Üksteist aastat jooksmist

 Kahe kuu pärast saab mu blogi kümneaastaseks. Märtsis täitus 11 aastat sellest, kui ma hakkasin peaaegu süsteemselt plaani järgi jooksuga tegelema. Vähemalt oli mingi treeningplaan ja tänu esimese GPSi kella (pea 2 sm paks karp randmel) ostmisele tekkis mingigi arusaam tempodest ja veidi hiljem ka pulsist. Alguses treenisin mingi väga üldise Asicsi plaani järgi, pärast hakkasin Garmin Connecti plaane kasutama. Info sai arvutisse juhtmega. Mingeid juhtmevaba ühendusega GPSiga nutitelefone siis veel ei olnud. Minu käeulatuses mitte.

2015 aastal jooksin esimest korda 10 kilomeetrit alla 40 minuti. Pärast seda pole ma kordagi võistlustel netoaega üle 40 minuti jooksnud (tavaliselt tekib hooaega ikka mitu 10 km mõõduvõttu). Tol aastal hakkasin ka triatloniga tegelema, millest põhiliselt paar aastat tagasi loobusin mingi justkui kuklas taguva kohustuse pärast kõiki kolme spordiala regulaarselt treenida. Vist oli ühest või paarist kopp ees. Hiljem (neljakümnendates) tegin oma vist parimad tulemused hoopis väikeseskaalalistel krosstriatlonitel maastikurattaga.

Tänavu märtsis Balil pidasin või siis pigem lihtsalt registreerisin ära tõiga, et sain 44 aastaseks. Mingit erilist pidu seal ei olnud. Tervised olid meil nii ja naa ja olime vist ka väsinud pikast päevast. Häid õhtuid oli küll, aga lihtsalt mingi kuupäev ei suuda ära määrata seda, kas õhtu tuleb hea, väga hea või midagi muud. 44 tähendab seda, et ma pole 33, aga enda 33-aastasest versioonist tean, et jooksen pikka maad kiiremini, sõidan võimsamalt ja tehnilisemalt ratast, ujun kiiremini kui ma misiganes hetkel oleksin seda 33-aastasena teinud.

Märtsi lõpus, mil koju jõudsin hakkasin uuesti treenima. 2023, mil pühendusin täielikult jooksmisele ei toonud kaasa mitte ühtegi isiklikku rekordit. Ainult korraliku kurnatuse sügiseks. Sel aastal otsustasin et lähenen teisiti. Ei kiirusta jooksus taseme tõstmisega, vaid teen väikeste ampsudega. Jooksule teen korralikult lisaks rattasõitu (maastik ja sise trenn) ja jõutrenni. Pikki jõutrenni pause ei tee. Vaatan, mis saab. Aprill on laias laastus korda läinud. kuigi ootasin veidi kiiremat arengut jooksurajal olen ikkagi saanud tugevamaks. Pole jõudnud küll rattal ennast veel uuesti testida, kuid aasta alguses mõõdetud FTP peal sõitmine tundub vähem ebamugav ning ka pulss on vast 10 löögi järgi madalam. Loodan lähinädalatel selle hirmuäratava full frontal testi siiski läbida. Jooksus maadlen hetkel 4 min / km kohta sweetspoti ümber. Üsna tavapärane tempo juba aastaid sellel perioodil.

Vaela Jüriööjooks

Aprilli lõpupoole tegin ühe võistlusjooksu ka, mille formaadiks 3 x 1,25 km teatejooks (mõlemad tiimiliikmed jooksevad kolm korda). Testimise mõttes polnud sellest väga kasu, kuna jooksime maastikul ja lumes. Ka võistluse mõttes polnud nii oluline, sest Anneli vigastuspausi tõttu matsin perede või segapaaride võiduplaanid maha. Läksin peale lõigutrenni plaaniga joosta iga uus ring veidi kiiremni, kui eelmine. Õnnestus, ning üllatuseks saime Pillega tiimis segapaarides arvestuses kolmanda koha.

Keila joa jooks

Oma vaimusilmas kujutasin ette, et ilmselt jookseme viis kilomeetrit kuskil põldude vahel kruusa või kergliiklusteedel. Tegelikkus oli hoopis teistmoodi. Kuigi raske, oli rada väga huvitav ja vaheldusrikas. Nägime veidi asfalti, natuke kruusa, munakividel järsku laskumist jõeorgu ning suurel hulgal künklikke liivaseid metsaradu, kus tuli silmi lahti hoida, et juurikatel ei kukuks ega jalga väänaks. Raja vaheldusrikkusest andis märku ka see, et minu kiireima kilomeetri aeg oli 3:42 ning aeglaseim 4:22. Lõpuprotokollis olin ajaga 19:48 ca 150 lõpetanu seas üheteistkümnes. Seekord õnnestus võita kõiki naisi, neist esimesena ületas finišijoone Kelly Nevolihhin. Tavaliselt lõppeb tema taga jooksmine või möödumine sellega, et enne lõppu tõmbab ta mulle mütsi pähe.

Viimased 300m asfaldil. Korralik kangutamine, et kohta hoida.