S:10 E:15 Näoli mutta ja siis uuesti jalad alla

 Mis juhtus Paeknas

Septembri teine nädal oli päras õudus. Kohustused jätkusid juba pikemat aega samas mahus ja siis andis järsku keha alla. Kõigepealt tekkis mingi külmetusviirus. Ka Anneli oli midagi sarnast kannatanud. Jooksin lühikesi sprinte, et keha šokeerida - peaks ainult selle olulisima Kiili Krossi sarja viimase jooksu vastu, pärast tulgu või veeuputus. Natuke töötas, aga siis piraki nejapäeval mao limaskesta põletikuga siruli. Minu tavaline stressihaigus - lööb välja kui ma võtan ette rohkem asju, kui organism välja kannatab. Mis teha, mul on selline "pidur", vähemalt annab enne märku kui mõned lihased või liigesed ribadeks lendavad või südari saan. Spordi mõttes on sellega alati hirmus nadi olukord. Suur organ põletikulises seisus tähendab seda, et kogu immuunsüsteem on hõivatud selle tõrjumisega ning liigutamise jaoks jäetakse väga minimaalsed ressursid. Konkreetset valu on tavaliselt 4-6 tundi ööpäevas, tavaliselt pigem õhtul või öösel, muu on tavaline ajuudu ja tunne, et tahaks lihtsalt lesida.

Mul polnud valikut. Enne viimast etappi jagasin M40 klassis esikohta ning tunnustuse osaliseks saavad ainult vanuseklasside võitjad. Mõtlesin teha pika soojenduse tugevate kiirendustega, et keha säästurežiimist korra välja petta ja oma jooks ära kangutada. Soojendust ei jõudnud teha mahus, mida lootsin ning kas see olekski aidanud? Palju ma ikka loodusseadusi petta jõuan?

Kohe stardist oli tunda, kuidas muidu mitte nii kiire tempo tundus kahtlaselt hingeldama ajav. Üldse on aastatega see Paekna järve jooks konkurentsi mõttes jube karmiks läinud. Mõned aastad tagasi võitsin ja nüüd rapsin top 10 nimel. Kui mina olin peast segi ja alustasin liiga kiirelt, siis olid neid segaseid kõik kohad täis ja hea kui esimesel ringil (kokku kolm ringi ja 3.6 km) üldse 20 hulka mahtusin. Kell oli ka lolliks läinud ja jooksvat tempot ei näidanud. Ei saanud kohe aru ka mis värk on. Ilm oli soe ja märg. Kolm korda vahetasin enne starti Hoka Torrenti ja Nike Vaporfly next % 2 vahel. Lõpuks jäi jalga Hoka. Paekna jooks on ju heinamaa jooks ja hein oli märg, ehk kaalukausi sai oma kasuks mustriga tald. Tegelt polnud üldse tähtis, sest joosta ju ei jõudnud. Juba teisest kilomeetrist hakkasin surema ja teised minu ümber surid veelgi kiiremini - enamus, aga mitte kõik. Kolmandal ringil piinlesin veelgi rohkem ja lõpus proovisin vajutada veidi sealt kust törtsu ei tulnud. Lõpuks oli kõik mõnusasti langevas tempos nii, et kokku tuli kümnes koht keskmise tempoga 3:59 min / km. Kuna mingil põhjusel mu peamised sarja konkurendid kohale ei tulnud, siis tuli sarja üldvõit koju. Mis sellest, et antud jooksus olin kokkuvõttes alles kolmandana kiire M40 esindaja.

Järgmisel kahel päeval oh üllatust olin haigusega totaalselt siruli. Oli igati "tore" nädalavahetus.

Lunastus

Esmaspäeva õhtul oli juba nii palju okei, et mõtlesin kergelt 6 km ringi rullida. Sain kuskil 5:40 tempsiga hakkama kuigi põletikulist raskust kõhuõõnes oli veel tunda. Teisipäeval tegin natuke jõudu ja proovisin üle pika aja ujuda. Õlg valutas (see vana vigastus), aga vaikelt bassus ujuda sain küll. Kolmapäeval tundsin ennast üsna puhanuna ja mis olulisem täiesti tervena. Vaja oli teha üks 5 km time trial. See on siis üksinda aja peale jooksmine. Miks ja kas ma olen lollakas? Jah olen neid küsimusi juba kuulnud. Lihtsalt oli vaja: vajaduse enda ja iseenda pärast.

Ilm oli tõesti hea. Pea tuulevaikne, 19 kraadi ja täiesti pilves. 19 kraadi on kuumast suvest tulnud inimesele mõnusalt jahe. Otsustasin, et väga pead ei murra ja jooksen staadionil. Saab kõik ühe rütmiga, ühtlase sammuga teha. Ei pea muretsema tõusude ja languste, tuule ning järskude kurvide tekitatud tempomuutuste pärast. 

Pingutuse aste võis olla vast 90-95%. Keskel käis laste jalgpall, mida jälgisid üksikud lapsevanemad. Kujutasin ette, et nad elavad ka minu üritusele kaasa. Alustasin paraja varuga, kuulasin keha ning tulemus tuli allolev. Suvise arengu ja vormi lõikes mitte midagi üllatavat, kuid ei oodanud nii head tagasipõrget haigustest. Arvasin, et hea, kui saan napilt alla 19 minuti. 18:24 erineval sellest, mida Strava väidab ei ole minu isiklik rekord, vaid elus teise või kolmandana hea tulemus. Samas on see kindlasti parim, mida ma olen neljakümnendates eluaastates jooksnud.

S:10 E:14 Mis värk selle augustiga oli?

 Arvan, et võisin põdeda augusti teises pooles Covidit. Miks? Seda oli palju mu ümber. Sümptomid olid natuke sarnased sellele, mida esimesel korral kui testisin läbi elasin. Esiti tavalised külmetushaiguse omad, ehk peavalu, tundlikud lihased ja suur väsimus. Proovisin üle päeva joosta, kuid need jäid lühikeseks ja aeglaseks. Hingeldasin madalatel tempodel ja oli väga raske. Nii kestis nädalakese, peale seda hakkas vähehaaval paremaks minema kuni vast Kiili staadionijooksudel oli juba üsna hea või siis jooksin seal uuesti kopsud lahti. Vähemalt kui ma seal soojendust tegin tundus, et täna küll midagi välja ei tule. Samas ühe kilomeetri aeg 3:09 ja 400 meetri aeg 1:03 näitasid, et pole mu vorm nii kehva midagi. Ehk uus lootusekiir ja vist olin saanud terveks või välja puhanud.

Kui me räägime augusti mahtudest, siis seda iseloomustab eriti kuu alguses iganädalane võistlemine. 10 km maksimaalset pingutust on organismile päris koormav. Ehk võitlesin pidevalt piiri peal, kus saaks üheltpoolt kvaliteetsed trennid tehtud ning teisalt ei paneks organismile totaalset blokki peale. Usun, et pigem küpsetasin ennast üle, kui jätsin pooltooreks. Vähenemine jooksumahtudes oli üheltpoolt loomulik (enne ja pärast võistlust vaja ju veidi puhata), teisalt ka teadlik tegevus. Olin selgeks saanud, et suured mahud minu peal ei tööta. Suutsin joosta kahel nädalal järjest üle 100 kilomeetri, kuid see väsitas meeletult. Kindlasti oleks lihtsam, kui seal sees ei oleks olnud kolm tugevat intervalli või tempotrenni. Lisaks need igasugused valud. Mõnel päeval oli isegi valus kõndida ja see ei olnud mitte lihaste, vaid liigeste teema. Ja kui asi oli lihastega, siis see polnud tavaline treeningjärgne lihasvalu.

Hakkasin tegelema rohkem sellega, millega jooksjad eriti ei taha ja viitsi tegeleda - oma kehaga. Annan nüüd kohe numbrid ja kes jooksjatest saab tunnistada, et ta on näiteks augustis oma kehaga tegelenud proportsionaalselt rohkem. Hakkab juba vaikselt sprinteri jaotusi meenutama. Samas, kui mulle peale vaadata (eelmise postituse fotod näiteks), siis meenutab ju veidi rohkem sprinterit, kui pikamaajooksjat. Mitte sprinterit nagu Kishane Thompson, vaid rohkem nagu Tebogo. Nagu selline valge, vana ja vaese mehe Tebogo. Umbes nagu Hiinas järgi tehtud Mercedes. Justnimelt Hiinas, mitte Venemaal - nii hull see asi nüüd ka ei ole. Olgem ausad, pigem Tebogo kui Kipchoge.

Augustis kokku: 50 treeningut ja võistlusi. Ajaliselt 42 tundi ja 10 minutit.

Neljal korral sõitsin ratast, kokku 84 kilomeetrit.

Jooksin kokku 213 kilomeetrit pluss 10-20 km erinevateks soojendusteks. Pmst 50 km kanti nädalad.

Jõutrenni, venitusi ja jooksutehnikat kokku 19 korral ning panin sinna alla umbes 16 tundi.

Muidugi igasugu Garmini ennustused kukkusid augusti jooksul "paberil" kolinal, kuid mina arvan, et oli lihtsalt haigus ja kõik on juba taastumas.

Kiili pargis laval pikaajalise spordielu edendamise eest tunnustust pälvimas

S: 10 E: 13 "There and Back Again": J.R.R. Tolkien (Puraki auku ja siis statale võistlema)

 Kirjutan, sest meeldib. Pealegi, kui ma seda teen, siis on lootus, et saan oma tegevuses paremaks. Vahepeal sain natuke tagasisidet oma blogi kohta ka. Jutud on liiga pikaks läinud. Olen nõus. Lugesin viimast. Veidi segased ja igavad on ka. Proovin edaspidi vähendada mahtu ja parandada kvaliteeti.

Pärast viimast Ülemiste kangi oli selge, et nii enam ei saa. Ise ka imestan, kuidas keha ja vaim nii hästi vastu on pidanud. Aastate pikkune karastus vist. Mõtlesin, et teen mõned päevad kergelt ja siis panen jälle mahvi peale. Umbes nii nagu ma juba poolteist kuud teinud olen. Seekord ei toiminud. Tekkis külmetus, jooksin edasi aga ei jõudnud. Sain justkui terveks aga hästi ikka joosta ei jõudnud. 5:30 tempo juures hingeldasin nagu võistleks poolmaratonis. Mõtlesin hooaja lõpetamise peale, kuid täitsa ei saa kuna Kiili valla krossi viimane osavõistlus on septembri keskel ja sinna võiks kuidagi ära kesta.

Olukorda ei tee paremaks see, et tööl on intensiivne periood ning kodus ehitan kööki üles. See tähendab seda, et puhkus on öösel voodis ja sellises olukorras ei tule see ka enam viimastel päevadel väga hästi välja. Ühesõnaga logiseb igalt poolt. Loen siis ette:

Parem põlv: Sain kerge vigastuse jõusaalis kangiga "cleanides" (rebimine rinnale). Keerasin sügavküki momendil parema jala pea 90 kraadi välja. Mingi autonoomne lollus. Tundub, et tõmbasin ära ühe nelipealihase peadest täitsa põlve lähedalt. Annab teravat torget kui jalg läheb veidi "valesti" kas asju tõstes või mõnikord joostes.

Vasak õlg: pitsumissündroom. Juba pool aastat vana vigastus, mis on visa lahkuma. Hoian kontrolli all koormuse ja füsioteraapiaga, aga tahaks tõsta suuremaid raskuseid, suruda rinnalt kangi, teha plaksuga kätekõverdusi, raskusega dippe jne, aga kahjuks ei saa.

Parem tagareis: arvan ja loodan, et tegemist lühiajalise probleemiga. Natuke valus, kisub ja mulle tundub, et segab ka jooksutehnikat. Valu põlve seesmise külje lähedal.

Kiili staadioni rekordi jooks

Kaks nädalat peale Ülemiste pulli kutsuti Kiili staadionile võistlema. Mõtlesin, et miks ka mitte, saab natuke lühematel maadel testida, kui hull seis on. Kaasa võtsin veel poisid Marloni ja Tristani ning Anneli.

Otsustasime, et poisid võistlevad 100 meetri jooksus ja täiskasvanud 1000 m ja 400 m jooksus. Ise veel 100 m peal ei julgenud kuna ei teadnud, mis lihased teevad ning selliseks distantsiks polnud üldse harjutanud. 

Ei saaks öelda, et ma värskena ennast tundsin, sest eelmisel päeval tegin 13 tundi remonti ja siis samal päeval enne võistlust veel 5 tundi. Soojaks sörkides tundus, et hapniku nagu ei tule peale. Kuid kui pool tundi hiljem lahti jookse tegime, siis nii hull polnudki.

Vahepeal vaatasin ja pildistasin poiste 100m jooksu ning siis juba naiste 1000m. Vahed olid kindlad ja Anneli võttis 3.53-ga kindla teise koha.

Meeste jooksus oli kaks väga kiiret alaealist, kuid täiskasvanute ridades koos 40+ meest. Kus kõik kahe- ja kolmekümneaastased on? Pool maad jooksime neljakesi koos, poole maa pealt tõusin kolmandaks, kuid mingi hetk sain aru, et mul seekord Kaspari ja Janar Säkki vastu lõpus jalga pole. Tempo oli kiire ja hapniku ei tulnud piisavalt peale. Kontrollisin neljandat ning lasin jala sirgemaks. Aeg 3:09 oli selles situatsioonis päris okei. Eelmisel aastal testides jooksin 3:08 ning kui oleksin tahtnud spurtida oleks vast 3 sekki alla saanud.

400 meetri peale läksime kõik tümaks tehtud jalgadega. Annelil oli selles mõttes hästi, et tema ainus konkurent otsustas rajale mitte tulla. Seetõttu sai ta koos tütarlaste ainsa võistlejaga ajatesti teha. 1:15 täitsa hea aeg arvastades sellega, et tal null kogemust ja väsimus jalgades ning seekord tuli auhind lihtsalt maast ära korjata. 

Kolmas kord võistlen sellel distantsil ja jälle väsinuna. Panin esimest korda naelikud prooviks alla ning tegin mõned kiirendused. Vaatasin, et päris hea, mulle meeldis. Meeste nn kiiremas jooksus oligi ainult kolm jooksjat, sest staadionil on ainult kolm rada ja igaüks startis pakkudelt. Paar korda tegin proovi. Teoorias olin kõva (omast arust nagu treener), aga praktika null - polnud kunagi pakkudelt võistelnud. Ehk siis 44-aastane ning pakud ja naelikud esimest korda.

Pauk käis ja tundus, et sain päris normaalselt käima. Eks me liikusime kolmekesi samas rütmis. Mina keskmisel rajal, Janar Säkk tänu siserajale veidi ees ja Märt Prosin kuskil järel. Teise kurvi tundus, et saime üsna võrdses seisus. Lükkasin oma viimase käigu sisse, Janar jõudis vastata, kuid seekord oli mul vurtsu veidi rohkem. 1:03 oli lihtsalt rekordi kordamine. Selles olukorras käis küll. Usun, et minut alistada on tegelikult lähedal.

Link jooksu videole: 

1000 m viimasele ringile minek. Kaspar ees ja minu ette on tekkinud juba vahe

Kaspar tõmbas versta peal Janaritele mütsi pähe. Sel hooajal mul

nii Janari kui ka Kaspariga seis 1-1.

Markol jäi 400m lõpuspurdiga ainult natuke puudu, kuid

1:10 on täitsa asjalik jooks.

Tristan paremal ja Marlon natuke peidus

Annelil mõni meeter veel 1000 m finišisse

kõik trenni, ehk jooks teeb ilusaks. Klubilistest teisel kohal Anneli, paremal

Triin ning 1000m võitjana klubi sõber Loona Pärnakivi

ka Annelile oli see esimene kord pakkudelt startida

esimesed 100m 400 meetri jooksul. Kõik on tegelikult hetkel võrdse maa

läbinud.

400m meeste esikolmik

Klubiliste tulemused:

Mehed 100 m:

Kris-Teven Laev

Naised 1000 m

2. Anneli Sutter

3. Triin Peterson

Mehed 1000 m

1. Kaspar Kuuse

3. Janar Novitski

Naised 400 m

Anneli Sutter

Mehed 400 m

Janar Novitski

Veel jooksid korralikke tulemusi, kuid kahjuks seekord jäid esikolmikust välja

Lapsed 100 m Marlon Novitski ja Tristan Novitski (tubli 15.08)

Mehed 1000 m ja 400 m Marko Mäekivi (tegi aegadega Annelile 2:0)