Mängime tervisega ehk muud augustikuu tegemised

Kevadel võistlusi lukku lüües sai korduvalt mõeldud, kas olen omale liiga suure ampsu kahmanud. Kolm pikka ja kurnavat võistlust kuue nädala jooksul (TriSmile 111, Triathlon Estonia ja Tallinna Maraton). Kas ja kui hästi ma sellest taastun? Mis on vigastuste, haiguste ja muude tagasilöökide ohud? Kui Trismilel käis rohkem enda proovile panemine, kas ma teatud pingutuse puhul kestan piisavalt kaua, siis Triathlon Estoniale sai mindud juba kindla plaaniga endast kõik anda.

Üks asi, mis on aasta-kahega muutunud on see, et mu lihased ja liigesed taastuvad pikast pingutusest väga kiirelt. Esimene päev peale poolpikka tegid põlvede välisküljed treppidest käies valu. Ilmselt väsinud jalgadel lihased enam nii hästi põlvi ei toesta ja tehnika laguneb - sealt see põlvevalu. Sellegipoolest sõitsin juba esimesel päeval rattaga 40 minutit - ma lihtsalt tahtsin ratast sõita. Keres oli kurnatus sees ning pulss üle 130 bpm tekitas iiveldust. Järgmisel päeval oli igasugune põlvevalu haihtunud ning läksin jälle rattale - seekord poolteist tundi ja enesetunne üsna hea. Juba kolmandal päeval oli võistlus - Filter TT viimane, Pirita etapp.

Kuigi enesetunne lubas paremat, siis ei kestnud ma seda 10 km sprinti valitud tempos päris lõpuni. Tõmbasin kohe algul pulsi 180 peale ning hakkasin ennast pikka lauget tõusu pidi 35 km/h üles vedama. Kuna ma arvasin, et alla tulen ca 50 km/h, siis see kiirus tundus väga hea. Kuigi Pirita rada on lühike, siis on ta oma tõusude ja kurvidega üsna tehniline. Näiteks kõige kiirema laskumise keskel peab pidurdama, ehk täielik raiskamine. Võib olla ei peaks, aga ma ei  oska lihtsalt nii hästi tehnilisi laskumisi veel võtta. Oli kuidas oli, aga peale tagasipööret oli selge, et ma pole piisavalt taastunud ning jalg oli pehme, lisaks osutus ca 180 bpm pulsi hoidmine võimatuks ülesandeks. Raskeima tõusu peal, mis tegelikult ei olnud üldse ei pikk ega ka raske tundsin, et olen täielikuks teoks muutunud. Kuigi paar eest startinud naist olin endast maha jätnud tõmbas motivatsiooni alla minu tagant tulnud mehe möödumine. Ei olnud küll päris õige mehepingutus, aga punnitasin lõpuni. Järgmisel päeval protokolli vaadates olin ausalt öeldes ülatunud nähes, et ma olin jälle oma sõpru edestanud.

Kokkuvõttes osalesin Filtril kuuest korrast viiel ning olin lõpuprotokollis täpselt Kardon Kõivi järel 57. kohal. Nii nagu kevadel prognoosisin läksin kogu sarja vältel paremaks ning sain järjest kõrgemaid punkte. Isegi raudmehe järgne kurnatus ei takistanud mul jälle paremini sõita. Okkana jäi hinge kriipima see, et kuigi olin paaril korral sellele üsna lähedal ei suutnud kordagi üle 40 km/h keskmist välja sõita. Igatpidi on mu esimene ratthooaeg olnud täis positiivseid üllatusi. Kui nüüd talvel motivatsiooni ja tervist jätkub, siis ehk suudan uueks kevadeks kuskilt maast veel 50 watti leida. Nii alguses ei tohiks see väga keeruline olla. Järgmisel aastal tahaks vähemalt pooltel kordadel üle 40 km/h keskmist panna.

Esimene hoop

Kuna kutsuti nädalavahetuseks teatevõistlusele, siis hakkasin mõtteid mõlgutama kuidas ma enne maratoni oma pikad jooksud joostud saan. Millegipärast ei tahtnud kohale jõuda, et alles oli see Triathlon Estonia ju sisuliselt kui supertugev pika jooksu trenn. Igal juhul juba neljapäeval läksin ja jooksin 29 kilomeetrit, millest viimased 12 tugeva pingutusena. Tugevalt, aga mitte kiiresti - jalgades ei olnud seda kiirust. Viimasel kahel kilomeetril olin täiesti seinas - tempo kukkus vastu tahtmist 5:30 peale. See trenn oleks pidanud olemata olema. Samal õhtul elasin kaasa Anneli sarnasele treeningule. 27. kilomeetri pealt oli ta täiesti kinni, nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Sõimas mind ning lubas enam mitte kunagi joosta. Õhtu läks külmaks ning mul oli rattal Annelit ergutates tõsiselt külm. Päev hiljem kui hormoonid olid tasakaalus registreeris Anneli ennast Tallinna Maratoni täisdistantsile.

See päev hiljem oli mul hea olla, üllatavalt hea. Mõtlesin, et sõidan rattaga. Tund peale starti hakkas jube iiveldus, vaevu jõudsin koju. Kohutav letargia, süda paha ja palavikutunne (ilma palavikuta). Nüüd oli selge - olin täiega üle treeninud. Treenerit omades sellist asja ilmselt juhtunud ei oleks. Paar päeva põdesin ja Pühapäevaks olin juba üsna Ok.

Teine hoop

Juba traditsiooniline külade teatevõistlus. Mobiiliga ja feissbuukis suheldes tundus, et Väela-Mõisaküla oma teatetiimi seekord kokku ei saagi. Otsustasin siiski kohale sõita öeldes kodustele, et ilmselt olen juba poole tunni pärast kodus tagasi. Kuuest inimesest oli meid kohal kolm ja üks naine, kes tuli lihtsalt pealt vaatama. Pool naljaga esitasin korraldajale vihje, et me ei saa võistelda kui meil ei lubata inimesel mitut etappi teha. Minu üllatuseks korraldaja lubas. Kuna meil oli vaja üht naist, siis tegime oma fännile selgeks, kes oli ühtlasi ka Marguse abikaasa, et tal tuleb täna ratast sõita ja joosta. Kuna kellelgi kuuskanti sadula kõrguse muutmiseks ei olnud, siis laenasime suvaliselt pealtvaatajalt Margitile jalgratta. Mõtlesime, et teeme lihtsalt seikluse pärast läbi ning mingit normaalset kohta ei looda.

Naistel ehk meie mõistes Margitil oli vaja sõita rattaga maastikul üks 3,5 km ring ning joosta 2 kilomeetrist ringi, samuti maastikul. Saigi siis ühe korraliku duatloni teha. Meestel nagu kombeks siis vastavalt kaks ringi ratast ja kolm ringi jooksu. Ratturid olid meil olemas, jooksud võtsin ma mõlemad enda peale. Esimeselt kahelt etapilt tõi Margit meid vahetusse kuuendana. Kangru meeskond, mis suures osas koosnes tippsportlastest oli niikuinii kõigile püüdmatu, kuid teiste suhtes tegid nii Margus kui Andres tugevat sõitu ning tõstsid vaikselt meie kohta kõrgemale. Minu esimene jooksuvahetus oli kahe rattamehe vahel. Jooksin ühtlaselt tugevalt, aga piisavalt säästlikult et hoida ennast teiseks vahetuseks. Ega ma sellel kolmel ringil kedagi eriti ei näinud, jooksin mööda ainult ühest konkurendist, kes oli selleks hetkeks ringiga maas. 

Teist korda jooksma minnes oli juba natuke huvitavam. Margus oli meid tõstnud kolmandale kohale, sadakond meetrit teisest kohast maas. Veel oli teise koha noormehega koos juba viimasele ringile läinud Kangru ankrumees, raudmees Toomas Loho. Teise vahetuse esimese kilomeetri tegingi võistluse kiireima (ca 3:40), et mängida meile kindlalt teise koha kaardid kätte, edasi hoidsin silma järgi paarisaja meetrist vahet jälitajatega ning sain jala vähe lõdvemaks lasta. Mõlemad kolmekilomeetrised etapid tulid kokkuvõttes täpselt ühte auku 11:52 ja 11:51 ning oh üllatust meie pooleldi naljavõistkond pälvis seekord seitsme meeskonna hulgas teise koha.

meie vahva tiim, vasakult Margus, Margit, mina, Andres

Õhtuks olin jälle ületreenitushaigusega maas....

Kuigi ma olen olnud juba enam kui aasta toitumisega üsna naturalist, ehk peaaegu ei mingeid toidulisandeid (kõik proovin tavatoidust kätte saada), siis viimase aja tervisega seotud frustratsioon on mind lisandite teele vaikselt tagasi viima hakanud. Ostsin uue pudeli Mölleri kalaõli, vitamiinide ja mineraalide jaoks Dynamisani. Lisaks pärast mõningat guugeldamist otsustasin katsetada L-glutamiiniga. Teen kuuajalise kuuri, kui midagi ei muutu, siis hakkan põhjuseid mujalt otsima. Kaalusin ka tsinki lisandina, kuid leidsin, et mu igapäevamenüüs on seda niigi piisavalt palju. Neljanda asjana hakkasin peedimahla jooma.

Kaks päeva hiljem teisipäeva õhtuks sain ennast jälle sellisesse seisu, et julgesin kerges tempos joosta. Tegin kõhuvaluga 8 km 5:15 tempos.

Kolmapäeval tundsin ennast jälle veidi paremini ning tegin 10 km sama pulsiga 5:10 tempos. Kahjuks hakkas parema kanna sisekülg järgmisel päeval valutama ning neljapäeval ronisin toonuse hoidmiseks hoopis ratta selga. Tegin oma tavapärase 50 km ringi aeroobses tsoonis ning mulle üllatuseks oli kiirus jälle paranenud. Sellel hooajal sisuliselt keskmise kiiruse areng samal lõigul, samal pulsiga pea 3 km/h kiirem.

Ülemiste järve jooks

Laupäeval olin heade ootuste ja lootustega Ülemiste Järve jooksu stardis. Plaanisin joosta ca 56 minutiga, mis peaks olema anaeroobse läve ülemine ots. Stardikoha sain kuhugi rahvamasside taha. Esimene kilomeeter oli rohkem raja kõrval mätastel aeglasematest mööda jooksmine. Teiseks kilomeetriks hakkas olukord stabiliseeruma. Kilomeetri ajad olid 4:05 kanti ning tundsin, et minus on jõudu kiiremalt liikuda. Kiirendasin ja hakkasin paremalt rahvast mööduma kui äkki käis raksakas - olin oma vasaku jala välja väänanud. Toetada ei saanud, sain kohe aru, et seekord oli selline tugevam väänamine. Kohutavad vandesõnad, mille peale paar naist kohe selja taha vaatasin, vabandasin instinktiivselt. Läksin pool hüpeldes edasi, kõik see mass läks mööda. Pea genereeris meeletu kiirusega mõtteid. Kas katkestan? Aga mul pole ju mobiili kaasas, et kedagi järgi kutsuda. Äkki katkestan ja jalutan tagasi Ülemiste Keskusesse? Ei võistluse eest on makstud ja selle jooksu medalit mul pole. Otsustasin, et proovin ca kilomeetri, äkki saan ikka jooksma, ega ma mingi crybaby pole. Vähehaaval hakkaski jalg toetamist kannatama. Kohati andis ilmselt valu ja närvide pärast nõksuga põlvest järgi - justkui oleks miski kondinõrkus. Tempo muidugi kukkus sest õiget rütmi enam ei olnud. Samas peale kolmandat kilomeetrit sain omadega nii kaugele, et enam ei jooksnud ma otseselt longates kuigi valus oli ikka.

Viie kilomeetri peal vaatasin kella, veidi alla 21 minuti. Mõtlesin, et kui isegi 4:30-ga edasi kilomeetreid teen, siis pole väga hullu. Keegi tundis pealtvaatajatest mu veel Peetris ära, ei saanud kiiruga aru kes, aga hõikas mu nime. Edasi palju ei juhtunud, rohkem andsin kohti ära kui parandasin. 8km pealt hakkas valu uuesti tugevnema. Kuna piisavalt kaua oli joostud, siis ilmselt valuvaigistina toiminud adrenaliini mõju kadus. Enda hingamisest sain aru, et ma jooksen pooleldi mugavustsoonis. Mingist tõsisest võistlemisest ei saanud enam juttu olla, oli vaja lihtsalt lõpuni joosta.

Viimasest neljast kilomeetrist oli enamus metsas juurikate otsas üsna tehnilisel rajal, kus olin ekstra ettevaatlik. Veel üks vigastus ja mul jääb finišeerimata. Selles jooksus kandis eriti hästi see eelnevas postituses toodud mõte: "pain is temporary, glory lasts forever." Aga mis Glory? Oma soorituselt olin ma lootusetult hävimas. Kuna finiš oli asfaldil, siis sain jälle kiirendada. Mõtlesin, et vähemalt viimased 400 meetrit harjutan lõpuspurti. Isegi see tuli kergelt pooletoobine välja. Lõpuaeg 59:04 tõi mulle 121 koha ca 950 startinu hulgas. Ainuüksi naisi oli mu ees seekord tervelt 13.

selline tegelane siis, välimuse järgi tundub, et kõõlused rebenenud pole

Tunded on vastakad, üheltpoolt on häbi tulemuse pärast nii iseenda kui ka lugejate ees. Mis inimvõimete piiride kompamine? Sellise tulemusega? Vähemalt püüan olla enda suhtes objektiivselt kriitiline. Teisalt on natuke hea meel ja uhkus, üle 10 km pole ma sellises seisus varem jooksnud. Mis on teadmata on see kui palju ma reaalselt aega tänu vigastusele kaotasin. Kindlasti kaotasin, aga kui palju? Teoorias oleks pidanud järveäärseid sirgeid ka läbi valu suutma 4min/km suruda. Miks ma seda ei teinud? Nõrk, tahtejõuetu?

Üks on selge, sellest vigatusest paranemine võtab vähemalt nädala. Hea on kui ma Tln Maratonil seda enam ei tunne. Palju olulisi jookse jääb tegemata. Tallinna Maratonist ilmselt huvitavat ja heroilist lugu ei tule, otsustasin, et teen lihtsalt läbi - hea kui parandan veidike rekordit. Mis on mu jooksuga juhtunud? Kohe näitan kui halvasti lood on, toon täiesti suvalise näite. Eelmisel aastal võitsin ma sarnasel distantsil Kain Väljaotsa (40+ klassi mees), sellel aastal oli tema aeg Ülemiste jooksul alla 54 minuti koht 34-s. Omast arust olen ma kõva treenija. Endomondo ütleb samas, et kui mina olen sel aastal ca 1000 km jooksnud, siis Kainil on see number üle 2500, näiteks Anu Teppol on ka üle 2000. Kellega ma siin võistelda üritan? Olen ennast jooksjast jalgratturiks treeninud?

Lühidalt. annan oma jooksuvormile diagnoosi:
1. Üle võistelnud, kuigi maraton on kohe tulemas on minu hooaeg tegelikult juba läbi. See püss sellel aastan enam pauku ei tee, sorry.
2. Baaskilometraaž ei kannata kriitikat. Sellise jooksumahuga inimesed võiks maratonidest parem üldse eemale hoida.
3. Oma pikkuse kohta olen ma jätkuvalt jooksja kohta liiga raske. Vaadake esimese kümne mehe pilte kui ei usu.

Praegu tahaks pea liiva alla panna. Kuhugi ära kaduda. Paar tuhat kilomeetrit üksinda metsas joosta ja alles siis uuesti katsetama tulla.

Et vähegi meeleolu tõsta panen siia alla paar meenutust tõepoolest fantastilisest ja seiklusrikkast spordisuvest.

foto trismilelt, vasakus käes on müts ja prillid, 

parem tõmbab jooksu pealt kalipso lukku lahti

Autor: Jüri Suurkivi

Ilus pilt Anneli TriSmile finišist. PS: number 
täpselt sama, mis mul Filtri temposõidus

Autor: Jüri Suurkivi