Intro
2018 kevadel oli plaan paigas - treenin Tallinna Maratoniks ning selleks, et ujumist ja rattasõitu mitte täitsa ära unustada teen mõned trennid ja võistlused jooksutreeningu kõrvalt. Alguses oligi treeningplaan üsna lihtne ning sain enam-vähem kõiki kolme ala harrastada. Tegelikult harrastasin peale jooksu veel rattasõitu ja natuke jõutreeningut. Ujuma sattusin parimal juhul paarikümneks minutiks korra nädalas, mõnikord ei käinud kuu aega jutti. Rattasõitu tuli natuke teha sest panin ennast kirja Filtri temposõidu karikasarja ning ei tahtnud protokolli mullusest kehvemaid aegasi saada. Esimene temposõit Jüris näitas, et talvel ei olnud ma rattasõidus kuhugi arenenud. Ehk suvaline kaootiline treenimine ja võistlemine edasi ei vii.Juuni lõpus sattusin juhuslikult Fortuna klubist Vladimiriga rääkima ning sealt loomuliku jätkuna paari treeningusse. Omale üllatuseks avastasin, et enam kui poole aasta pea olematu ujumisega on mu tase millegipärast praktiliselt samaks jäänud. Ehk peas hakkas küpsema mõte - mis siis kui? Reaalsusele silma vaadates jõudsin järeldusele, et mul on kergem oluliselt parandada poolraudmehe triatloni aega, kui maratonijooksu aega. Kui Triatlon Estonia korraldaja saatis vanadele käijatele kirja, kus võimalus registreerida esimese vooru hinnaga, siis oligi liisk langenud. Nüüd tuli leida võimalus ja energia jooksu programmi kõrvalt vajalikud ujumised ja rattasõidud ära teha.
Kerge otsustada - raske teha. Paari nädalaga olin ikka päris küpse. Sai selgeks, et korralikku maratoniprogrammi poolraudmehe jaoks vajalikke ujumisi ja sõite mitte kuidagi ära ei mahuta. Ujumisi kuidagi veel, aga rattasõite kindlasti mitte. Hakkasin treeningutel hätta jääma. Kord polnud mul tänu eelmise päeva rattatreeningule all piisavalt jalgu, et kannataks vajalikus tempos plaanitud jooksutrenni teha, teinekord tuli rattatrenn tänu eelmise päeva raskele jooksule sisuliselt pooleli jätta, sest jalad ei genereerinud vajalikke watte. Nii edasi minna ei saanud. Mõtlesin, et proovin ikkagi tabada kahte kärbest ühe hoobiga, seda aga läbi triatloni programmi.
Edasi treenisin juba nagu triatleet. Rattasõitude keskmised kiirused hakkasid kasvama. Viimasel Filtri sõidul tegin üksinda Kiili ebatasasel 25 km pikkusel rajal keskmiseks kiiruseks 41.8 km/h. Samuti hakkasid ujumise intervallid paranema.
Nüüd tagantjärgi võin öelda, et kõige suurema vea tegin siis kui hakkasin maastikurattaga sõitma. Kiirustasin ja sain palju viga. Veel peaaegu kuu hiljem on mul väike sõrm kõver ning selle kõrvalolev sõrm annab nuki juurest pidevalt valu. Peale Triatlon Estoniat uurin, kas meditsiiniliselt saan veel oma olukorda parandada. See oli ka see periood, kus oleksin pidanud tegema oma kõige pikemad rattasõidud. Paraku jäid need tegemata ning seda tegematajätmist sain ka võistlusel tunda.
Triathlon Estonia 2018
Ilmaga üldiselt vedas. Vesi ei olnud ei soe ega külm. Vihma otseselt ei sadanud, kuid vahepeal veidi tibas ning mis peamine - 20 kraadi ja pilvine ilm tagas selle, et ka jooksudistantsil oli võimalik ennast normaalselt tunda.
Ujumine
Ujumise alguses läks mul millegipärast hirmsaks rapsimiseks ning sain ka sahmaka vett omale kopsu, mida pidin konna tõmmates välja köhima. Igal juhul tempo oli selline, et kui ma arvasin, et nüüd olen ma juba ilgelt palju kannatanud, siis reaalsus oli see, et olime alles saare küljele jõudnud ning kell näitas viie minuti tuuri. Õppisin vaikselt tehtud veast ning lasin tõmbed pikemaks ja rahulikumaks. Ka pulss, mis oli 155 peale läinud enam ujudes nii kõrgele ei tõusnud. Illo küsis pärast ujumist, et mis nalja ma oma mütsiga tegin? Nägin küll, et kusagil peale kilomeetrit ujumist ujub mul üks sinimütsike kõrval, aga ei uskunud, et olukorras, kus ma olin nii palju pingutanud suudab Illo minuga samas tempos püsida. Aga jah, kui nüüd mõelda, siis sinise ujumismütsiga ujub meie triatlonitel kõige ambitsioonikamate hinnangute järgi üks protsent inimestest, nii et pidi ikka Illo olema. Enamus eelistab Tartu Milli erkrohelist või Otepää Ironmani punast, minul oli seekord nendest roheline variant. Aga mis nalja seal minu mütsiga siis sai? Tänu tavapäratult pikkadele juustele hakkas see mul ühel hetkel kuklasse kerima ning lõpuks tuli hoopistükkis ära. Korjasin ta veest üles ja mõtlesin mis ma temaga teen. Esimese hooga mõtlesin maha jätta, aga siis hakkas südametunnistus piinama, et mis ma ikka siin ilusat Eesti Järve reostan. Proovisin pähe tagasi tõmmata. saingi, aga kuna ta läks vett täis, siis algul oli mul peas selline parajalt koomiline balloon. Mõtlesin, et inimesed saavad ikka korralikult naerda kui sellisena ujumise finišisse purjetan. Õnneks, kui kätega vajutasin, siis voolas vesi külgedelt ilusti välja. Viimased 500 meetrit sain õige rütmi sisse ning ujusin esimest korda selles formaadis alla 40 minuti. Illo jäi lõpuga pool minutit maha, ehk siis 4,5 minutit kiirem, kui meie võistluseelne prognoos oli. Vannun juba teist või kolmandat korda, et Triathlon Estonia 1,9 km on tegelikult vähemalt 2 km pikk, sest mu GPS näitab alati vees reaalsusest lühemat maad. Seekord GPSil 1,98 km.
Aeg: 39:59
Pulss: 150
Ratas
Kuigi tänu sellele, et olin avavees vähe ujumistrenni teinud käis pea ilgelt ringi. Sellegipoolest sain väga kiire vahetusala tehtud. Napilt kiirema said ainult kaks poolproffi, kes olid lõpuprotokollis esimene ja teine. Ilge jama oli ainult see, kuidas rattakingad sõidupealt jalga saada olukorras, kus maapind kohe üldse ei taha silmade ees kõikumist ära lõpetada. Noh, kuidagi sain hakkama, aga järgmisel korral samas olukorras panen nad vahetusala kotti. Tuul oli pigem ebasoodne puhudes Keilast Saku suunas, meie õnneks aga mitte liiga tugev.
Rattal oli mul toitumiseks ette nähtud üks joogipudel, kuhu segasin veega viis Torq-i õllemaitselist geeli ning kaks muud pudelit, kus ühes oli vesi ja teises hästi lahja spordijook. Plaan sõiduks oli ka tavapäratult konservatiivne, sõita esimene pool 152-löögise pulsi ümber ning teisel poolel tempot tõsta. Tahtsin, et esimest korda jääks mul energiat normaalse jooksu tegemiseks.
selline geelindus oli kaasas, kummastki äärest üks jäi kasutamata
Pea 10 kilomeetrit oli sõidetud, kui tõusul Saue sillale juhtus äpardus. Pillasin ikka veel niiskete sõrmede vahelt oma geeli pudeli. Panin ratta teepervele ja jooksin tagasi. Kiire arvutus näitas, et pigem kaotan praegu 1-2 minutit, kui hakkan poole rattasõidu pealt kooma kukkuma. Esimese 10 kilomeetri keskmiseks kiiruseks tuli kõigest 34 km/h. Pärnu maanteel, kus oli pigem küljetuul hakkasin vaikselt kaotatut tasa tegema. Ainus jama oli, et kui pool maad oli läbi ja mõtlesin, et nüüd hakkan vajutama, siis enesetunne ütles seda, et kui tahan veel ilusti joosta tasub olla pigem konservatiivne. See on siis selle tagajärg, et vaatamata ilusale FTP numbrile, mis lubab korralikult eradistarte sõita olid mul jäänud sellel aastal enamus pikemaid sõite tegemata. Vaid korra sõitsin 100 km. Samuti on aastane kilometraaž mul vähem kui 8000 km. Ehk eelmisel aastal tavapärane negatiivne split rattal jäi seekord tulemata. Sellise kilometraaži ja nii väheste pikkade sõitudega ei tee kuidagi nii, et sõidad 90 km 40+ km tunnikiirusega negatiivse splitiga ja jääb veel energiat jooksuks. Kuna tugev ei saanud arusaadavatel põhjustel täna olla, siis ma proovisin olla vähemalt tark.
Kuskil 65 kilomeetri kanti sõitsin Aarne Vasarikust mööda ning 80+ km kanti sõitsin uuesti Vasarikust mööda. Alles siis sain aru, et tal oli ikka hall, mitte valge ratas nagu sellel eelmisel "Vasarikul" või siis tema koopial. Aga selle viimase, ehk õige Vasariku ning veel ühe meesterahvaga, kelle üles korjasime sõitsimegi ilusti koos vahetusalasse. Viimasel viiel kilomeetril polnud pointi tugevalt panna, sest Paldiski poolt Keilasse oli jälle vahelduseks natuke taganttuult ning meie kolme lõplikud kohad tehakse niikuinii jooksurajal selgeks. Kuigi kardio osas oli ilgelt palju reservi, siis spetsiifilised rattalihased ei lubanud kiiremini sõita ning meie ennustused selles osas mitmendal kilomeetril ma Kardoni kätte saan läksid vett vedama. Reaalselt sai ta jooksma oma kolm minutit varem ning ka kogu ratta aeg tuli mulle lubamatult lähedane. No umbes selline vahe, mis meil eraldistardivõistlustel 10 kilomeetri kohta tuleb, ehk umbes 9 korda väiksem kui pidanuks. Siin ei olnud asi Kardonis, vaid minu võimetuses pikka eraldistarti sõita. Muidu oli rattarajal äge, minust mööda ei sõidetud, ise sõitsin paljudest. Kaamera filmis päris mitut minu möödasõitu (loodetavasti jõuab ka kuskile videosse). Nägin rajal ka Maria Jänese-t, kes oli täispikka sõitu tegema tulnud ning mitmel korral mulle võistluse jooksul rõõmsalt kaasa elas.
Aeg: 2:22:11, kiirus 38 km/h
Pulss: 153 (ainult)
kuigi rattaajaga eesotsas, olid ootused veelgi kõrgemad
Jooks
Nüüd jooksu juurde. Joosti kokku neli umbes 5,3 km pikka ringi. Kuigi mu vahetusala kiiruse skill oli ikka veel värske, sai see sellega ära nullitud, et ma ei saanud kohe pihta kuhu oma vahetusala kotti jätta. Jälle oli kodutöö tegemata, ehk jooksma saime sisuliselt kolmekesi koos. Õnneks mu veidike parem vedru ja kergem kaal lubasid vaikselt teistele jahimaadele imbuda. Jooksu alguse plaan oli ka konservatiivne, pulss alla 155. Kuna jooksu alguses oli alaselg parajalt kange ning muidu kehv olemine, siis ikka andis juurelda selle üle, et kuidas ma nüüd poolmaratoni jooksen. Jooksin nagu robot tegemata välja sellest, kas ma ise kellestki mööda jooksen või kas see, kes must möödub on mu otsene konkurent. Teadsin, et jooks tuleb pikk ja raske ning nii mõnigi tugev võib väga ootamatult rajal ära kukkuda.
Peale esimest ringi oli Kardoniga vahe paar minutit (rajal on üks hea koht, kus inimesed üksteisele vastu jooksevad ning näed endast 5 minutit ette ja tahapoole). Peale teist ringi oli meie vahe ikka paar minutit. Teise ringi lõpupoole oli mul enesetunne tänu konservatiivsele tempole paranemise märke hakanud näitama. Ainus ehk negatiivne asi oli see, et kuna kõhus oli imelik, siis jätsin ära kümnendale kilomeetrile planeeritud geeli. Samas mõtlesin, et Kardoni püüdmist ei saa ma viimaseks ringiks jätta ning hakkasin vajutama. See vajutamine tähendas siis seda, et tõstsin pulsi 154 pealt 162-le ning tegelikkuses jooksin ikka samas tempos. Ehk siis mul ei tulnud seda tavapärast kolmanda ringi tempo ärakukkumist. Saingi Kardoni juba 14 kilomeetri peal kätte. Veel sain kätte Janno Metsapoole, kes 10 kilomeetrit varem must ilge kiirusega mööda kappas, kuid nüüd juba selgeid haamri märke välja näitas. Njaa, see distants on salakaval. Ega mulgi hakkas vaikselt võtmata jäetud geelist energiavõlg tekkima, aga parem energiavõlg, kui kõhuvalu või pasanteeria.
Viimase ringi alguseks oli kõht vähemalt niipalju korda läinud, et sain kohvi geeli sisse tõmmata ning tänu sellele paar kilomeetrit veel tempot hoida. Viimased kolm versta oli paras suremine, kus mulle isegi lõpumeetritel armu ei antud. Kuulsin tagant kappavaid samme - selge, keegi rallib veel finiši poole. Vastu tahtmist panin oma niigi kangetel jalgadel spurdikäigu sisse ning finisikoridori sisenesin turvalise vahega. Õnneks aitas see vahespurt tagada mulle koguaja napilt alla 4:45 - ehk eesmärk selleks aastaks täidetud.
Aeg: 1:39:14, tempo 4:42 / km
Pulss: 159
Tulemus kokku: 4:44:54
Koht üldarvestuses: 8
Usun, et kokkuvõttes selle materjali pealt, mis mul hetkel pakkuda oli läks üsna hästi. Ei lasknud ennast äpardustest muserdada. Suutsin teha rajal õigeid otsuseid tempovaliku osas vaatamata sellele, et ettevalmistus oli jäänud parajalt auklikuks. Just siit on näha, kuidas kogemus hakkab ka vaikselt minu kasuks tööle. Veel on mul hea meel selle üle, et M40 vanuseklassis tuli Kardon teiseks ning Vasarik tema järel kolmandaks. Tuttavatest oma debüüdi teinud Illo Jõe ületas meie mõlema ootusi läbides distantsi mõni sekund üle 5:20. Neli minutit enne Illot saabus finišisse teise tuttava debütandina Märt Kivila.
paar internetist leitud pilti finišeerimisest.
mõlemad Illoga võime tulemusega rahul olla
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar