Kiili valla mängude teatevõistlus
Nagu juba viiendat korda traditsiooniks kujunenud, siis tuli Maarekil
Vaela-Mõisaküla vähegi sportlikud inimesed jälle üles leida ning jõuk jooksuks
ja maastikurattasõiduks Kiili gümnaasiumi juurde üles seada. Seekord sain kohe aru,
et oleme kõrges mängus sees, kuna ratta jaoks olid meile suuremat sorti
kaliibriga püssid toodud: juuniorite Eesti valitsev maastikukunn Markus Pajur
ning naisuisutajate tipp Elisabeth Jõgi, kelle mõlema puhul võis rattal suurt
edu konkurentide ees oodata. Elisabethi sõnul muidugi sõitis ratas ise ja tema
ei teinud mitte midagi, yeah right… Ka meie kolmas rattur Rait Kull, kes
vahepeal kaotatud koha jälle tagasi tõi osutus vingeks pähkliks. Ning viimaks
alati sportlik Maidlate perekond, kes resideeruvad mu kodust vaid 150 meetri
kaugusel. Ka neilt polnud oodata vähemat kui korralikku jooksu. Kuna tiim oli
tugevalt stabiilne, siis saingi oma minutijagu enne lähimat konkurenti
viimasena rajale. Sain mugavalt silgata, sest ainuke tõsisem vastane Rainer
Kravets oli juba neljandas vahetuses oma jooksu ära teinud. Kui teised pidid rämedalt
tööd tegema ja higi valama, siis mul oli võimalik mugavustsooni piiril rõõmsalt
finišis käed õhku visata. Päris mugavustsooniks seda rada kunagi nimetada ei
saa, sest vaatamata kolmele kilomeetrile on seal järske kurve, ülipehmet
multsa, libedaid künkaid ja igasugu muud läbu. Pidin ikka natuke ähkima ka, et need kilomeetrised ringid kuidagi alla nelja minuti ära pigistada. Sellegipoolest oli finišis meie
edu juba kindlalt viie minuti tuuri kasvanud. Pagan, nende viimase aja võitmistega võib liiga ära tõusta.
Kahe silla jooks Pärnus
Septembrikuu esimese nädala lõpu menüüs troonis 10 kilomeetrit mõnusat paugutamist Pärnu linnas. Väljas oli mõnusalt jahe jooksuilm. Kahjuks esimese saja lõpetaja särki seekord ei saanud (40 sekundit jäi puudu), kuna korraldajad panid mu kuskile viiendasse-kuuendasse stardigruppi. Käisin küll paaris väravas eespool kauplemas, et äkki keegi laseb mu läbi. Valve oli korralik ning ilmselt olid sõnad peale loetud. Oma 30 sekundit kulus selleks, et stardijoonest üldse üle saada ning sillale keerates tuli ka mõned sammud jalutada. Väehaaval hakkas peale silda teeäärset muru ilmuma ning sain põigeldes ennast vaikselt ettepoole puksima hakata. Noppisin mõned tuttavad seljad ning kolmandast kilomeetrist oli võimalik juba päriselt jooksma hakata. Ehk siis sain vähemalt seitse kilomeetrit jutti alla nelja minuti võetud. Iseenesest oli selline omamoodi jooks. Minust mööda ei mindud, kuid kiire arvutus näitab, et keskmiselt pidin võtma iga kahe sekundi tagant minimaalselt ühe selja. Justkui Filtri temposõit, aga jube tihe. Ega ka lõpus väga mugavaks ennast lasta ei saanud kuna püüdmata oli veel Kaur (Gert oli tervisega hädas ning tema sain seekord juba varakult kätte). Vahepeal avastasin veel tuttava välimusega naisi. Anu Teppot polnud varem võitnud, pidin vajutama, Klarika Kuusest polnud ka varem jagu saanud, pidin vajutama. Kuskil paistsid Brit Rammul ja Liliana torn - jälle oli vaja keevitada. Edasi hakkas rada otsa saama ning paigutasin ennast ühe grupi ette.
Järsku astub keegi kannale (protokolli järgi Rait Mänd, vabandust kui jube tobedalt eksin). Siis astub uuesti, mille peale ma juba karjatan. Tundub, et naudib seda asja. Pobiseb vaid habemesse, et jooksku ma kiiremini. "Kuule onu, ma pidin ikka kuradi pika maa maha jooksma, et sind kätte saada." No ma ei tea, ma ise vabandan alati kui kellelegi natukenegi vastu lähen. Tahtis ta või ei tahtnud, aga Flyknit Streak on nii konstrueeritud, et neid ei saa kannale astudes lihtsalt maha joosta. Soonib ebameeldivalt, aga kannale võib kasvõi 10 korda astuda, üle nad sealt ei tule. Keerasime siis lõpusirgele ning onu otsustas spurtida. Seekord oli käik varuks ning lihtsalt põhimõtte pärast panin selle sisse. Netoaeg 39:38, bruto umbes 40 minutit. Viimased 5 kilomeetrit jooksin 19 minuti ja nelja sekundiga, ehk siis selle põhjal saab alguses kaotatud aja enam-vähem välja arvutada. Kauri kätte ei saanudki, lõpetas kümmekond sekundit enne mind. Vähem kui viie minuti jooksul tiksus kohale kõik see minu treeninggrupi tuumik: Gert, Illo, Ake, lisaks veel Ats ja Mikk. Hea treenida, kui on palju sarnaste võimetega inimesi.
Järgmisel aastal tuleb ainuüksi stardikoha pärast osaleda.
Parema pildi puudumisel. Mädal oli ilus, eks selle top
100 särgi luban siis 2018 ära tuua.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar