasi, et kõik, kes pikkadel tõusudel mööda läksid saadi ilusti laskumistel ja laugetel kohtadel uuesti kätte. Pikemad koos või siis paarisjooksmised olid ühe härraga (vast 60 tuuri), aga ta vajus peale kümnendat natuke ära ja Taani naisega, aga meie tempo jaotus ei klappinud. Ta kippus tõuse üle forsseerima ja laskumised jooksis minu jaoks liiga aeglaselt. Mul ei olnud mingit soovi mäe peal punasesse minna ja väga ei põdenud kui tempo mingi 5:20 peale lasin (numbreid nägin alles hiljem Stravast), sest kilomeetri-paari pärast sain ta niikuinii jälle kätte.

See peaks olema Harku tõusu algus (ca 20 km). Taga on nn. Taani naine, kellelt

ma lõpuks kuskil 10 minutiga ära sain.

25 pealt hakkasid esimesed õudsad asjad vaikselt pihta. Päike tuli välja ning tundsin, et pean hakkama endale joogipunktides külma vett pähe ja kaela jne kallama. Olek oli sellegipoolest veel üsna hea, mõnedest vanadest konkurentidest nagu Martin Sagaja, Mari Boikov möödumine andis ainult lisaenergiat. Geele ma muide tarbisin nii, et esimese geeli võtsin umbes 12 km pealt ja sealt edasi veel kolm (ühekaupa ikka) iga 7-8 kilomeetri järel olenevalt sellest, kus parajasti joogipunkt asus. Arvutasin kella pealt kilomeetreid tagurpidi ning teadsin, mis kohapealt on vaja hakata järgmist punkti ootama noh, et pealejook oleks olemas. Kui geeli ei võtnud, siis jõin spordijooki. Geeliga koos läks ainult vesi.

Kuskil kolmekümnenda kilomeetri peal tundsin, et hakkan vaikselt väsima. Võrreldes viimase maratoniga oli see tunne ca 10 km hiljem, mis tundus tol hetkel väga hea näitaja. Mõtlesin, et kui 35 peale samas rütmis edasi paugutan, siis viimane seitse tuleb tahtejõu pealt. Muide, mitte ükski mu vigastus ei andnud maratonipäeval tunda. Va. hüppeliiges, mis oli viimastel kilomeetritel valulik, aga see poleks mind niikuinii seganud. Ühel hetkel avastasin, et suure veekallamise ja higistamise peale on mul number nurgast lahti rebenenud. Mõtlesin, et pean ta ette tagasi saama, sest kui ma ta kaotan, siis ei saa ju aegasi kuhugi kirja. Surusin haaknõela läbi numbri ning panin ta omast arust kinni. Vaatasin veidi aja pärast, number lahti ja haaknõel tilpneb lahtiselt niisama. Tol hetkel tekkis kinnisidee, et pean ta kinni saama. Aga ei saa, sõrmed veest ja higist megalt libedad. Aeglustan, jään sisuliselt seisma, surun nõela sügavale sõrme, valgub verest punaseks. Mõtlen, et äkki annab see lisa adrenaliini edasi suruda. Sain numbri tagasi. Kaotasin sellele jamale pool minutit. Suva see number, peaasi, et jaksaks lõpuni joosta. Saan tempo üles. Kuskil 35km kanti tuleb ka joogipunkt, aga unustan geeli võtta. Taipan seda alles siis kui olen sealt läbi. Tean, et üks punkt tuleb veel, aga siis on ju võistlus praktiliselt lõppenud. 35. kilomeetriks olen tõusnud muide oma siiani kõrgeimale positsioonile (170) Kuigi tempo hakkab langema kannatan vaikselt edasi. Tundub, et vähemalt viiest minutist võtan kilomeetreid siiani kiiremini. Mõni varem püütu läheb must mööda, möödun ka ise mõnest haamri saanust.

Olen Kopli tänava keskel. Ees ja taga on tühjus. Järsku hakkab tänav mu ees kaldu vajuma. Jalad kaovad alt ära ning panen käpa maha. Ajan ennast uuesti püsti ning komberdan tee äärde puu alla varju. Hakkan puude all vaikselt edasi kõndima. Rohkem inimesi läheb mööda. Tunnen, et keha temperatuur läheb allapoole ja saan hakata sörkima. Nüüd tõesti sörkima, mitte jooksma sest suurema kiiruse peale tahab peapööritus tagasi tulla. Süda on kergelt paha. Inimesi möödub siit ja sealtpoolt. Samas möödun mõnest, kes on veel rohkem koomas. 3 km enne lõppu ja Marko Albert möödub oma 3:15 pundiga. Või siis ca 30-pealisest pundist on tema juures alles ainult kaks inimest. Sain päev hiljem Kailt teada, et finišisse oli ta üksinda saabunud. Natuke veel minna ja tee ääres on Anneli ja Kätlin. Lobisedes tiksun oma seasörgiga edasi. Inimesed elavad kaasa, eneseirooniana hõikan neile, et kohe läheb spurdiks. Üks Taani naine läheb 600m enne lõppu mööda. Mitte see, kellega koos jooksin, vaid üks teine kellest juba ca 15 km kanti mööda sain. Teen Annelile žesti, mis näitab et rohkem endalt kohti ära võtta ei lase. Lõputõusul natuke hagu ja need paar inimest uuesti seljataha jätta on selleks korraks see jube distants jälle alistatud.

Epiloog

Ma ei usu, et ma midagi tempovalikus valesti tegin. Temperatuur läks tõesti ootamatult kõrgeks ning oli raske ette näha, mida see mu maratoni lõpuga teeb. Samas esimesed 25 km oli mugav kruiisimine. Võimalik, et vastus peitub proloogis. Peale maratoni niitsid muru, jalutasin ja mässasin koertega. Ei midagi sellist, mis esimestel aastatel. Lihasvalu natuke on, aga muidu tundub klõik tibens-tobens.

Proloog

Päev enne maratoni toimib kõik. Hommikul jookseb Anneli poolmaratonis isikliku rekordi: 1:45:55, mis on 27 minutit kiiremini, kui 10 aastat tagasi. Mul tuli võrdluseks maratoni pealt ainult pool tundi. Ise jooksen viimase krossijooksu etapi. Kuna ka mu põhikonkurendil Priit Kingol on kindel plaan maratonil osaleda, siis teeme koos kergema tempojooksu. Veidral kombel lõpetame koos teiste maratonimeestega, kes tulid samuti kohta hoidma või niisama läbima: Erkki Hummal ja Janar Säkk. Sarja vanuseklassi karika sain kätte.

Anneli oma parimal jooksul

Maratonieelne nädal oli veidi raske. Kolmapäeval olin lähetuses. Magasin eelneval ööl vaid 4 tundi. Samal päeval oli ühel mu koertest operatsioon. Kui millalgi öösel saabusin, siis selgus et rohkem vabatahtlikke pole ning tuleb mul endal keskaasia lambakoer kaissu võtta. Ehk siis veel üks magamata öö kohe otsa. Kas ja mida need asjad mõjutasid? Raske öelda, arvan, et kuumus mõjutas ikkagi kõige rohkem. Lisaks tuletan meelde augistikuu vormilangust, vigastusi ja meeletut üleväsimust. Äkki hea, et niigi läks?