September oli mul üsna iseloomulik kõrgelt motiveeritud harrastussportlase kuu. Proovin teha midagi, võib olla rohkem, võib olla teisiti aga kõik selleks, et saavutada paremat tulemust olles ise samal ajal saja muu kohustuse ja tegemisega seotud.
Mu hea tuttav Marko Alberti abikaasa ütles teravalt, kuid tabavalt minu kohta: "kõik selle nimel, et kuus aastat tagasi tippspordiga lõpparve teinud endist sportlast võistlusrajal võita." Ongi nii ja ma ei saa sinna midagi teha. Minu draiver on lõpmatu nälg ja isu võita. See on minu nälg ja minu kiiks, mis mind edasi veab ka teistel rinnetel ja annab elule mõtte. Ma ei räägi põhjustest elada, sest neid on mul niigi küllalt.
Miks see saavutusvajaduse väljendamine nii palju läbi spordi käib on ju iseenesest väga lihtne. Sport on selles mõttes hästi aus. Inimene, kes teeb kõige tugevamini ja motiveeritumalt trenni juhul kui ta päris katki ei lähe on ka tavaliselt tipus. Vähemalt on ta kümne protsendi hulgas. See, kes seal kümne protsendi seas esimene on ja kes on viimane selle määravad geenid, aga tipus olen niikuinii - vähemalt vanuseklassi mõttes. Ehk siis võidab kõige töökam.
Paraku töös ja äris pole asi nii lihtne. Kui jooksuvõistlusel võiks olla mõõdupuu aeg, millega distants läbitakse, siis töös raha, mida teenitakse. Juba ammu minu ja miljonite teiste poolt tõestatud fakt, et kõige töökamad ei ole tipus. Jah samal ametil tublimad kipuvad veidi rohkem teenima, kuid sellega asi piirdub.
Septembri halvim hetk olid haigus ja kohutavalt raske ning ebaõnnestunud Paekna jooks. Parim hetk samuti juba siin blogis kajastatud üksinda staadionil joostud neljakümnendate eluaastate parim 5 km aeg. Trenni mõttes kuna keha hakkas vaikselt lagunema siis jätkasin seda trendi, et vähendan jooksumahtu ning tõstan lisatreeningute hulka. Juba suvi tõestas, et minu tulemusi parandab pigem kiiresti, kui palju jooksmine. Ehk siis jooksutrennile lisaks tegin palju jõu ja hüppetreeninguid eesmärgiga parandada vertikaalset hüppevõimet. Keda alguspunkt huvitab, siis jah mõõtsin, hetkel on number 54 cm kohapealt ilma igasugu vahesammu või põrketa. Samuti tööd kangiga, kätekõverdusi (saan teha vigase õlaga rusikate peal hoides kerelihased tugevas pinges), lõuatõmbeid jne. Õppisin juba päris korralikult selgks, kuidas rebida kangi rinnale ning pea kohale (cleani ja snatchi erinevad variatsioonid). Ujusin veidi kuigi õlg ei taha hästi lubada ning sõitsin natuke ka ratast. Numbrid kokkuvõttes allolevad:
Jooks: 22 korral, kokku 225 kilomeetrit
Jõud ja mobiilsus: 32 korral koguajaga 26,5 tundi.
Ujumine: kahel korral kokku 2.4 km
Ratas: Ühe korra, 47km
Kes teeb jooksjatest proportsionaalselt nii palju lisatrenni? Miks? Ma ei saa kunagi aeroobse süsteemi ja ökonoomsuse mõttes vastu vanuseklassi parimatele kergetele ja kiitsakatele jooksjatele. Samas ma võin olla füüsiliselt kõige tugevam jooksja ja äkki maksab see mingis situatsioonis või mõnel võistlusdistantsil dividende. Eks elu näitab. Vähemalt tugev on tervem ja võib-olla näeb ka parem välja.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar