Kas nüüd on viimane kord? Ei ole vist

 

Peale Noblessneri jooksu läks nädal väga intensiivselt edasi. Kolme järgmise päeva sisse mahtus kaks lõigutreeningut staadionil ning üks jõutreening. Jooksin 3000, 1500 ja 800 meetri tempot ning tegin sprindistarte. Ilmselt oleksin pidanud rohkem puhkama. Teisipäevane jooks läks juba läbi kerge kõhuvalu. Kuna järgmiste päevade kava näitas rahulikke trenne, siis ignoreerisin valu. Kui see tuleb, on ta juba mitu viimast aastat palju kergemini möödunud – ilmselt seetõttu, et tean, kuidas temaga toime tulla.

Kolmapäeval sörkides tundsin, et olen väsinud. Normaalne – olin ju nii palju ja tugevalt treeninud. Mõtlesin, et kohe varsti läheb paremaks. Neljapäeval vean aga vaevu jalgu järel. Plaanitud kuuest kiirendusest teen kaks ja sörgin koju. Reedel jätan igasuguse treenimise vahele, lootuses saada natukenegi värskust. Reede pärastlõunal hakkan tundma, et vast on põletik seekord kadunud. Järgmisel korral pean kindlasti sellises olukorras kohe pausi võtma – tugev põletik keres võtab kõik ressursid ning treenimiseks ei jää eriti midagi.

---

Paekna järvejooks 2025

Puhkus ja tervenemine aitasid. Laupäeva hommikul ärkasin vara ning olin äksi täis. Tahtsin hirmsasti võidu joosta. Mis sellest, et mingit konkreetset, ei ajalist ega tulemusega seotud eesmärki polnud. Ka vorm ei tohiks hetkel väga hea olla. Aga joosta tahtsin hirmsasti – just seetõttu olin väga põnevil ning jälgisin pidevalt kella. Ise ka ei tea, miks tahtsin, aga väga tahtsin.

Huvitaval kombel kipuvad mul paremini õnnestuma just need võistlused, kus pole otseseid eesmärke ja tunnen end ebakindlalt. Ilmselt seetõttu, et siis ei lähe kohe alguses liiga tugevalt pingutama. Eelmise aasta taustal oli loomulik, et kõrgemaid eesmärke ei olnud. Ebaõnnestusin siis täiega – olin pooleldi haige ja konkurents oli väga tugev. Alustasin kiiresti ning poolkoomas veeresin kaheksandana üle joone. Ka seekord ei osanud poodiumist väga unistada. Kohal olid mõned kergejõustiku noormehed, kelle puhul kunagi ei tea, kui kiired nad pikamaajooksus on.

Paekna jooks on pigem murdmaajooks. Otsustasin joosta kerge asfalditossuga. Kahjuks hakkas tund enne starti korralikult sadama. Mul olid kaasas täiesti sileda tallaga Adizero Takumi Sen ja pisikese mustriga Nike Vaporfly 3. Kui vihm järele andis, läksin Adidega soojendusringile. Rajast enamik on muru või heinamaa. Toss andis vahel järgi, kuid midagi hullu ei olnud. Oli vaid üks mudane kurv, mida pidi väga ettevaatlikult võtma, kuna tundus nagu oleksin jää peal. Igal juhul jäid Adid jalga.

Startijaid oli umbes 50 (30 meest ja 20 naist). Üllataval kombel lasti mul kohe algusest vedama minna. Tegin sama, mis kevadel Kiili krossijooksul – vedasin tempoga, kuid säilitades energiat juhuks, kui peaks tekkima vajadus kiiremini joosta. Mõnesaja meetri järel sain sammude järgi aru, et esimeses otsas võis meid olla kolm–neli. Üle õla ma ei vaadanud, kuna tahtsin maksimaalselt keskenduda – mis seal vahet, kes ja kui palju mul taga on. Peaasi, et saan võimalikult kaua oma tempot joosta. Jooksutempo tuli kella järgi üsna täpselt 4 min/km. Märg ja pehme muru ei ole just kõige kiirem kombinatsioon. Pidin keskenduma ka sellele, et ei kukuks ega väänaks jalga. Hea, et Hummalit ei olnud – tema oleks kindlasti rivi pikaks tõmmanud. Mulle pigem meeldib väikeses grupis joosta.

Esimese ringi lõpuks oli selge, et meid on alles mitte rohkem kui kolm. Tõstsin veidi tempot ja üks konkurent hakkas maha jääma. Sel hetkel hakkasin juba tõsisemalt jooksu võitmise peale mõtlema. Ringe oli kolm ning kogu distants umbes 3,6 km. Tegelikult vist isegi veidi vähem, sest üks teravam kurv oli võrreldes eelmiste aastatega finiši lähistel laugemaks tehtud. Korra mõtlesin, et kasutaks oma üht varasemat taktikat ja suruks tugevalt jooksu keskel. Siis aga meenutasin, et see on jube valus viis võita, ja otsustasin hoopis finišikiirendusele panustada.

Kolmanda ringi alguseks sai selgeks, et jooksen kahekesi koos vana vigurvänt Toomas Ellmanniga. Kuna Toomas on pikamaatriatleet, siis tekkis mul üha suurem kindlus, et just lõpuspurt on kindel variant. Otsustasin, et viimase 100 meetri murule kindlasti ei jäta, kuna seal on suur kukkumise oht.

Kui finišini jäi umbes 400 meetrit ning mururada asendus kergelt tõusva kruusateega, sai selgeks, et nüüd tuleb minna. Põlved üles, pöiad, tagareied ja tuharad tööle – ja nii ma läksin. Konkurent proovis vastata, vasakkurv asfaldile, kuid tundsin, et ta on jäänud maha. Tegelikult oli mul veel üks käik varuks, juhul kui seda oleks vaja läinud. Lõpus juba sujuvalt kiire ja lõdva sammuga finišisse. Kuulsin vaid juhusliku pealtvaataja kommentaari: „Vaata, kui kiiresti tuleb.“ Kindel esikoht ajaga 13:18. Kui kogu võistluse tempo oli 4:00 min/km, siis viimase 400 m keskmine kiirus oli 3:10 min/km.

Kuna tegemist oli ka meeskondliku võistlusega, siis seekord läksime koju rõõmsalt nelja auhinnakotiga – Annelilt naiste poodiumi kolmas koht ning positiivse üllatusena ka meeskondlik võit. Marko oli meile kuskilt korraliku jooksja kolmandaks liikmeks leidnud. Igavesti hea päev oli. Alati, kui seisan absoluutarvestuse poodiumi kõrgeimal astmel, küsin endalt: „Kas seekord oli viimane?“ Vanus tuleb ju peale, mingil hetkel jäävad vaid vanuseklasside auhinnad. Vaadates Erkki Hummali eeskuju (järjekordselt vanuseklassi Eesti meister maratonis) paneb siiski uskuma, et see ei olnud viimane.

vasakult triatloniguru Toomas Ellmann, loo autor ja tiimikaaslasest purjetaja Rimmo Rõõmus

sellest seltskonnast tunnen ainult Annelit. Selles mõttes on ta natuke hipi, 

et ta otsustas kõige vanemate ja mustemate tossudega võistlema tulla.

Hoiatasin ju, et pilti tehakse

Tõsine rehabiltatsioon - Londonist septembri algusesse.

Vaatamata kõikidele tagasilöökidele oli August üllatavalt tegus kuu. Jooksin kokku sellise viimase aja keskmise tubli 250 km (juulis ei saanud isegi 150 kilomeetriga hakkama). Sõitsin kuskil 12 tundi ratast. Mobiilsuse ja jõusaalis rassimisege tegelesin rohkem kui kunagi varem. No mis sa ikka muud nii väga vigastatuna teed, eriti kui motivatsioon on kõrgel? Igal juhul kui ma vaatam kontektsi kõige selle ümber, siis paremini poleks vist isegi saanud. Oli intensiivne ja stressirikas reis. Kuidagi ei võinud ette näha, et hangin sealt vigastuse kuhugi, kus pole seda väga ammu olnud. Samas taastusravi on siiani olnud väga edukas ja olen suutnud kõike koormuste ja lisaharjutuste (ka külmapakid käivad asja juurde) manageerida.

Nüüd jooksen 40 kilomeetrit nädalas. Sinna juurde rattal lisakardiot ning loomulikult jooksjale sobivaid jõuharjutusi. Näiteks viimane peale kahte järjestikust intensiivset jooksupäeva nägi välja selline:

4 x 3 Power Clean (rebimine rinnale) 50 kg fookus kiirusele ja tehnikale, mõõdukas raskus.

3 x 5 Jõutõmme, kontrollitud keskmine raskus 80 kg

3 x 8 Lõuatõmme

3 x 8 Astumised keskmisele kastile. Kiire jõuline samm, kontrollitult tagasi.

3 x 8 Hip thrust. Kontrollitud, puusa sirutusel tuharad kokku suruda.

Kerelihased (jalatõsted rippes, plangud)

Umbes kahel järjestikusel päeval saan teha jooksutrenni (isegi intensiivset), siis on vaja vahele päevaks jooksupuhkust ning neljandal päeval on jälle kõik hästi.

Edasi läheb nüüd nii, et üldpildis peaks treeningkoormused olema mõõdukad. Proovin veel sügisel aeg, ajalt mõnel võistlusel osaleda. Sealt edasi proovin keskenduda Omega kiiruse distantsidele. Võistlus, mis toimuvad detsembris sisehallis. Kavas on seal 60, 200, 800 ja 3000 meetrit. Ideaalis võiks ma ära joosta 60, 800 ja 200. Neljandat ala ilmselt samal päeval enam ei jõuaks, aga kes teab - pulli peab ju saama.

Noblessneri jooks 10km

See oli selline habemega jooks, kus ma lõpuni ei teadnud, kas ma starti lähen ja kas ikka lõpetada suudan. Kirjas ju ometi olin. Suutsin siiski mõlemat. Mis siis pani loobumismõtteid mõlgutama? Eks neid oli mitu. Mul ei meeldi eriti võistelda, kui ma tean ette ära, et vorm on kehva. peale kehva vormi olin ma igapidi vigane ometi ka ju. Mõtlesin, kas sellise ühtlaselt kiire tempoga mu kõõlused asfaldil 10 km üldse vastu peavad. Trennidest vähemalt 6 x 1,5 km läbi mõõduka valu pidasid. Lisaks hakkas päev varem mul alaselja parem külg valutama. Ma ei tea, kas sellest, et tõstsin ämma aidates biojäägi ämbreid natuke valesti ja tõmbasin midagi ära või olin külma tuule või millegi muu tagajärjel närvipõletiku omale hankinud. Igasugu kere keeramine, pikem istumine ning istumisest püsti saamine tekitas vaeva ja viletsust. Laupäeva hommikul hakkasin juba varakult võimlema, et selga soojaks ja liikuma saada. Leidsin kapist Voltaren geeli, millega ennast määrisin. Ei olnud üldse nagu reklaamis, kus vanainimene sai hoobilt terveks. Mulle tundus esiti, et mitte midagi ei muutunud. Poole tunni pärast tajusin, et midagi vist ikka mõjus.

Kuna ilm oli talumatult kuum, siis soojenduseks väga ei sörkinud. Küll aga panin ekstra rõhku harjutustele ja kiirendustele, et oma puusad ja pöiad korralikult liikuma saada. Intervallstardi formaat mulle iseenesest meeldib. Iga kaheksa sekundi tagant lasti umbes 10 jooksjat rajale ning loeb kiibi aeg. Rahvast oli palju ja ette trügima ei läinud. Silma järgi võisin rajale minna kusagil 100 või 200 esimese startija vahel. Oma laine jätsin kohe selja taha ning kuskil pooleteise kilomeetri peal olin enamikest oluliselt aeglasematest müüdas ning uute selgade püüdmine muutust järjest aeglasemaks - tempod olid sarnased. Esimesed kaks kilomeetrit tulid 3:55 kanti. Kui maikuus pidin Raplas esimestel kilomeetritel pidureid peal hoidma, et alla 3:40 ei jookseks, siis Noblessneris tundus kõik raskem ning juba teise kilomeetri lõpuks olin peast nii soe, et otsustasin kuni lõpuni kella mitte vaadata. Kui isiklikku rekordit ei ole võimalik niikuinii mitte mingi valemiga joosta, siis pole mõtet ennast ka rajal tappa. Mõtlesin, et teen tugeva tempojooksu enesetunde järgi ning tuleb, mis tuleb.

Selles mõttes oli ikkagi tore, et minust keegi mööda ei läinud, aga ise sain vähehaaval selgasi edasi püüda. Ilmselt startisid kõik tugevad jooksjad palju varem. Ilmselt kuumast, aga kuskil seitsmenda kilomeetri peal lendas inimestel kork pealt ära ning siis hakkasid ka need seljad, kes muidu üldse lähemale tulla ei tahtnud palju suuremal kiirusel vastu liikuma. Avastasin, et võistelda on palju mõnusam, kui ei pane omale mingit hirmsat kohustust teatud aega joosta. Salamisi lootsin, et äkki on lõpus keegi, kes tahaks minuga trenni mõttes finišisprinti teha. Ja leidsingi vabatahtliku - Siim Savila. Aitähh Siim! Tegid lõpu põnevamaks.

Aeg tuli võistluse kohta aeglane 40:28, kuid tugeva tempo trenni kohta kõiki tingimusi arvestades täitsa hea. Koht 19 enam kui 400 osaleja seas näitab, et võistlustingimused polnud just lihtsamate killast. Minu jaoks oli suureks võiduks see, et ahilkad pidasid vastu. Tekitasid küll ebamugavust, aga mitte konkreetselt valu. Taastusravi ja väiksem jooksukoormus on oma mõju avaldanud.

Murdsin ühtlasi ka ühe järjepidevuse. 11 aastat järjest ei olenud ma 10km jooksu võistlustel läbinud distantsi aeglasemalt kui 40 minutit. Peaasi, et see nüüd harjumuseks ei saaks.

kes palju Zwifti kasutanud. see tunneb kohe selle koha ära

no ikka, klassikaline fish,chips ja õlu ning kohal oli nii sugulasi kui sõpru