Offseason rattal, ehk võistlemine ja treenimine ZWIFTis

Üha enam hakkab tekkima kindlus, et süsteemsus on tulemuste alus ning juba vaikselt hakkan tunnetama ka esimeste viljade valmimist. Töökaaslane Priit uuris, kuidas ma suudan leida motivatsiooni selliselt üksinda päevast-päeva treenida? Tema puhul on see arusaadav, tegemist on jalgpalluri, ehk põlise meeskonnasportlasega. Erinevalt tiimisportlastest meeldib individuaalalade inimestel iseendaga pikki arutlesi pidada või siis lihtsalt vaikust või olemise meeldivat kestvust nautida. Noh muidugi pea pooled treeningud on justkui ebameeldivad kohustused. Nendega saan hakkama nii, et proovin suhtuda neisse kui töölkäimisse. Kas ma jätaksin tööle minemata, kui ma homme hommikul tunneks, et ei viitsi või olen liiga väsinud? Teate vastust isegi, loomulikult mitte. Sama on treeninguga - kui tahad palka saada, siis pead ilusti oma asjad ära tegema. Treeningu palgaks on enesekindlus, enesega rahulolu, võistlustulemused, uute piiride ületamine: neid dimensioone on palju, sõltub sellest, kes mida otsib.

Ratast nüüd enam õuest ei sõida, vaid ainult toas pukil. Kasutan programmi nimega ZWIFT. Korra vist juba kirjutasin sellest lühidalt, aga kellel sügavam huvi, siis Youtube on infot täis ning väga ümber jutustama ma seda kõike ei hakka. Teised inimesed on seda korduvalt teinud ning paljud kindlasti paremini, kui mina suudaks. Lühidalt öeldes sõidan internetis koos teiste inimestega (üle maailma) ja nende vastu (võistlustel) kasutades selleks oma triatloni ratast, pukki, arvutit ja mõningaid andureid. Pingutus on täpselt nagu päris, selle vahega, et puudub roolikeeramine, kukkumisoht ning nauding looduse häältest ja lõhnadest. Plusspoolelt on rattale ja sealt maha minek kiirem protsess kui õue ronimine (riietus, ratta puhastamine, õlitamine, kummide pumpamine jne - seda kõike on palju vähem), saan pilku telekale visata ning vahepeal kodustega möliseda.

Tegin kaks kuud tagasi sellise investeeringu, et vahetasin oma rumala puki targa vastu (Tacx Vortex). Treenimise seisukohalt ei anna see võrreldes vana Blue Motioniga eriti midagi juurde, kuna watte pigistad samamoodi välja ning watid, kehakaal, tõusu- ja langusnurgad määravad ära siis selle, kui kiirelt ma virtuaalmaailmas edasi liigun. Mitte parem, kui päris, kuid siiski hea alternatiiv Eestis talviseks rattatreeninguks. Eriti sobilik inimese puhul (nagu mina), kellel puudub maastikuratas või fatbike ning kes ei põe arvutifoobiat. Smart puki eelis tuleb rohkem välja võistlustel. Saad ennast mugavamalt kohaldada tõuse võimsamalt võtma ning laskumistel taastuma. Ei pea nii väga numbritesse ja rajaprofiili süvenema, sest tunned seda oma jalgades.

Mõned kuud tagasi tekitati ZWIFTI võistluste moodul, ehk võistlemise protsess muutus minu jaoks piisavalt mugavaks, et sain omale lubada nendes osalemist. Kokku olen osalenud kolmel korral, reedestel kriteeriumitel (20 ja 30 km) ning Kiss Tacx World Championships-il (51.4 km). Mõtlesin siin pikalt, kuidas ma nüüd kirjutan inimestele online rattavõistlusest. Probleem on selles, et enamik inimesi ei suhestu sellega, ehk kui pole isiklikku kogemust sarnases asjas, siis ei saada aru, ei minda mõttega kaasa ja ei elata neid momente läbi. Aga ma võtan riski ja räägin siiski ühest võistlusest.

Kiss Tacx World Championships men #2

Tegemist on siiani võimalik, et tänaseni maailma suurima online rattavõistlusega. Stardis on minuga koos veidi enam kui 560 inimest. Algus on tüüpiline grupisõidule, lennatakse täiega anaeroobsesse, punasesse. Pulss tõuseb minutiga 170 löögini, jagatakse maid, ehk lagunetakse gruppidesse. Kui liiga taha jääd, siis naljalt sealt enam tagasi ei tule. Sellise sõitjatearvuga on paras pudru ja kapsad. Kuskil viiendaks kilomeetriks saan aru, et sõidan ca 100-pealises grupis (pelotonis). Mul pole aimugi mitmes ma olen, sisetunne ütleb et üle keskmise hea. Proovin hoida grupi keskele või veidi ettepoole lootes grupi lagunemisi mitte maha magada ning samas pulssi allapoole 165 kanti saada. kardan, et 170 peal ei sõida ma seda distantsi lihtsalt läbi. Ühel hetkel taipan, et tegelikult on mu kergem energiat säästa kui olen pigem kas grupi keskel või veidi tagapool, iga watt on arvel. Olen ka enestunde saanud selliseks, et on raske, aga ilmselt ma suudan neist kinni hoida. Rada on üsna lauge, kuid üksikud tõusud või kiirendused löövad ajuti pulsi üle 170. 35 kilomeetrit sõidetud, kui järsku vaatan, et grupp läheb minu eest pooleks. Meeletu andmine ning keel vestil, suudan sappa võtta. Vaatan, et sajakonna asemel on meid jäänud alles vahest napilt 30. 40 kilomeetrit läbitud, lauge laskumine ning tasane maa ja järsku eraldab mind ja üht teist meest grupist ca 10 meetrit. Mismõttes ellises kohas rünnatakse, ajuvaba ju. Mõlemad vajutame ning anname alla. Millegipärast oli mul just sel hetkel eriline füüsiline ja vaimne madalseis. Kui vahe on grupiga juba ca 50-meetriseks paisunud mõtlen, et jube hea idee oleks nüüd ikkagi grupp kinni püüda. Lükkan kaks käiku üles ja hakkan püsti raiuma. Ekraani vasak nurk näitab numbreid üle 400 wati. Vahe väheneb poole lühemaks, proovin veel, kuid järsku jäävad jalad seisma - ongi kõik? Einoh väga mõistlik sprint 10 kilomeetrit enne lõppu. Vaatan tabloolt, et vahe järgmise jälitajate grupiga ca 20 sekundit. Mis ma nüüd teen, jään neid vaikselt ootama? Ei, sõidame teise mehega, Steve Tweed Inglismaalt (suhtlesime veel pärast võistlust sotsiaalmeedias omavahel) vaheldumisi üksteise tuules ning meetrid hakkavad vaikselt mööduma, polegi nii hull. Peloton kaob meelehärmiks väga kiirelt kaugusse. Ca 6 kilomeetrit minna, künklik osa, 66-kilone Steve kiirendab (ma kaalun hetkel 74), mina kaasa minna ei jõua sest see loll katse gruppi kinni püüda tappis mu jalad liiga ära. Kujutlen, et olen Filter Jüri temposõidul ning vaja ainult natukene veel lõpuni powerit hoida. Kõrgeima künka tipp, 2,3 km minna, edasi kuni finišini läheb rajaprofiil pigem allamäge. Vahe Stevega juba 10 sekundit ning tagant tuleva grupiga samuti 10 sekundiliseks kahanenud. Lähen kolmeks minutiks, sest umbes nii palju kulub mul aega finišini, väga valusasse tsooni. Pulss ületab 180 löögi piiri. Jõuan Steve Tweedile kandadele ning kaotan talle vaid sekundiga. Jälitajate grupist lahutab mind palju, palju rohkem kui vaja. Peaaegu kukun oma statsionaarselt rattalt maha, nii raske oli. Kui suurem valu möödas lähen tulemuste lehele ning mulle vaatab vastu uskumatu 89-s koht ajaga 1:11:22. Strava ütleb, et mu FTP (funktsionaalne jõu lävi tunnis) tõusis just 264 wati pealt 273 peale: success (kõrgeim number siiani elus)!

Tagasi treeningu juurde tulles vist juba rääkisin, et kohaldasin Fitzgeraldi 22 nädala level 9 IM 70.3 kava pea kaks korda pikemaks selle arvelt, et teen meeletult pika baasperioodi. Jälgin peamiselt, et makrod oleks samad, ehk jooks, ujumine, ratas, jõutreening - neid kõiki teen nii palju ja sellise suhtega, nagu on kavas kirjas - ei mingit ülepanemist. Minu puhul ongi päris suur väljakutse jälgida seda, et ei juhtuks sama, mis eelmisel aastal, ehk ma ei tohi minna isevooluteed. Pidevalt on kiusatus, et kuna mul on aega ja tunnen hästi, siis teeks äkki 50 km rattal. Aga ei, seda ei tohi - puhkamine on kavasse sisse plaanitud põhjusega. See, miks ma osadel õhtupoolikutel tunnen ennast värskelt ning teistel piinatuna - see on kõik sisseplaneeritud süstemaatiline lähenemine. Täna pean ma puhkama või sörkima ainult 7 kilomeetrit, seda selleks, et homme oleks jõudu ennast kõvemini kooma tõmmata - luua stiimul oma kehas piiride laiendamiseks.

Niipalju siis rattasõidust, järgmistel kordadel proovin peatude veidi rohkem ujumisel ja jooksul.

Tacx MM: minu avatar (vasakul) ei  paikne tuule suhtes just 

kõige ideaalsemas kohas. Kollase särgiga grupi keskel on Steve Tweed

                                                          väike screenshot tulemuste lehelt 

Mu avatar külgvaates Cervelo challengelt. Tegelikkuses on ekraani

servad igasugu erinevaid näidikuid täis (power, pulss, kiirus, distants,

tõusu- ja langusnurgad, rajaprofiil, lähedal olevad sõitjad, 
mõned nende numbrilised näitajad, rahvused jne).

Lõpetuseks üks päris pilt ka ekstreemse

suveilmaga Laulasmaa ultralt